Indrek Hargla. Palve #1

Ajaloos ei ole eestlastele kuigi palju võimalusi antud ise oma maad valitseda ja oma saatuse üle otsustada. Läinud sajandil õnnestus seda esimest korda kasutada, kui me võitsime Vabadussõja ja lõime eesti rahvusriigi. See riik ei püsinud kuigi kaua, ent selle olemasolu on meie rahva ajaloos seni kõige tähtsam sündmus. Teist korda tekkis see võimalus veerand sajandit tagasi, kui Eesti Vabariik taastati. Et me oleme rahvana üldse alles ja kaks korda ajaloos suutnud kasutada võimalust luua oma riik, on tegelikult ime. Alla miljoni rahvas, keda kultuurrahvana paarsada aastat tagasi üldse olemas ei olnud, ei loo Euroopas tavaliselt riiki. Meie keele ja kultuuri püsimises ning elujõus näib olevat midagi üleloomulikku. Ja samavõrra üleloomulikud näivad olevat enesehävitajalikud tendentsid, mis ikka ja jälle meid kummitamas käivad. Üks kõige hirmsam neist on vasakpoolne internatsionalism, marksistlik nähtus, mis ei taha tunnustada rahvusriike.

Kui me uuel ärkamisajal idaimpeeriumist vabaks saime, valitses Eestis teatav vaimsus, vankumatu soov luua uuesti oma riik, usk ja tahe, et Eestis valitseks eesti keel ja eesti meel, sest kuidagi teisiti me seda ette ei kujutanud. Need 42 000 ruutkilomeetrit sellel planeedil on ainus koht, mis sellele rahvale, keelele ja kultuurile on antud. Mitte ühtegi teist kohta ei ole ega saa iialgi olema. See vaimsus on saanud jõudu tugevatest tunnetest, usust ja veendumusest, et meil on õigus olla peremehed maal, kus me oleme anomaaliana püsima jäänud ja mida me julgeme pidada enda omaks.

Aastaks 2015 on meil õnnestunud kesta kauem kui esimesel vabariigil, ja tundub, et ei ole midagi mõistetavamat, et me oleme õppinud ajaloost, miks ja kuidas esimene omariiklus kadus. Ometi oleme me tänaseks jõudnud päeva, kus juba kardetakse, et sinimustvalge lehvitamine võib olla kellegi jaoks solvav, nagu ka Eestis eesti keeles asjaajamine või üldse rahvuslikkusest rääkimine. Läinud Riigikogu valimiste ajal oli kõigil parteidel, peale ühe, raskusi sõnade „eestlane“ ja „eesti keel“ väljaütlemisega. Kuulates meie poliitikuid, jääb mulje, et me oleme lihtsalt üks juhuslik riik, mis kuidagi iseenesest sündis. Selles riigis ei ole põlisrahvust ega rahvuskultuuri, vaid lihtsalt ilma maailmavaateta valijad.

See vaimsus, mis aitas meil vabariigi taastada, on praegu kadumas. See on väga kurb tõdemus, aga paraku nii see on. Kui meil 80-te lõpus oleks kõlanud samad loosungid ja poliitikud oleksid rääkinud samasugust juttu, oleksime me Eesti Vabariigi asemel saanud internatsliku sotsiaaldemokraatliku eesti-vene liiduvabariigi. Taolise riigi poole oleme me praegu teel. Riigi poole, millel puudub kindel maailmavaateline alus ja mille juhid ei suuda või ei taha mäletada, mille ja kelle jaoks Eesti riik on loodud. Pikemas perspektiivis ei saa sellisel riigil olla tulevikku, see ühineb vähem või rohkem vägivaldsemal moel jälle idaimpeeriumiga. Enne viimaseid valimisi oli mul kerge lootus, et äkki õnnestub Eesti riigi hääbumist siiski ära hoida. Pärast neid valimisi on see lootus paraku väga õhuke. Uues parlamendis on ainult üks partei, kes söandab sõnastada rahvuslikku mõtteviisi.

Siit edasi on ainult üks samm tõdemuseni, et meie Põhiseadusesse kirjutatud rahvusriigi printsiibid on praegu selgelt opositsioonis ja ääreruumi surutud. Me oleme jõudnud kriitilise piirini ja kui lähema paari aasta jooksul ei suudeta meie rahvusriiklisi aluseid õigetele rööbastele juhtida, siis ei jää ka enam lootust.

Me oleme need, millest me räägime.

Ja millest rääkisid meile poliitikud, kes kõigest väest Riigikogusse pürgisid? Kas mõni neist julges kätte võtta rahvuslipu ja rääkida aadetest, rahvuskultuurist või ohtudest, mis meie riiki seestpoolt ohustavad? Vaid mõned üksikud. Seepärast tekkiski minu mõtetesse läinud valimist aegu üks palve, mis on suunatud kõigile poliitikutele, kelle emakeel on eesti keel. Palun, rääkige oma valijatele sellest, mis on kõige tähtsam. Ärge nimetage oma valijaid lihtsateks tööinimesteks või eestimaalasteks, vaid öelge neile: eestlased. Palun, rääkige neile meie rahvuse elujõust ja otsige, kuidas me saame seda tugevamaks teha. Palun, ärge rääkige eestlase rahakotiga, vaid tema südame ja hingega. Ma usun, siiski veel usun, et kahe end parempoolseks pidava erakonna seas on ikkagi veel inimesi, kellele mõisted eestlane ja rahvuslikud aated midagi veel tähendavad. Kusagil teie hinges peaks need sädemed veel hõõguma. Otsige need üles ja puhuge lõkkele. Inimesed on tugevad ja suudavad midagi saavutada, kui neid innustab tugev emotsioon. Kümned tuhanded inimesed ei oleks Eestist lahkunud, kui valitsejad oleks neile öelnud: eestlased, palun ehitame koos üles uue Eesti riigi ja ainus viis selleks on eestlaste osakaalu suurendamine oma isamaal. Meid peab saama sellel maal rohkem ja kõigist oma hädadest ja muredest me saame üle, kui me koondume rahvusühtsuse lipu alla. Palun, öelge eestlastele, et nad saaksid Eestis rohkem lapsi ja lubage neile, et te teete kõik, et need lapsed saaksid kasvada vaimselt terves rahvuslikus keskkonnas. Palun, leidke oma hingest rahvusaate säde ja sütitage sellega oma valijad. Rääkige neile asjadest, mis suudavad neid panna tundma. Praegu, rohkem, kui iial varem, on meil vaja ideid ja hingejõudu, mis meid ühendaks, kui me ei taha oma kodumaad jälle kaotada. Ja targutused tulumaksude üle ei ole ideed, mille ümber eestlased saaksid koonduda. Palun, saage aru, et aastal 2015 vajame me Eestis uut vaimsust ja see saab õitsele puhkeda ainult südametunnistusest ja hingest. Palun leidke oma hingest üles usk ja veendumus, miks üldse Eesti Vabariik olemas on, tunnetage seda, mediteerige selle üle. Palun öelge eestlastele, et on olemas tõed, mille eest te olete vankumatult valmis seisma ja ohverdama ka oma elu. Otsige oma hingest ja te leiate ja siis küsige ja teile antakse.

Sest kui te räägite eestlastele asjadest, mis tulevad teie südamest ja hingest, siis ei ole need enam valimislubadused. Siis jõuavad teie sõnad ka meie südamesse ja hinge, siis me usume ja usaldame. Siis olete te meile tõotanud, siis on teie sõnad vandetõotused.

Siis on need sõnad, millest te ei saa lahti öelda.