Maarja Vaino. Postmodernism ja imperialism

Aasta alguses sattusid lühikese vahega lehte kaks lugu: üks oli Eerik-Niiles Krossi ja Igor Kopõtkini vestlus „Mida teha venelastega?“ ning teine Peter Pomarentsevi „Venemaa panustab tõe puudumisele“.

Kahel artiklil on lisaks sellele, et mõlemad tegelevad vene-teemaga, kena kultuuriteoreetiline kokkupuutepunkt: juttu on postmodernismist. 

Igor Kopõtkin ütleb kohe vestluse alguses, et „on aeg üle minna rahvusluse arengus teisse etappi, kujundades poliitilist natsiooni uues ja vabamas postmodernistlikus stiilis“. Vabam postmodernistlik stiil on samuti sealsamas ära seletatud: eestluse tänapäevane tähendus peaks ühendama kõik kaaskodanikud mõistega «meie», kuid „Eesti riigiidentiteedi omaksvõtmine vene vähemusrahvuse poolt ei tohiks tähendada vene rahvusidentiteedist loobumist“. 

Peter Pomarentsevi vaade postmodernismile on analüütilisem: „Hilistel 1990ndatel avastas Venemaa lääne viisi postmodernismist kõneleda. Vene ajakirjanikud kirjutavad pidevalt simulaakrumitest ja postmodernismist. [---] Kuid Surkov teeb enamat. Ta kasutab ära Venemaa väga laiska hilispostmodernismi või reaktsiooni postmodernismile [---], mis ei hoolinud enam tõest, mis ütles, et ideaale polegi, millegi eest pole mõtet võidelda, mis on äärmuslikult relativistlik: Venemaa valetab, Ameerika valetab, keda huvitab. Surkov kasutab ära just seda postmodernismi vormi. See on radikaalne, enesehävituslik, küüniline ja kalkuleeriv.“

Niisiis on meil vastamisi kaks postmodernismi: ühe arvaja meelest on postmodernism midagi vabastavat, teise meelest hävitavat. Tõepoolest postmodernistlik olukord. Olukord, mis õieti kirjeldab üsna täpselt tänast avalikku ruumi: meil on lõputu hulk nn arvamusliidreid, igaüks kuulutab mingit oma tõde ja samal ajal ei maksa ükski nendest tõdedest kuigi palju, sest puuduvad autoriteedid. Kõik on lihtsalt tõlgenduse küsimus.

On ühiskondlikult põnev nähtus, et Eestis paistab postmodernistlik hoiak olevat kuidagi eriliselt kanda kinnitanud. Võib-olla on asi sellest, et inimesed, kes praegu annavad tooni ülikoolides, ajakirjanduses ja mujal, õppisid ise ajal, kui postmodernism oli kuum teema. See oli nende inimeste "eluõpetus", viis maailma seletada. Ning tuleb ju tunnistada, et intellektuaalsel tasandil oli see nähtus tõesti põnev ja lõputuid mänguvõimalusi pakkuv (kuigi see lõputu mänguvõimalus võis muutuda ka  ettearvatavalt rutiinseks). Ometi ei seleta see täielikult põhjust, miks just meil on postmodernism otsekui ideaal, mille poole tuleb pidevalt püüelda – olgu rahvusküsimuses, ajaloo tõlgendamisel või riigi valitsemisel. Ka mujal maailmas oli ju olemas põlvkond, kes õppis postmodernismi kõrgajal. Kuid seal oli see etapp, mis nüüdseks on valdavalt selja taha jäetud. Üks vool paljude seas. Meil aga on tegemist peaaegu kinnisideega, nagu peituks just postmodernistlikus suhtumises lahendus ühiskonna valupunktidele.

Milles seisneb postmodernistlik suhtumine?

Postmodernismi iseloomustab ennekõike hierarhiate puudumine, millega kaasneb nii väärtuste, aja, mälu jm korrastamatus või pea peale pööratus, domineerib fragmentaarsus; tervikut (nn suurt narratiivi) ja tõe olemasolu eitatakse, valitseb samaväärsete arvamuste/ tõlgenduste paljusus. Vertikaalne mõõde on asenudnud horisontaalsega, „sügavad“ teemad on muutunud pigem pilkeobjektiks.

Neid märksõnu vaagides on üsna selge, et kunstivooluna – kirjanduses, kunstis, filmis, teatris – oli/on postmodernism kaaslane, kellega koos on huvitav ja lõbus.

Riigivalitsemises ja ühiskonnas laiemalt kehtestatuna enam asi nii hiilgavana ei tundu. Äärmuslik relativism, mida Peter Pomarentsev kirjeldab, ei ole ohtlik mitte ainult poliitilise relvana Venemaa (või mõne teise autoritaarse riigi) käes, vaid ka omaette ideoloogiana. Ning on üllatav, et hierarhiaid vältida püüdev ning arvamuste paljususele rõhuv postmodernism on ideoloogiana moondunud üsna kitsarinnaliseks ja karmiks. Veelgi hullem, tundub, et ta ei avaldu ainult inimeste isikliku arvamusena, vaid tema kaudu kehtestatakse end kõikjal – ajakirjanduses, teaduses, seadustes. Mulle tundub, et inimesed on ajanud segamini kunstihoiakud, maailmavaate ja ideoloogia. Viimane tähendaks justkui ka kahte esimest. On märkimisväärne, et viimase kümne aasta jooksul on Eesti elu aina rohkem politiseerunud ning on aina vähem sfääre, kus saab tegutseda ideoloogiavabalt. Kõikjal käib justkui mingi raevukas võitlus selle üle, kelle viis maailma seletada jääb peale. Humanitaarias paistab see iseäranis silma nn teadusuurimustes, mis tegelevad mitte materjali uurimise, vaid selle valamisega ideoloogiliselt "õigesse" formaati. Võib-olla see on põhjustanud ka humanitaaria positsiooni nõrgenemise ühiskonnas – ei toimu arengut, vaid tammutakse kindlate teooriate ja ideoloogiate raamistikus.

Kui kunstis pakub postmodernistlik hoiak uusi avastusi, siis ideoloogiana tähendab see maailma kuulutamist, kus puuduvad rahvused, riigipiirid, selged väärtushinnangud ning traditsiooni austamine an sich. Sest mainitutega käib ikka kaasas mingi hierarhia, mingi narratiiv ja tõde. Käib kaasas Igor Kopõtinit häiriv olukord, et eestlased elavad rahvuslike stereotüüpidega, ning ikka veel mängib olulist rolli kultuurrahvusluse etniline baas, „keel, kirik ja vaimulaad“. See peaks uues etapis kaduma. (Kopõtin ei täpsusta, miks siinne vene vähemusrahvus ei taha arengus teise etappi astuda ja oma senisest rahvusidentiteedist loobuda.)

Tundub pisut ka niimoodi, et kinnijäämine eelmise sajandi postmodernistlikku kultuurihoiakusse ning soov sellele toetudes kogu maailmas kehtestada (postmodernismi üks lemmikverbe!) mingi uus kord, on vähemalt mingil määral postsovetlik jääknähe. Olukorra iroonia seisneb selles, et esialgses vaimustuses selle uue ja justkui totaalset vabadust lubava voolu vastu ei märgatud nukrat tõsiasja, et tormates postmodernismi lunastuse poole käituti otsekui vang, kes jookseb tuttavasse puuri tagasi. 

Peter Pomarentsev kirjutab ilusti: „Arusaam, et kommunism on vale, aga me elame nii, nagu see oleks tõde, hoiame ülal simuleeritud tegelikkust – see oli palju olemuslikum viis teadvust kujundada. Tolle aja kirjandus räägib teadvuse fragmenteeritusest ja identiteedi lahustumisest. Vaata Nõukogude Vene avangardkunsti – suur osa räägib murtud teadvusega nõukogude inimesest, kellele era- ja avalik elu olid vastandid. Niisiis toimis idee, et inimene on lõhestunud, et ei ole lugu, on vaid alguse ja lõputa fragmendid, pigem nõukogude aja lõpuaastate kui lääne kultuuris. Ma arvan, et Venemaa läheb üsna oma radikaalse postmodernismi teed, sest ta pole seda mitte üksnes kujutanud, vaid seda elanud.“

Kuna vabadus oli – ja on – eestlaste jaoks erakordselt oluline, tundus läänelik postmodernism täieliku vastandina piiratud ja kontrollitud elule, millest tulime. Sest see vool manifesteerib vabadust ning see teeb ta ka sümpaatseks – inimesel on õigus olla loominguline just sellisena nagu ta tahab, arvestamata reegleid ja ettekirjutusi.

Ometi peitub oht just selles, tavalise kultuurivoolu sildi all – vabamas postmodernistlikus stiilis, see kõlab ju hästi? –  võivad end kehtestada ka ideoloogiliselt mitte just kuigi vabad hoiakud. Näiteks Vene imperialism, mis ilmub igal ajalooetapil välja uues kuues, kasutades oma huvides ajastule  iseloomulikke mõtteviise ja sõnavara. Praegu sobib selleks suurepäraselt inimhingedes segaduse tekitamine: kokkulepitud (traditsiooniliste) väärtuste eitamine, tõlgenduste rohkus ning rõhutamine, et kellegi tõde ei ole õigem ning kõik sõltub vaatenurgast. Moodsate mõistete varjus saab vana asja suurepäraselt edasi ajada.

Aga väärtusi murendavat käsitlusviisi võib leida ka lähemalt. Näiteks olukorras, kus teismelised poisid üritavad vägistada 12-aastast tüdrukut. Sealgi oli ju kõik lõpuks tõlgendamise küsimus ja olukorrale hinnangu andmine sõltub lihtsalt vaatenurgast. Võtame asja postmodernistlikult. Või kuidas?