Katrin Laur. Kas lapsed on õnnelikud?

Mõtlen sellest, mis inimesi õnnelikuks teeb aastal 2015, mil mu lapselapsed on 3- ja 6-aastased, suvel on ühte juurde oodata. Mil eesti inimesed, need, kes eluga hakkama saavad, mõtlevad nii palju õnnelik olemisest kui ei ükski põlvkond enne meid.

Minu vanaema, kes suri 84-aastasena minu abituurikevadel 1973, oli oma elatud eluga rahul. See tähendab, ta oli rahul iseendaga. Mina, kes ma temaga koos kasvasin, tundsin seda ja tunnen veel täna, kui ma tema peale mõtlen.

Mu vanaema oli vanim inimene, keda ma isiklikult tundsin, sündinud 1890. Nii kaugele ulatub minu kui inimese mälu ja sellepärast jagan lugejaga oma mälestusi vanaema õnnelikust lapsepõlvest. Selle peale on ehitatud minu ettekujutus sellest, mis on õnnelik lapsepõlv ja mida see inimesele annab.

Kaasaegne inimene teeks minu vanaema elu kohta hetkegi kahtlemata järelduse, et see pidi õnnetu olema. Ta elas üle kaks suurt sõda. Kaotas esimeses sõjas peigmehe. Sõjale järgnenud ajal oli ta raske difteeriaga haiglas, või oli see ka see esimese maailmasõja järgne influentsa, mis viis rohkem elusid kui sõda? Jäi vaevalt ellu, kaotas oma uhked juuksed, mille asemele kasvasid juba märksa tavalisemad. Kui lapsed olid väikesed, tuli teine ilmasõda. Tal tuli üksi oma lapsed suureks kasvatada ja ära koolitada ja ei ole kahtlust, et tal oli raske. Või ütleme  - ta pidi väga pingutama. Me oleme kindlad, et selline ongi halb elu, see, mida meie endile ei taha, ja et inimesed, kes seda elavad või elasid, olid/on õnnetud.

Vanaema rääkis, et ta lapsepõlve lemmikmagustoit oli "kaera kiisel", ilmselt mingi kaerast pika keetmise peale saadud kissell. See pandi aia peale jahtuma ja seal ta läks paksuks, suhkrut riputati magusaks peale. Mu vanaema oli pesamuna, tal oli mitu suurt venda, kes esimesse ilmasõtta jäid. Johannes ja Julius. Ta isa oli kiriku vöörmünder. Ma olin seda sõna tema suust lapsena mitmel korral kuulnud, aga alles hiljuti tuli mulle pähe, et see tähendab "Vormundi", ehk siis eestseisjat. Isa armastas oma terast pesamuna. See oli oluline selleks, et Idast tugev ja enesekindel naine kasvada sai. Kui Ida oli 16, jäi ema raskelt haigeks,  küllap vähki. Kui oli selge, et surm on tulekul, võeti Ida noorusele vaatamata leeri. Ema suri  ja Ida läks Tallinna. Ma ei oska seda otsust endale seletada, me ei olnud sellest kunagi rääkinud. Võib-olla oli see samasugune otsus, nagu minu otsus Nõukogude Liidust Läände põgeneda?

Ida pidas ennast linnanaisena maainimestest natuke paremaks. Uskus ehk isegi, et tal oli olnud linnas kergem elu, mis pigem tõele ei vastanud.

Ida ei olnud käinud koolis rohkem kui 2 klassi. Ärgem unustagem, et tollal läksid kooli suured lapsed, kes juba lugeda ja arvutada oskasid. Kohustuslik haridus oli tollal 4 klassi, igatahes selles koolis, kus vanaema käis, oli see nii. Aga algas just venestamine ja vana kooliõpetaja saadeti pensionile ja edasi oleks tulnud õppida vene keeles. Vana õpetaja teadis, kui hea pea Idal oli ja soovitas tüdrukul teha kooli lõpukatsed - niisiis 4 klassi eest - ära. Ida tegigi, sai hästi hakkama ja talle kingiti pildipiibel ja suur kirju tass. Vanaema oli uhke tassi ja piibli üle, ette ära tehtud katsete ja eriti selle üle, et kui rehkenduse vastuseid küsiti, siis oli temal ja Pildi Ruudil alati sõrm esimesena püsti. Ühelgi turunaisel ega müüjal ei õnnestunud Idalt elu jooksul ühtegi liigset kopikat ega senti välja petta, tal oli arve enne peas tehtud kui teistel arvelaual.

Lapsehoidjaks vanaema linnas hakata ei tahtnud, sest laste kõrvalt aega üle ei jää, arvas ta. Läks hoopis kööki ja õppis süüa tegema. Teenis 20 aastat saksu ja ütles, et kõige paremad saksad olid vene saksad, siis tulid juudi saksad, siis saksa saksad ja lõpuks eesti saksad, kus perenaine tegi köögitüdrukule süüa sel ajal kui see perele. Kui vanaema juba küps vanatüdruk oli - küllap ta oli valiv ja uhke ka oma sukasäärde kogutud raha üle - kohtas ta vanaisa, kes oli tast kuus aastat noorem, mängis kitarri ja laulis "Süüta valged roosid". Vanaema kaotas südame ja abiellus ning sünnitas mu onu ja isa. Vanaisa osutus laisaks, peale kitarrimängu ta muud tööd eriti ei armastanud. Vanaema pidi peatselt ise oma tööga lisa teenima ja kui tuli sõda, jäid lapsed päris tema kasvatada, sest abikaasa läks märtsipommitamise eest maale ja jäigi. Ma ei ta, kas ta Idat ka kaasa kutsus, arvan, et Ida oli tema suhtes selleks ajaks nii lootuse kui armastuse  kaotanud. Tal oli nüüd selle asemel kaks poega, kellest ta teadis, ja niiviisi ütleski, et ta need "järgmisse klassi" viib. Mis tal muidugi õnnestus, inimesed saavad ikka sellega hakkama, mida nad tõesti tahavad.

Sõja ajal oli raske, temal nii kui teistelgi. Kannatustest vanaema ei rääkinud, aga ta rääkis, jälle uhkusega, ja naljaga, kuidas ta teiste naistega, kellel ka kõigil lapsed toita, leiba varastamas käis. Muidugi mitte poest, vaid kuskilt raudtee pealt vagunist, talvel, kelguga. Milline naine ei varastaks leiba, kui lastele süüa on vaja.

Kui vanaema oli vana ja vajas hooldamist - ta jäi kaeoperatsiooni tõttu peaaegu pimedaks ja enam väljas ei käinud - muutus ta väga leebeks. Ema ütles, et see oli sellepärast, et vanaema oli usklik. Varem ma tema uskumisest suurt midagi ei mäleta, pigem selline jõulude ajal kirikuskäimine. Kui mul aga 10-aastaselt oli konformismi periood ja ma rääkisin vanemale - lausa deklameerisin - et jumalat ei ole olemas, kosmonaudid võivad kinnitada, siis vanaema ei sattunud sellest segadusse ega saanud pahaseks, ütles ainult, et temal on rikas isa taevas.

Kuni lõpuni oli ta uhke selle üle, et ta ei olnud kellelegi võlgu. Ja muidugi selle üle, et ta oma poisid haritud meesteks oli kasvatanud, kusjuures onu puhul tumestas tema uhkust see, et onu oli parteis.

Lugu vanaemast on lugu õnnelikust lapsepõlvest. Minu arust kasvatavad kõik inimesed oma lapsi selleks, et nad elu lõpuks oleks oma eluga sama rahul kui minu vanaema.

Viimastel aastatel olen lugenud eesti meedias tihti kinnitust, et tänapäeval lapsi sel moel kasvatada ei saa kui vanasti. Seda kirjutavad nii väljaõppinud pedagoogid kui tavainimesed, oletan, et lapsevanemad. Ei oska selle kohta midagi öelda, mul on raske uskuda, et enamiku eestlaste lapsepõlves oli rohkem vitsa kui armastust. Perekonnad tunduvad meil valdavalt kokku hoidvat ja ka vanavanemad kuuluvad sinna juurde, palju rohkem kui vanas Euroopas. Samal ajal ei ole ma lugenud ühtki konkreetset soovitust kuidas tänapäeval siis lapsi kasvatada tuleks.

Ei lähe meelest: mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi. Ehk siis – kuhu edasi me liigume? Vaiksemalt, sosinal: kas me kõlbame seal tulevikus elama? Milline on üldse ühiskond, mis meid, aga veel rohkem meie lapsi ja lapselapsi seal ees ootab? Kas me seda kuidagi mõjutada saame? Või tuleb ainult kohanduda?

Minu vanaema vanemad, need, kes kasvatasid ta tugevaks ja enesekindlaks inimeseks, ilmselt ei mõelnud sellele, kuidas lapsi kasvatada. Nad kasvatasid lapsi oma eluga. Kumbki vanem ei olnud kuri, ma ei kuulnud, et Ida neid kartnud oleks. Vaevalt ta vitsa sai. Neil ammustel aegadel, kui lapsed tööd pidid tegema, ei olnud vajadust lapsi peksta. Kaine eestlane ju eriti  raevukas inimene ei ole ja joomine võttis ühiskonnas võimust alles venelaste tulekuga, nõukogude ajal. Sel ammusel ajal tegi iga laps oma võimete kohaselt tööd, ja suuremad, need, kes hiljem sigadusi tegema hakkasid, olid pärast tööd väsinud. Lolle mõtteid nii palju pähe ei tulnud. Puberteet mõeldi välja palju hiljem.

Muidugi, ainult tööst pole inimene kunagi elanud. Nagu eelpool kirjutasin, oli vanaema isa kiriku eestseisja. Vabatahtlik ja valitud amet, mis tähendas seda, et ta oli kogukonnas lugupeetud mees, kes selle eest palju tasuta tööd tegema pidi. Ta tegi seda uhkuse ja rõõmuga. Võib oletada, et nende peres oli usk tugevamal alusel kui võib-olla mõnes teises talus. Lapsed võtsid selle ellu kaasa. Ma ei tea, kui tihti mõtles noorem vanaema jumalast ja vanemana ta ka tihti kirikus ei käinud. Aga usk oli tal olemas, nagu kompass. Igal inimesel on kodust kaasas maailmavaade. Inimesed võivad uskuda sellesse, et kõike saab rahaga osta. Et kõik inimesed on üksteisele hundid, ka siis kui nad naeratavad ei tohi neid usaldada. Loomulikult on ka päikeselisemaid seisukohti, enamasti puudutavad need kokkuhoidmist pere ringis ja sugulastega.  Mõelge prooviks oma lähematele tuttavatele - teil ei ole enamasti raske ära arvata, mis on nende maailmapildi alus.

Suur osa eestlasi ei mõtle sellele, et Euroopa, mida me nüüd Brüsseli vahendusel kogeme, on selline nagu ta on, kuna 1968. aasta ja edasi 1970. aastate üliõpilas- ja noorsoomässud olid sisuliselt sotsialistlik revolutsioon. Mis siis, et see puudutas põhiliselt haritlasi ja ka nende hulgas rohkem nooremaid inimesi. Õpetajaks õppimine oli selle põlvkonna oluline siht: noored revolutsionäärid said õieti aru, et see, kuidas õpetatakse koolis lapsi, määrab homse ühiskonna näo. Kusjuures – enne kui selle peale nina kirtsutada – lisan, et enne 1968. aastat oli Saksamaa koolides laste füüsiline karistamine tavaline.

Pärast seda läks vabakasvatus progressiivsete inimeste hulgas laialt moodi ja kandis kohati üsna imelikke vilju. Näiteks räägiti 1970. aastatel kõva häälega laste seksuaalsusest, mida võivat välja elada ka täiskasvanuga. Saksamaal on mitmel vanema põlvkonna rohelisel poliitikul kapist selliseid luukeresid leitud ja nad on pidanud hullu vaeva nägema, et asi ära seletada...

Vaatamata sõdadele, mis riiki raputanud on, vaatamata juba pool sajandit kestnud sisserändele on Saksamaa ühiskond Eesti omast palju traditsioonilisem. Põhjuseid on palju. Riik on suurem. Kultuur on vanem. Klassiühiskond. Mis tähendab seda, et läbi kõigi ajalooliste turbulentside jäi kõrgklass ühiskonda. Meie kõrgklass oli saksakeelne ja me ütlesime sellest rahvusriigi loomise õhinas lahti.

Lapsi kasvatatakse perekondades. Saksamaal on palju perekondi, aadlikke või ammuseagseid kõrgkodanlasi, kus laste väärtuspõhine kasvatamine on iseenesestmõistetav. Eliit tähendab ühiskonna seda osa, kes ühiskonna eest suuremat vastutust tunneb ja ühiskonna jaoks rohkem teeb. Samal ajal kui keskmised saksa inimesed, ehk siis haritumad linnainimesed, kelle hulgas mina elanud olen, oma lapsi tihti pööraselt vabakasvatuslikult kasvatanud on, on olnud alati inimesi, kes oma lapsi hästi kasvatavad.

Meelelahutuseks vahele üks meenutus ajast, mil ma Zürichis elasin. See oli 1990ndate aastate keskpaiku, kui Šveitsi hakkasid jõudma "uued venelased". Meestel olid muidugi kallid ülikonnad, aga enamati sinna juurde sobimatud kingad. Naised ostsid riideid veel suurte numbrite kauplustest. Aga see, mis kõige rohkem silma torkas, olid nende lapsed. Neid lapsi võtsid nad õhtuti restorani kaasa ja kes Šveitsis käinud on, teab, et sealsetes paremates restoranides on ka täna pigem vaikne, külastajad tihti vanemad inimesed. Aetakse juttu ja naerdakse, aga sellega asi piirdub. Uute venelaste lapsed aga röökisid! Kelnerit jooksutati nende pärast edasi-tagasi, sest võsukesed ei olnud millegagi rahul. Oma vanemate ilmseks uhkuseks näitasid nad tervele restoranile, mida nad raha eest tohivad. See oli uute venelaste kõrgeim pilotaaž - terroriseerida vana, rikast ja kultuurset maailma oma kasvatamatute lastega. Kui nad oleks tahtnud, oleks nad oma raha eest saanud võtta oma lastele ju parimad kasvatajad ja õpetajad?! Nüüd on need lapsed ammu täiskasvanud ja kõik, kellel on töö või äri tõttu rikaste venelastega tegemist, teavad neist hirmulugusid rääkida.

Tänane Eesti on lapsesõbralik paik. Ma ei tea teist riiki, kus ema saaks poolteist aastat lapsega kodus olles edasi täit palka (asi on keerulisem, kui ema ei taha kogu see aeg tööst kõrvale jääda, vaid pigem varem tööle minna). Ikkagi on see, mida meil riik peredele pakub, väga hea. Mitmel pool vanas Euroopas, mulle tuttavatest riikidest kõige enam Saksamaal, tähendab pere loomine naise jaoks ka tänapäeval valikut: kas töö või lapsed?

Eesti on lastesõbralik ka rohujuurte tasandil. Igas kohvikus ja paljudes restoranides ning kauplustes on lastenurgad. Väikelapsega naine ei ole surutud üksinda kodus istuma, nagu see näiteks nõukogude ajal oli. Ühiskond on kõikjal meie ümber ühisruumis olevad lapsed rõõmsalt omaks võtnud.

Üldjuhul on eesti lapsed päris kenad, ei karju liiga kaua ega kõvasti, ei jonni liiga tigedalt ja nende vanemad ei kasuta oma lapsi enamasti teiste inimeste terroriseerimiseks.

Kui me räägime lastest, siis räägime me ju tegelikult alati vanematest. Lapsed on just sellised, nagu vanemad tahavad. Eriti oluline on mitteverbaalne suhe ema ja lapse vahel. Varakult loevad lapsed välja, kas nende vanemad/ema tahavad neid näha "heade" lastena või väikeste röövlitena - ja tulevad nende soovidele vastu.

Tüdrukud on paid. Midagi juhtub naistega, kui nad emadeks saavad ja asuvad oma lapsi erinevate mallida järgi kasvatama. Ka tänapäeval, ka noored ja edumeelsed naised. Olen seda näinud ja näen edasi, endast ma rääkida ei saa, mul oli vaid üks tütar. Lapselapsed on seni poisid, ning õnneks mu tütre peres neid macho-stiilis ei kasvatata. Mis saab aga siis, kui uus laps on tüdruk? Saame näha.

Tüdrukud on tublid ja ilusad, sest seda ootavad neilt nii emad kui isad ja see öeldakse ka otse välja. Poistelt seda ei oodata. Nende lollide naljade peale naerdakse ja nende jonniga lepitakse. Emad ainult ohkavad südantlõhesatvalt ja poisid saavad sellest õieti aru - tegelikult on see imetlus – vaat', mida ikka mehed võivad! Tütardelt nõutakse ka tööd. Näiteks oma toa ära koristamist. Köögis pisut aitamist, kui peres ikka süüa tehakse ja koos süüakse. Poistelt nõutakse tööd harva, põhjendades seda sellega, et nad nagunii ei tee. 70% põhikoolist väljalangejatest on poisid, ülikoolides ma üldse ei tea, kui palju rohkem tüdrukuid õpib, poole võrra kindlasti.

Keerulises, kiirelt muutuvad maailmas on tähtis, et inimesel oleks arvamus selle kohta, mis elu üldse on, mis on kõige olulisemad asjad, millest kinni hoida. Ma tean, et veel hiljuti oleks sellise seisukoha üle naerdud. Ikkagi postmodernism ja kõik on võimalik ja vastastikku väljavahetatav ja mitte miski pole tähtis. Ka postmodernism läheb ajalukku, on juba läinud, nagu kõik teised -ismid enne teda. Kui meid meie väärtuste pärast rünnatakse, siis ei ole sellest abi, kui me ütleme, et me ise neid väärtusi ka ei usu. Midagi on soovitav uskuda, midagi, mis oleks meile orientiiriks läbi elu, ükskõik milliseks kujuneb meid ja meie lapsi ootav aeg ja ajalugu. Sest seda me võibolla mõjutada ei saa.

Me oleme keskendunud sellele, kuidas lapsi (enam) kasvatada ei tohi. Samal ajal tundub ununenud see, mille jaoks me lapsi kasvatame. Kas tõesti selleks, et nad oma lapsepõlve "Laste Maailma" reklaamilause mõttes naudiks? Isa-ema rõõmuks? Lapsepõlv kestab vaid lühikese aja võrreldes inimelu pikkusega, kuid järgnev elu oleneb väga suurel määral sellest, kuidas last kasvatati ja mida talle õpetati. Muidugi võib inimene terve elu juurde õppida ja peabki seda tegema. Aga kes pole lapsena õppinud "Aitäh" ja "Palun vabandust" ütlema, seda hiljem enam ei õpi.

Mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi.

Siia on meid toonud vastuolulised omadused. Ei ole üldse iseenesestmõistetav, et niivõrd väike rahvas nii kaua oma strateegiliselt ohtlikus asukohas alles on püsinud. Ühe miljoni riik oma kirjanduse ja kõrgharidusega - me ei saa ise aru, milline ime see on! Küllap pidi ja peab meis olema midagi visa, vintsket, tugevat ja ka agressiivset, et meid välja ei õnnestunud juurida. Aga kindlasti ka midagi head, otseses mõttes väärtuslikku, mis meie püsimist mõtestanud on.

Teadlikult peame me endi headeks omadusteks töökust, sihikindlust (jäärapäisust), armastust hariduse vastu, seadusest lugupidamist. Eriti see viimane tuleb meie seotusest õhtumaise kultuuriruumiga, vana Euroopaga, kust meie põhilised väärtushinnangud ja paremad käitumismallid pärit on.

Kui me nüüd tulevikku liigume (kuhugile mujale niikunii minna ei ole), siis mis meid sinna viima peaks? Kui me oma lastes, eriti poistes enam tööarmastust ei kasvata? Kui me kodus lastele sellist käitumist ei õpeta, mis neile pärast, ka mujal pool maailmas uksi avaks? Enamikku asju mida lapsed lapsena ja noorukina õpivad, ei õpi nad omal initsiatiivil ja vabatahtlikult. Muidugi ei mõtle ma vitsahirmu. Ma mõtlen sellist kodust õhkkonda, kus pingutamine ja töötegemine on au sees ja tunnustatud kui rõõmu allikad ning kus vanemad ka selles asjas eeskujuks on. Mitte ükski inimene ei ole veel isale ja emale selle eest aitäh öelnud, kui need ei ole teda pannud keeli või pillimängu õppima, trennis käima ja korralikult oma koolitöid tegema.

Oma lapselaste jaoks jään ilmselt mina kõige vanemaks inimeseks, keda nad isiklikult tunnevad. Nüüd on minu käes järg jätta neile maha teadmine, et ma elasin oma elu õnneliku inimesena, ehkki see alati kerge ei olnud. Tegin oma parima ja olen sellega rahul. Et nad ei kahtleks, et nad vähemalt sama suudavad.