Ülo Mattheus. Et maailm ei muutuks halliks tolmuks. Rahvuslus, islam ja hübriidsõda
Me elame vastuoluliste märkide maailmas, millele on raske leida ühisnimetajat. Mis seob mõisteid islam ja hübriidsõda või globaliseerumine ja rahvuslus? Tundub, et mitte miski, või siis ainult negatiivne konnotatsioon. Islam ja hübriidsõda tähistavad ohtu, globaliseerumine toob kaasa kultuuri nivelleerumise ja kõik muud hädad ning rahvuslus on saanud külge natsismisildi, just nagu sel ei olekski enam muud tähendust.
Mulle näib, et me oleme jõudnud oma rahvuskäsitluses äärmuseni, kus me ei saa rääkida enam kõige lihtsamatestki asjadest, ilma et sellega kaasneks oht saada märk külge. Aga ometi ju rääkima peaks. Peaks rääkima nii rahvustest kui ka rahvuskultuuridest, ja miks mitte ka rahvuslusest, mis oma puhtamas tähenduses lähtub ju vajadusest kahte esimest hoida. Peaks rääkima kas või sel lihtsalt põhjusel, et need on hääbumise piiril ja sulandumas millessegi, mis on segu globaalsest coca-cola- ja suurlinnade multikultist.
Koos rahvuskultuuride hääbumisega ja kokku sulamisega nihkuvad erinevate kultuuride piirid üha enam suurte tsivilisatsioonide vahele, mida täna eristab selgelt vaid religioon – islam, kristlus, judaism, Euroopas ka ida- ja läänekristlus. Me räägime kristlikust ja islamimaailmast, vastasseisust Iisraeli ja araabia riikide vahel, ning mitte enam niivõrd vastasseisust rahvuste vahel.
Kultuurilise eristumise seisukohalt on maailm aina igavam. Läänemaailmas süvendab seda tendentsi üldine sallivuse ideoloogia, kus eripära püütakse mitte rõhutada. Nii räägitakse rahvuse asemel rahvast ja sugude puhul on võetud suund sooneutraalsele lähenemisele, nii et mõnes kontekstis ei ole enam kena öelda „ema“ ja „isa“, vaid pigem „vanemad“, sest vanemad võivad olla ka samast soost. Soome jõudis juba ka sooneutraalse abieluseaduseni, Rootsi lasteaedades on kinnistumas sooneutraalne kasvatus.
Kuigi põhiseadus defineerib Eestit rahvusriigina, kus eriline roll on eesti keelel, näib üldine suundumus olevat ikkagi mitmekeelsuse poole. Ehk siis me vaidleme igapäevaselt selle üle, kas vene keel võiks olla loomulikuna tänavapildis; kas Eesti seadusi tuleks tõlkida vene keelde jne, selle asemel, et pidada loomulikuks seda, et meil on üks riigikeel, eestikeelne haridussüsteem ja seda edendav haridusministeerium. Ei kaalu ju näiteks Prantsusmaa araabia keelele teise riigikeele staatuse andmist. Omaette teema on inglise keele pealetung ja eestikeelse kõrghariduse taandumine.
Tänases Eestis on palju asju, mille puhul tuleb kaaluda, kas tohib seda välja öelda, ilma et kedagi kogemata solvataks? Kas mina näiteks tohin rõhutada, et ma olen eestlane, sünnilt mees (st ei ole läbinud soovahetusoperatsiooni ja ilma muude hälveteta), et ma olen hetero ja abielus naisega, ilma häirimata neid, kes seda ei ole? Ühelt poolt tolerantsi piire avardades oleme me need teiselt poolt kokku tõmmanud või lausa sulgenud. Me ei tohi teatud asju enam rõhutada ega neist isegi rääkida. Me oleme ennast näilise tolerantsiga sulgenud käskude ja keeldude maailma, ja saavutanud tegelikult täpselt vastupidise tulemusena – üha väheneva sallivuse, ja seda eriti kõige selle suhtes, mis eristub.
On tekkinud uus sallimatuse liik, uus kohustuslik comme il faut – sallimatus kõige eripärase suhtes ja sellega just nagu ka kohustus mitte erineda, sulanduda ühetaolisusse. Kas või selleks, et mitte langeda kellegi rünnaku ohvriks. Mitte pälvida kellegi kurje kommentaare internetis, mis valvab meie üle nagu haukuv ketikoer.
Veel mõni aeg tagasi tundus rahvuskultuurist rääkimine, oma rahvusliku identiteedi rõhutamine iseenesestmõistetav, täna on seda juba kuidagi raske või piinlik teha. Täna oleme jõudnud murdepunkti, kus kõike tasandav pool on muutunud tugevamaks. Täna oleme me hingelt juba palju vaesemad, ilma et me seda teaks või tunnetaks. Vanemad põlvkonnad, kes mõned aastakümnest tagasi unistasid eesikeelsest ja eestimeelsest riigist on vait, sest see jutt on ajast ja arust, nooremad põlvkonnad on juba harjunud selle maailmaga, mis on praegu, kus rahvustunde roll on vähenemas.
Rahvustunde ja ühes sellega ka rahvuskultuuri hääbumine toetub ennekõike inimkonna üha kasvavale linnastumisele. See tähendab tohutut massi inimesi, kellele ei ole enam emotsionaalset sidet oma maa, põllu, kodukoha ega oma inimestega seal kodukohas. Nende inimeste keelega, mida väga hästi asendab ka ingliskeelne internet. See on maailmatu hulk pidetuid inimesi, kelle ruum piirdub arvuti ja nelja toaseinaga ning kes on vaid sisend maailma majandusele, liikudes sinna, kus on parasjagu tööd. See inimhulk püsib tasakaalus vaid niikaua, kuni nende peamised vajadused on rahuldatud, neil on kõht täis, katus pea kohal ja internet arvutis.
Võib vaid ette kujutada, mis juhtub piiratud ressursi tingimustes. Kui tööd äkki enam ei ole. Kui korrusmajadest kaob vesi ja elekter, internetiühendus katkeb. Kuidas see pidetu mass, millel ei ole emotsionaalset sidet oma ümbrusega, muutub märatsevateks marodöörideks. Ressursi nappus ja selle tagajärjed on tegelikult juba käes. Seda näitab kasvõi agressiivse islami levik. Mida teeb islami mees, kellel pole tööd, puudub oma kodu ja abiellumise võimalus on nullilähedane? Ta võtab relva kätte ja hakkab sõdima. Sest see on ainuke töö, mille eest talle makstakse. See on töö, mis lubab endale jõuga võtta kõik, millest ta muidu oleks ilma. See on globaalne marodöörlus. Inimkonna tulevik.
Mis on sellel rahvuskultuuriga pistmist? Aga seda, et seotus oma rahva ja maaga on ainus jõud, mis suudab sellele kõigele vastu seista. Usk omaenda loodud väärustesse. See on just nimelt selgelt eristatav rahvuskultuur, oma kodus ja kodusolemise tunne, oma inimeste ja keele keskel olemise tunne, mis hoiab inimesi paiksena ja annab nende elule mõtte. Olla lihtsalt oma lähedastega, teha nendega lihtsaid, igapäevaseid ja koduseid asju. Nii nagu vaid see või teine rahvas on harjunud neid tegema. Omade keskel me ju ei tee kõike seda, mida me teeme anonüümses keskonnas. Ei röövi ega tapa.
Jah, ma juba kuulen vastuväiteid, et kõik suured sõjad ja tänased konfliktid põhinevad rahvuste vastandumisel, kuid vähkkasvajana leviv globaalkultuur seda probleemi ei ravi, vaid loob konfliktideks lihtsalt uue ja palju laiema aluspinna, viies konflikti nn suurte tsivilisatsioonide vahele, kus nende ulatus on ettearvamatu.
Omaette küsimus on see, kuidas muudab maailma massikommunikasioon, mis on ühelt poolt osa massikultuurist, kuid teiselt poolt ka taastoodab seda ja kujundab tänaseid väärtushinnangud ehk teisisõnu, tasalülitab kõik selle, millel tegelikult on väärtus. Massikommunikatsiooni üks omadusi on kehtestada uusi reegleid või koguni tekitada tajuhälbeid. Hübriidsõda roheliste mehikestega poleks võimalik, kui sellega ei käiks kaasaks massikommunikatsiooni totaalne ajupesu, mis näitab asju väärastunult ja desorienteerib maailma sel määral, et see ei ole võimeline reageerimine. See kõik kokku on nagu halb unenägu. Painaja.
Globaliseerumise ja massikommunikatsiooni tingimustes me liigume paratamatult suunas, kus inimkonnast kujuneb suhteliselt isikupäratu, oma maaga vähe seotud liikuv mass või pigem masside kogumid, mida ühendavad kas rassitunnused või religioon ja mis suunduvad sinna, kus on parem ligipääs elatusvahendeile ja võimalus ellu jääda. Kusjuures elatuvahendiks on ka üha kasvav kuritegevus, narko- ja inimkaubandus ning prostitutsioon.
Ma olen skeptiline selles osas, kas sellisele maailmale on võimalik vastu seista. Praegu elab maakeral 7,2 miljardit inimest, erinevatel hinnangutel võib rahvastiku kasv ületada sajandi lõpuks 9 või koguni 10 miljardi piiri, enne kui demograafilised protsessid pidurduvad. Määrav ehk polegi inimeste hulk, ilmselt suudaks maakera ära toita ka kümme miljardit inimest, vaid pigem ressursside kättesaadavus ja nende ebaühtlane jaotus. See tähendab aina kasvavat hulka pidetuid inimesi, kes elavad maakeral nagu rändrohutirtsud.
Ma olen skeptiline selles suhtes, et veel säilinud ja eristuvad rahvuskultuurid suudaksid seda peatada. Ükskord need kaovad niikuinii. Võib-olla on võimalik rahvuskultuure kaitsta ja hoida veel paar inimpõlve, enne kui need muutuvad osaks muuseumide ekspositsioonist. Kui muuseumidelgi peaks veel väärtust olema ja kõike iidset lihtsalt ei hävitata nagu see juhtub praegu Mesopotaamia aladel. See ongi see vähene, mida me saame teha – hoida neid rahvuskultuurilisi väärtusi, mis meil veel on. Oma keelt, oma meelt, oma maad. Seista vastu maakera halliks tolmuks muutumisele.
Kuigi põhiseadus defineerib Eestit rahvusriigina, kus eriline roll on eesti keelel, näib üldine suundumus olevat ikkagi mitmekeelsuse poole. Ehk siis me vaidleme igapäevaselt selle üle, kas vene keel võiks olla loomulikuna tänavapildis; kas Eesti seadusi tuleks tõlkida vene keelde jne, selle asemel, et pidada loomulikuks seda, et meil on üks riigikeel, eestikeelne haridussüsteem ja seda edendav haridusministeerium. Ei kaalu ju näiteks Prantsusmaa araabia keelele teise riigikeele staatuse andmist. Omaette teema on inglise keele pealetung ja eestikeelse kõrghariduse taandumine.
Tänases Eestis on palju asju, mille puhul tuleb kaaluda, kas tohib seda välja öelda, ilma et kedagi kogemata solvataks? Kas mina näiteks tohin rõhutada, et ma olen eestlane, sünnilt mees (st ei ole läbinud soovahetusoperatsiooni ja ilma muude hälveteta), et ma olen hetero ja abielus naisega, ilma häirimata neid, kes seda ei ole? Ühelt poolt tolerantsi piire avardades oleme me need teiselt poolt kokku tõmmanud või lausa sulgenud. Me ei tohi teatud asju enam rõhutada ega neist isegi rääkida. Me oleme ennast näilise tolerantsiga sulgenud käskude ja keeldude maailma, ja saavutanud tegelikult täpselt vastupidise tulemusena – üha väheneva sallivuse, ja seda eriti kõige selle suhtes, mis eristub.
On tekkinud uus sallimatuse liik, uus kohustuslik comme il faut – sallimatus kõige eripärase suhtes ja sellega just nagu ka kohustus mitte erineda, sulanduda ühetaolisusse. Kas või selleks, et mitte langeda kellegi rünnaku ohvriks. Mitte pälvida kellegi kurje kommentaare internetis, mis valvab meie üle nagu haukuv ketikoer.
Veel mõni aeg tagasi tundus rahvuskultuurist rääkimine, oma rahvusliku identiteedi rõhutamine iseenesestmõistetav, täna on seda juba kuidagi raske või piinlik teha. Täna oleme jõudnud murdepunkti, kus kõike tasandav pool on muutunud tugevamaks. Täna oleme me hingelt juba palju vaesemad, ilma et me seda teaks või tunnetaks. Vanemad põlvkonnad, kes mõned aastakümnest tagasi unistasid eesikeelsest ja eestimeelsest riigist on vait, sest see jutt on ajast ja arust, nooremad põlvkonnad on juba harjunud selle maailmaga, mis on praegu, kus rahvustunde roll on vähenemas.
Rahvustunde ja ühes sellega ka rahvuskultuuri hääbumine toetub ennekõike inimkonna üha kasvavale linnastumisele. See tähendab tohutut massi inimesi, kellele ei ole enam emotsionaalset sidet oma maa, põllu, kodukoha ega oma inimestega seal kodukohas. Nende inimeste keelega, mida väga hästi asendab ka ingliskeelne internet. See on maailmatu hulk pidetuid inimesi, kelle ruum piirdub arvuti ja nelja toaseinaga ning kes on vaid sisend maailma majandusele, liikudes sinna, kus on parasjagu tööd. See inimhulk püsib tasakaalus vaid niikaua, kuni nende peamised vajadused on rahuldatud, neil on kõht täis, katus pea kohal ja internet arvutis.
Võib vaid ette kujutada, mis juhtub piiratud ressursi tingimustes. Kui tööd äkki enam ei ole. Kui korrusmajadest kaob vesi ja elekter, internetiühendus katkeb. Kuidas see pidetu mass, millel ei ole emotsionaalset sidet oma ümbrusega, muutub märatsevateks marodöörideks. Ressursi nappus ja selle tagajärjed on tegelikult juba käes. Seda näitab kasvõi agressiivse islami levik. Mida teeb islami mees, kellel pole tööd, puudub oma kodu ja abiellumise võimalus on nullilähedane? Ta võtab relva kätte ja hakkab sõdima. Sest see on ainuke töö, mille eest talle makstakse. See on töö, mis lubab endale jõuga võtta kõik, millest ta muidu oleks ilma. See on globaalne marodöörlus. Inimkonna tulevik.
Mis on sellel rahvuskultuuriga pistmist? Aga seda, et seotus oma rahva ja maaga on ainus jõud, mis suudab sellele kõigele vastu seista. Usk omaenda loodud väärustesse. See on just nimelt selgelt eristatav rahvuskultuur, oma kodus ja kodusolemise tunne, oma inimeste ja keele keskel olemise tunne, mis hoiab inimesi paiksena ja annab nende elule mõtte. Olla lihtsalt oma lähedastega, teha nendega lihtsaid, igapäevaseid ja koduseid asju. Nii nagu vaid see või teine rahvas on harjunud neid tegema. Omade keskel me ju ei tee kõike seda, mida me teeme anonüümses keskonnas. Ei röövi ega tapa.
Jah, ma juba kuulen vastuväiteid, et kõik suured sõjad ja tänased konfliktid põhinevad rahvuste vastandumisel, kuid vähkkasvajana leviv globaalkultuur seda probleemi ei ravi, vaid loob konfliktideks lihtsalt uue ja palju laiema aluspinna, viies konflikti nn suurte tsivilisatsioonide vahele, kus nende ulatus on ettearvamatu.
Omaette küsimus on see, kuidas muudab maailma massikommunikasioon, mis on ühelt poolt osa massikultuurist, kuid teiselt poolt ka taastoodab seda ja kujundab tänaseid väärtushinnangud ehk teisisõnu, tasalülitab kõik selle, millel tegelikult on väärtus. Massikommunikatsiooni üks omadusi on kehtestada uusi reegleid või koguni tekitada tajuhälbeid. Hübriidsõda roheliste mehikestega poleks võimalik, kui sellega ei käiks kaasaks massikommunikatsiooni totaalne ajupesu, mis näitab asju väärastunult ja desorienteerib maailma sel määral, et see ei ole võimeline reageerimine. See kõik kokku on nagu halb unenägu. Painaja.
Globaliseerumise ja massikommunikatsiooni tingimustes me liigume paratamatult suunas, kus inimkonnast kujuneb suhteliselt isikupäratu, oma maaga vähe seotud liikuv mass või pigem masside kogumid, mida ühendavad kas rassitunnused või religioon ja mis suunduvad sinna, kus on parem ligipääs elatusvahendeile ja võimalus ellu jääda. Kusjuures elatuvahendiks on ka üha kasvav kuritegevus, narko- ja inimkaubandus ning prostitutsioon.
Ma olen skeptiline selles osas, kas sellisele maailmale on võimalik vastu seista. Praegu elab maakeral 7,2 miljardit inimest, erinevatel hinnangutel võib rahvastiku kasv ületada sajandi lõpuks 9 või koguni 10 miljardi piiri, enne kui demograafilised protsessid pidurduvad. Määrav ehk polegi inimeste hulk, ilmselt suudaks maakera ära toita ka kümme miljardit inimest, vaid pigem ressursside kättesaadavus ja nende ebaühtlane jaotus. See tähendab aina kasvavat hulka pidetuid inimesi, kes elavad maakeral nagu rändrohutirtsud.
Ma olen skeptiline selles suhtes, et veel säilinud ja eristuvad rahvuskultuurid suudaksid seda peatada. Ükskord need kaovad niikuinii. Võib-olla on võimalik rahvuskultuure kaitsta ja hoida veel paar inimpõlve, enne kui need muutuvad osaks muuseumide ekspositsioonist. Kui muuseumidelgi peaks veel väärtust olema ja kõike iidset lihtsalt ei hävitata nagu see juhtub praegu Mesopotaamia aladel. See ongi see vähene, mida me saame teha – hoida neid rahvuskultuurilisi väärtusi, mis meil veel on. Oma keelt, oma meelt, oma maad. Seista vastu maakera halliks tolmuks muutumisele.
Kommentaarid