Veiko Vihuri. Progressiusu fundamentalistid ja terve mõistus

2014. aastal ühiskonnas kirgi kütnud kooseluseadust ei valitud küll aasta halvimaks ega parimaks seaduseks, kuid ühte asja see suutis: ta tõi nimelt reljeefselt esile Eesti demokraatia kitsaskohad nii poliitilises kui filosoofilises plaanis ja pani taas küsima, mida demokraatia endast õigupoolest kujutab ning kas need väärtused, mida nimetatakse läänelikuks või euroopalikuks, on ikka meie tõelised väärtused, mis kasvavad välja meie kultuurist, traditsioonidest ja veendumustest.

Tänavu 18. märtsil loetles Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Krister Paris nähtuseid, millega leppimine on tema hinnangul samm demokraatia lõpu poole (EPL 18.03.15). Nende hulka kuuluvat ka „vaenuleksika eestkõnelejate parlamenti jõudmine“. Sellega vihjab ta arvatavasti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) jõudmisele riigikokku. EKRE ootamatu edu üheks põhjuseks on peetud jõuliselt väljendatud vastuseisu kooseluseadusele, mille läbisurumine riigikogus 9. oktoobril 2014 tekitas paljudes inimestes sügavat pahameelt.

Hea ja kurja apokalüptiline heitlus

Pole kahtlust, et kooseluseadus, mille ainus tegelik eesmärk oli soov anda samasoolistele paaridele riiklik tunnustus vastavalt ajastu progressiivsetele dogmadele ja seeläbi muuta ühiskonna hoiakuid, jagas Eesti kahte leeri. Erinevate küsitluste kohaselt ei toetanud seda seadust rahva enamus. See ei takistanud aga mitmeid poliitikuid ja meediaväljaandeid kujutamast kooseluseaduse vastuvõtmist valgus(tus)e ja progressi võidukäiguna ning seaduse vastaseid tagurluse, Kremli, autoritaarsuse jne käsilastena.

Rahva tõrksusest oldi mõistagi teadlikud, kuid see ei lugenud algusest peale. Näiteks 2014. aasta suvel rääkis riigikogu liige ja kooseluseaduse üks eestvedajatest Valdo Randpere Vikerraadios järgmist: „See on just see hetk, kus poliitikud peaks võtma ja näitama oma liidrirolli. Küsimus ei ole selles, et me propageeriksime mingit teis­tmoodi elulaadi või homoseksuaalset eluviisi. Me ei tee seda. Me propageerime sallivust. Ja see on progress.“

Kuid paraku heideti seda tehes kõrvale sellised igati progressiivsed ja demokraatlikud väärtused nagu dialoog, protseduuride läbipaistvus, arvamuste paljususe austamine ja ühiskonna kõlbeliste hoiakutega arvestamine. Selle asemel jagati inimesed omadeks (läänemeelne progressiivne üldsus) ja vaenlasteks (Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja selle rumalad, homofoobsed toetajad). Vastasrinna eestvedajate blameerimiseks ja nende mõju neutraliseerimiseks käidi välja süüdistus, nagu oleks neil varjatud sidemeid Vene oligarhide ja Putini režiimiga.

Kuigi kooseluseaduse veendunud vastased ei oleks arvatavasti oma tõekspidamisi muutnud ka pärast sisulist ja konstruktiivset dialoogi, oleks sellest hoolimata ehk suudetud leida rahuldav kompromiss ning paljude inimeste pettumine Eesti riigis ja poliitikas oleks olnud kordades väiksem. Sest praegu tunneb tähelepanuväärne hulk inimesi, et nende arvamusest ja veendumustest on küüniliselt üle sõidetud ja nad nagu ei olekski enam omaenda riigis teretulnud, vaid on kuulutatud lausa vaenlase käsilasteks.

Võib tunduda kummaline, et demokraatlike väärtuste edendamist ja levitamist oluliseks pidavate poliitikute, arvamusliidrite ja ajakirjanike arusaam erinevusest ja mitmekesisusest (mis on tänapäeva Euroopas üks tähtsamaid printsiipe) nii ahtakene on. Kuid EKRE juurde tagasi tulles – kas nende seitse kohta parlamendis pole siiski valijate legitiimne ja demokraatlik tahteavaldus? Formaalselt küll, kuid progressiusuliste silmis teeb „vaenuleksika“ neist demokraatia ja progressi vaenlased, mistõttu oleks parem, kui nad otsustajate ringi ei pääseks. Mis paneb küsima, kas rahva vaba tahteavaldus ei olegi veel kogu demokraatia, vaid ehtne demokraatia seisneb teatud progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste järgimises. Kooseluseaduse debati ajal kuulsime ju korduvalt väidet, et enamusel ei saa olla vähemuste õiguste defineerimisel ja kehtestamisel mingit sõnaõigust.

Demokraatia kui religiooni aseaine?

Omaette, kuigi väga oluline küsimus on küsimus inimõiguste allikast. Religioosses ühiskonnas on sellele küsimusele väga lihtne vastata – mistahes õiguste ja vabaduste aluseks on Jumala ilmutatud tahteavaldus, nagu see (judaismi, kristluse või islami puhul) väljendub pühakirjas ja sellest lähtuvas traditsioonis, mis määrab ära inimese vabaduse piirid. Ühiskond korraldab oma elu vastavalt nendele väärtustele, mis on tuletatavad ilmutusest. Sekulaarses ja demokraatlikus ühiskonnas tuleb leida teistsugune autoriteetne alus või allikas. Aga milline? Just nimelt viite puudumine vaieldamatule autoriteetsele allikale (Jumal, loodus) sundis näiteks tuntud Poola filosoofi Leszek Kołakowskit (1927–2009) vaidlustama ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis väljendatud õigustatud soove inimese õigustena („Milleks meile inimõigused“ – teoses: Revolutsioon kui ilus haigus, Tartu 2014, lk 358).

Siiski ei ole siit kaugel mõttekäik või küsimus, kas demokraatia ei kujuta endast mingisugust uut, ilmalikku religiooni või religioossele doktriinile sarnanevat ideoloogiat. Austria parempoolne poliitiline filosoof ja katoliiklane Erik Kuehnelt-Leddihn (1909–1999) on tabavalt märkinud, et demokraatia „osutub progressiusu raames kergesti religiooni aseaineks“ (Demokraatia analüüs, Tartu 2004, lk 57). Veidi eespool arutleb ta: „Kuna demokraatia on psühholoogilises, filosoofilises ja teoloogilises mõttes ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse, sest ideoloogiate propageeritavad põhitõed taotlevad üldkehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohalolule. Siin näeme demokraatia pseudoreligioosset iseloomu, mis on tähtis võti tema mõistmiseks. Ta on juba kord religiooni aseaine“ (lk 49–50).

Kuenhelt-Leddihn ei ole muidugi ainus kristliku taustaga autor, kes juhib tähelepanu asjaolule, et demokraatia kui teatud ideid ja väärtusi väljendav süsteem on Lääne ühiskondades üle võtnud koha, mis kuulus varem kristlusele, ja kaldub tungima peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse. Kui tal on õigus ja demokraatia kujutabki endast vähemalt teatud aspektides religiooni aseainet, siis võime küsida, kas pole meil nende näol, kes kõnelevad tulihingeliselt progressiivsetest väärtustest ning taunivad sallimatust ja tagurlust, ilmutades sealjuures märkimisväärset fundamentalistlikku sallimatust ja paindumatust, tegemist puhtakujuliste usufanaatikutega, sektantidega, kes paradoksaalselt seisavad väga kaugel nendest ideaalidest, mida demokraatiale kui väärtustesüsteemile omistatakse? Täpselt niisamuti, nagu fanaatilised kristlikud sektid ei esinda ehtsat kristlikku traditsiooni.

Fanatism ja terve mõistus

Nimetatagu toimuvat kultuurisõjaks või tagasihoidlikumalt väärtuste kokkupõrkeks, ideaaliks seatav demokraatia ei saa sellest kuidagi võita, kui tema väidetavad eestvõitlejad pööravad mõistete nagu sõnavabadus, arvamuste paljusus jne tähenduse orwellilikult vastupidiseks ja üritavad demoniseerimise, marginaliseerimise või seaduse abil sulgeda nende suud, kes esitavad oma sõna- ja mõttevabadust kasutades viisakalt ja argumenteeritult teistsuguseid vaateid. Ärgem unustagem, et jutt ei käi lihtsalt pedagoogilistel eesmärkidel sauna kütmisest tagurlikele vihakõnelejatele avalikus arvamusruumis, vaid kavas on tõhustada ka õiguslikke karistusmeetmeid. Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper teatas juba aasta eest, et seoses „karistusseadustiku muutmisega on põhiõiguste eest seisjatel kõrged ootused, et need vähemusgrupid, kes on seni olnud vaenu õhutamise adressaadiks, saavad Eestis parema kaitse kui senini“ (EPL 17.04.14). Inglismaalt, kus asjakohased pügalad on juba vastu võetud, tuleb otsekui konveierilt teateid selle kohta, et politsei muudkui arreteerib kristlastest tänavajutlustajaid, keda varem eriti tähele ei pandud, kuid kelle jutlused tunduvad nüüd mõnele möödakäijale homofoobsed (teatud piiblikohtade tõttu). Ja kuigi alles hiljaaegu kuulutasid paljud vabadust ja demokraatiat armastavad inimesed kirglikult: „Je suis Charlie!“, ei näi püha õigus väljendusvabadusele kehtivat võrdselt kõigile ja igal pool. Volinik Sepper leiabki, et sõnavabadus ei ole absoluutne – vähemuste õiguste „pisendamisele“ ei tohi olla kohta. Arvatavasti ei tohiks sõnavabadusega õigustada mistahes vasturääkimist progressile.

18. sajandi valgustusliikumist, mille saavutustest armastab kõneleda ka president Toomas Hendrik Ilves, on seostatud mõistusele toetumisega. Kahjuks tundub, et arukast ja mõistuspärasest lähenemisest on praegusajal kõige enam puudu sellel n-ö progressiivsel, valgustatud avangardil, kes peab oma kohuseks juhtida terved ühiskonnad helgesse tulevikku, mida nende usk neile ilmutab. Tulevikku, olukorda, kus inimestel pole mitte ainult õigus püüelda õnne poole – Loojast antud võõrandamatu õigus, mille sõnastab Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon –, vaid kus nad on võrdselt ja võrdõiguslikult õnnelikud. Ja kus nurisejad ja vasturääkijad kui sobimatu element on neutraliseeritud. Aga kas me pole seda kõike kord juba läbi teinud? Või isegi mitmeid kordi?

Ma pöördun veel kord tagasi Leszek Kołakowski juurde, kes on õigusega kirjutanud, et „ei ole olnud ega ka tule kunagi sellist asja nagu tõe diktatuur. Tõde, mida tahetakse kehtestada vägivallaga, lakkab kohe olemast tõde, ükskõik, millise tõega poleks tegemist. See, mida kavatseti tõe diktatuurina, kujuneb vältimatult ümber kivistunud dogmaks, mille tegelik ülesanne ei ole mitte tõe, vaid omaenda diktatuuri kaitsmine. Iga osa sellisest sunduslikust tõest muutub oma eesmärgi tõttu universaalse vale tööriistaks ja sellega ka ise valeks“ („Saatan valetab ka siis, kui räägib tõtt“ – Revolutsioon kui ilus haigus, lk 289).

Religioosset või ideoloogilist fanatismi näib olevat raske terve mõistusega võita – näeme praegu, kuidas ollakse hädas islamistlike fanaatikutega, kellega dialoogi astumine või ühisosa otsimine on täiesti mõttetu ja viljatu tegevus –, kuid kogemus ütleb, et viimaks varisevad kõik sunnil ja valel püsivad ebarealistlikud utoopilised eksperimendid kokku. Seniks tuleb meil lihtsalt säilitada kainet meelt ning olla valmis kartmatult tunnistama ja kuulutama neid veendumusi ja väärtusi, mis on meid toonud siia, kus me oleme, ja mis meid siit ka edasi kannavad.