Jaak Valge. Eesti, sõnavabadus ja demokraatia

Ühes REN TV propagandasaates leiti, et Euroopa tsivilisatsioon on hukkumas: umbes kahe põlvkonna pärast olevat Euroopa Liidu asemel Venemaa naabriks mingisugune olemuslikult teine, ehkki sama nimega moodustis.

Muidugi on tegemist vaenuliku propagandaga, mille toetuseks toodud argumendid on kallutatud, ent põhisuunale on siiski raske vastu vaielda: Euroopas suureneb kiiresti teistest maailmajagudest pärit immigrantide suhtarv ning kõigis Euroopa Liidu maades on sündimus alla taastetasandi.

Kuigivõrd paranenud ei ole ka eurotsooni majandusolukord, eelmisel aastal oli majanduskasv vaid 0,2% (Hiinas 7,4%, USAs 1,9%, Venemaal 0,6%). Ühisrahast tulenenud probleemid aga, julgen arvata, näitlikustavad muu hulgas multikultuurse sihiga Euroopa Liidu tegeliku ühistunde puudumist ning võib-olla ka kogu rahvusülese Euroopa projekti utoopilisust. Meie oleme aga viie euroala kõige vaesema riigi hulgas, ent pole emiteerinud võlakirju alates 2002. aastast. Võlga võetud raha kulutatakse peamiselt oma riigis, suur osa makstakse aga kinni ühiselt.            

Küllap on just Eesti nigelad majandusolud, seega ka otsus mitte oma majandust võlakirjadega turgutada, oluliseks põhjuseks, miks Eestist välismaale siirdutakse. Aastatel 2004 kuni 2013 lahkus Statistikaameti andmetel Eestist keskmiselt aastas 2200 inimest rohkem, kui Eestisse tuli. Tegelikult oli lahkumine ulatuslikum, sest paljud inimesed pole oma mujale asumisest teatanud. Rahvastikutaaste seisukohalt muutub see näitaja veel negatiivsemaks võimenduse tõttu, mis tuleneb asjaolust, et Eesti rändesaldo on eriti negatiivne just sünnituseas inimeste osas: 71% lahkunutest olid 15-49 aastased. Arvestades ka negatiivset sündimust, kahaneb Eesti rahvaarv järgmise veerandsaja aasta jooksul rohkem, kui eelmise veerandsaja jooksul, mil oma kodumaale lahkus osa okupatsiooniaastatel siia saabunud mitte-eestlastest.

Euroopa 2010/11. aasta rahvaloenduste andmetel elab Eestis sündinutest teistes Euroopa riikides 5,4%. Kui suur on see number täna, ning kuipalju asub lisaks veel teistes maailma osades, seda me täpselt ei tea. Indrek Neivelt on Kesk- ja Ida-Euroopa Arenguinstituudi (CEED) raporti põhjal välja toonud, et oleme oma tööjõust ja majanduspotentsiaalist kaotanud kümnendiku, kuid erinevate toetustega vastu saanud veidi üle nelja protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Oleme varakamate riikide doonor. Justkui kavandaksime jõudmist viie rikkama Euroopa riigi hulka oma rahvastiku saatmisega neisse riikidesse. Eesti on niisiis näidisliiduvabariik, ent erinevalt Nõukogude Liidu ajast, mil toetasime vaesemaid, turgutame nüüd rikkamaid.

Maailma rahvusvaheline olukord on aga sel sajandil kiiresti ja ühemõtteliselt halvenenud: maailmapoliitikas domineerivad suurriikide egoistlikud huvid. ÜRO tähendus ja maine on langenud peaaegu allapoole II maailmasõja-eelse Rahvasteliidu omast. Just viimast peeti omal ajal märgiks Euroopa liikumisest sõja poole.

Venemaa agressiivsuse kasv nõrga Euroopa Liidu ja nõrgeneva USA kõrval on meid teinud ärevaks, ent kas me oleme endale ikka selgelt teadvustanud oma Putini pantvangideks olekut: pole vaja üleliia lennukat kujutlusvõimet, et uskuda Venemaa võimesse provotseerida meil uuesti pronksiöö-taoline, kuid nüüd millekski kodusõja-taoliseks ülekasvav sündmus, mispuhul NATO-liitlaste toetus kõne alla ei tule.

On selge, et kui isegi Venemaa oht kõrvale jätta, toimuvad maailmas väga olulised teisenemised ning Eesti seisukohalt on tegemist muutustega, mis ähvardavad meie kultuurilist identiteeti. Rahvuslikust vaatepunktist on nende muutuste suund ohtlik, multikultuurse hoiakuga inimesed käsitlevad neid muutusi pigem positiivsetena või vähemalt loodusjõulistena, millele pole mõtet vastu olla.

Minu arvates peitubki just selles - multikultuurse ja rahvusliku ideoloogia erinevuses - kaasaja peamise poliitilise vastuolu võti, mis selgitab ka asjaolu, et varasem parem-vasak poliitiline skaala ei toimi enam. Pidamata siinkohal neid muutusi positiivseteks või negatiivseteks, sedastagem, et muutused on dramaatilised, ning paljud neist - eriti välispoliitilised ja majanduslikud - on sellised, mis nõuavad lahendusi kõikidest, ka multikultuursest perspektiivist lähtudes.

Eesti pluralistlik ühiskond reageeris nendele muutuste vajadusele uute poliitiliste jõudude valimisega parlamenti.

Sõnavabadus

Meenutagem, et Harta 12 petitsioon algas teatega: “Eesti demokraatia laguneb meie silmade all” ning Rein Raud küsis, et kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad?

Seega - eriti arvestades dramaatiliste taustamuudatustega ning asjaoluga, et Harta 12st inspireeritud Rahvakogu innukas algatus suubus poliittehnoloogide juhtimisel Jääkeldri tühjusse, olnuks loogiline, et ka meedia reageerib värskete jõudude parlamenti jõudmisele heakskiiduga. Või vähemalt huviga. Seda aga ei juhtunud - puhkes hoopis halenaljakas nn natsiskandaal. Nagu targutaksid põleva maja elanikud kartlikult värisedes selle üle, kas ühe tuletõrjuja kiivri värvi toon on ikka tulekahju kustutamiseks sobilik; ning kui ei sobi, ehk peaksid nad siis tuletõrjujaid nende töös takistama?

Skandaali ülespuhumine väärib tähelepanu aga sõnavabaduse seisukohalt. Eesti Vabariigi põhiseadus, nagu teiste demokraatlike riikide põhiseadus, tagab oma kodanikele südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse, ning õiguse jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, ning selle, et kedagi ei tohi sundida oma arvamusi ja veendumusi muutma.

Seega - põhiseadus garanteerib need õigused nii kommunistidele kui natsidele, rahvuslastele ja multikultuurlastele ning kusagil ei ole klauslit, et need õigused võib ära nullida mingi müstiline, tuhandel erineval moel esitletav “äärmuslus” või “euroopalikkus”. Kui võtame oma põhiseadust tõsiselt - ja mida siis veel tõsiselt võtta, kui mitte põhiseadust - siis ühtegi erakonda ei saakski keegi keelata olemast natsionaalsotsialistlik partei.

Kuid natsionaalsotsialistlikuks ei tee kedagi pintsakulõige, ristiga tätoveering ega tõrvik. Kui arutlus Natsi-Saksamaa majanduse või holokausti üle teeks natsionaalsotsialistiks, oleks seda ka suur osa Tartu Ülikooli ajalootudengeist ning üldse ajaloohuviga kodanikest.

Natsionaalsotsialistlikuks või fašistlikuks ei tee ühtegi parteid ega organisatsiooni ka Stalini definitsioon, mille kohaselt on fašistid need, kes on Nõukogude Liidu ja kommunismi vastu. Fašismimõiste laiendamine kõigile poliitilistele vastastele pärinebki Stalinilt ega tohiks demokraatlikus ühiskonnas olla sallitav. Siinjuures nõuab osundamist tõsiasi, et just meie oleme Euroopa kontekstis kalduvad kõige kartlikumale enesetsenseerimisele: näiteks Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritud videoinstallatsioone oli varem näidatud kümnetes Euroopa riikides, ning on senini jälgitavad ka ilmavõrgus, kuid Tartusse näitusele jõudes muutusid need kunstiteosed äkki solvavateks ja vihaõhutavateks ning tulid eemaldada.  

Küll aga teeb mingi partei natsionaalsotsialistiks juhikultus ja militariseeritud organisatsioon, rassisistlik, antisemitistlik ning antikonservatismi kallakuga ideoloogia ja totaalsuse nõue. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ei tea mina ühtegi sellist joont. Immigratsioonivastasus ei tähenda rassismi, nii nagu ka immigratsiooni pooldamine rassismivastasust - meenutagem vaid ühe kunagise poliitiku väiteid, et vajame sisserändajaid, et odav orjatöö tehtud saaks. Ning immigratsioonivastased võivad vägagi toetada vaesemate ühiskondade abistamist. Meiegi perel on Keenias kohalik tütar, kelle koolituskulusid juba aastaid aitame katta, ning julgen arvata, et teeme selle väikese asjaga seal hoopis rohkem head, kui näiteks raevuka võitlusega sõna “neeger” kasutamise vastu Eesti meedias.

Inimeste või hoiaku natsionaalsotsialistiks või fašistlikuks tembeldamine teeb aga inimesed araks, ning toodab kulunud sõnadega äranärtsinud loosungeid hüüdvaid poliitikuid. Kui täna anname järele mõtlemisele, et natsionaalsotsialistiks saamiseks piisab pintsakulõikest, siis homme võidakse meilt nõuda suurte lihakäntsakate söömist ning regulaarset Coca-cola tühja taara ettenäitamist. Sest oli ju Hitler taimetoitlane ja jõi teed.

Demokraatia

Loomulikult tuleb tunnistada erameedia õigust positsioneerida end omaniku või toimetuse seisukohtadel. Ent kellelgi ei ole mistahes argumentidega õigust meile peale suruda karbistatud mõtlemist.

Demokraatliku hoiaku juurde kuulub oponentide käsitlemine poliitiliste konkurentidena, mitte vaenlastena. Just vaenlaseks stigmatiseerimine on ajaloos olnud väga paljudel juhtudel - ka 1934. aasta Eestis - omane protsessile, mille lõpptulemus oli demokraatia kaotus. Kaasaja individaliseerunud inimeste Euroopas senise heaolutaseme juures vaevalt midagi sõjaväelise võimuhaarde-laadset toimuda saaks, ent demokraatia saab kaaperdada ka mõiste teisendamise läbi, missugust protsessi võib-olla kaasaja Eestis näemegi.

Tuletagem meelde, et klassikalise arusaamise kohaselt on demokraat isik, kes on veendunud, et inimestel on võõrandamatu õigus teha enda jaoks otsuseid ise, ning et kõik inimesed on fundamentaalselt ja sisuliselt võrdsed. Kaasaja poliitilises diskursuses võib aga demokraatiat Leicesteri ülikooli teadlaste Martin Parker, Valérie Fournier ja Patrick Reedy sõnastust appi võttes defineerida järgmiselt: esiteks kirjeldab see sõna Lääne-stiililist esindusdemokraatiat, teiseks kasutatakse seda mõistet üldisemalt, et kirjeldada kollektiivseid otsuseid, ning kolmandaks võib see tähendada ühiskonna ja institutsioonide vahelise korralduse ideaali. Kuid, nagu ka Parker, Fournier ja Reedy toonitavad, on demokraatia mõiste juures keskseks alati kollektiivsed, tavaliselt enamusega tehtavad otsused.

Loomulikult võib ja tuleb demokraadi ja demokraatia mõistet ühes või teises aspektis detailiseerida, ent mitte tema keskse tähenduse arvel. Väide, et enamus ei tohi teha vähemusse puutuvaid otsuseid, rikub mu arvates seda printsiipi. Iga ühiskond koosnebki paljudest vähemustest. Vähemused on nii homoinimesed, kirjandushuvilised, tuletõrjujad, kristlased kui lastega üksikemad. Kui nõustume, et ükski inimene ei ole parem kui teine, ei ole ka ükski vähemus parem kui teine. Kui üks vähemus ei ole parem kui teine, tulebki kahe või mitme vähemuse erinevate huvide korral teha otsus kogu kollektiivil ehk ühiskonnal.

Paika ei pea ka argument, et riigil või ühiskonnal ei ole õigust sekkuda inimeste isiklikku ellu. Riik ju sekkub meie isiklikesse valikutesse igati, ja kuidas veel, alates näiteks kanepikasvatuse kriminaliseerimisest kuni kirjanduse toetamiseni ja teedeehituseni üldise maksuraha eest, mida muudesse, mõne vähemuse eelistatud valdkondadesse suunamiseks seetõttu vähemaks jääb.

Olgu siinkohal märgitud, et kuulun nende 12% Eesti inimeste hulka, kelle arvates on homoseksuaalsed suhted moraalsed. Kuid arvan, et nii nagu Efraim Zuroffi tegevus on teinud kahju juutide kannatuste teadvustamisele, tegi kooseluseaduse sellisel kujul vastuvõtmine kahju homoinimestele. Eesmärgiks ei olnud ju õigusakt iseenesest, vaid homoinimeste erinevuste tunnustamine ühiskonnas. Seaduse vastuvõtmise otsustamisele pidanuks eelnema tasakaalukas arutelu, ning eelnõu oleks tulnud esitada koos mõne traditsioonilist perekonda tugevdava meetmega. Viimane, muide, võiks tegelikult ka nüüd, enne seaduse jõustamist, leevendada vastuseisu sellele.

Kuid see, homoinimestele kahjulik seadus oli lisaks ka justkui provokatsioon, katse, kuidas Eesti ühiskond võtab vastu üritust demokraatia mõiste ümber sõnastada, st väita, et teatud vähemused on tähtsamad kui teised, ning on olemas valdkonnad, mille üle enamus rahvahääletustel otsustada ei tohi.

Rahvakogu protsessi käigus esitatud ettepanekute seas oligi kõige rohkem neid, mis nõudsid rahvaalgatuse korras rahvahääletuste sisseseadmist. Mu arvates demonstreerib see meie ühiskonna sügavat demokraatlikkust ja hoolimist. Väide, et Eesti ühiskond pole rahvahääletusteks küps, ei tunnusta inimeste võõrandamatut õigust teha ise otsuseid, ning on niimoodi minu arvates ebademokraatlik ega erine Konstantin Pätsi argumentatsioonist, kes teatas, et rahvas on haige ja riigipööre oli vajalik demokraatia kaitseks. Kindlalt vastustades Venemaa agressiivset käitumist Ukraina suhtes, tuleks demokraatidena ikkagi tunnustada ka Krimmi ja mõnede Ida-Ukraina piirkondades ülekaalus olevate venelaste enesemääramisõigust. Demokraatlik ja juriidiliselt nö puhas variant oleks minu arvates Venemaa, Ukraina ja Euroopa Liidu vaidlusalaste territooriumide ühishaldus, millele mõne aasta pärast järgneks rahvahääletus.

***

Ülalpooltoodud rahvastiku, majandus- ja poliitilised probleemid, mis on loonud uue poliitilise jaotuse, nõuavad demokraatlikku, avatud arutelu. Seisame muudatuste eel. Hardo Pajula lõpetab oma värske raamatu järeldusega, et ühe, Vana-Kreekast läbi Osmanite impeeriumi kuni Nõukogude Liiduni kordunud majandusstsenaariumi kohaselt pöördub osa eliidist senise ladviku vastu ja tuleb lagedale põhjalikult muudetud mängureeglitega.

See on tõsi, ja paljudes Euroopa riikides me seda juba näemegi. Uut, kujunevat jaotust tuleb tunnistada, mitte aga sildistada osa ühiskonna arvamust esindavat ideoloogiat äärmuslikuks.

Vaenlased on need, kellel on fundamentaalselt erinevad eesmärgid. Ühiste eesmärkide - tasakaalustatud maailma ja õitsva Eesti poole liikumise pooldajate korral on nii multikultuurse ideoloogia kui rahvusluse puhul tegemist poliitiliste konkurentidega, kelle olemasolu poliitilises arutelus tagab parimad võimalikud tulemused kogu ühiskonnale. Ning kui peale jääb multikultuurne ideoloogia, ning isegi siis, kui Venemaa rõõmuks toimub ka meie väljasuremine, tuleks see suund võtta siiski täie teadmisega, sõnavabaduse kehtides ja demokraatlikult otsustades.