Veiko Vihuri. Unistus liberaalsest riigist

Kultuurikriitik Mihkel Kunnus tõdeb, et viimasel ajal on liberaalne hoiak Eesti ühiskonnas mandunud „õige ägedaks ideoloogiatööks“, ja kirjutab, et liberaalne riik peaks tagama õiguse eksisteerida kõigile erinevate vaadete ja uskumustega rühmadele – natsidest sooanarhistideni –, sest liberalismi alternatiiviks on olukord, kus „üks mitteliberaalne huvigrupp saab kõige tugevamaks ja hävitab eriarvamused.“

Et seda ei juhtuks, peab Kunnuse sõnul „liberaalne valitsus vaatama, et mitte ükski vähemusgrupike ei hakkaks oma väärtussüsteemi jõuga teiste peal rakendama.“ Mõeldes ilmselt Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks märgib ta, et riik „ei tohi sundida katoliku kirikut aktsepteerima homoabielusid, aga ka katoliiklik vähemus ei tohi saada oma väärtusi kehtestada kui universaalseid ja riiklikke.“

Seejuures ei ole liberalism Kunnuse sõnul „eriti ka mingi valik, see tuleb pigem võimetusest kokku leppida ühtses väärtussüsteemis. Veelgi täpsemalt: pluralistlik liberalism on paratamatuks tagajärjeks sellele, et kokku suudetakse leppida ainult täielikus miinimumis, selles, et eriarvamusel olijat maha ei või lüüa.“

Kehtiva põhiseaduse preambuli järgi on Eesti Vabariik ühelt poolt „rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“, teisalt aga peab riik „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Mõistetega vabadus, õiglus ja õigus viidatakse üldiselt väärtustele, mis on aluseks liberaalsele demokraatiale. Kuidas aga saab liberaalne pluralistlik riik, mis ei suuda kokku leppida ühtses väärtussüsteemis, tagada „eesti rahvuse, keele ja kultuuri“ säilimist läbi aegade? Rahvuskultuur ei ole ju ainult laulupeod või rahvatants, vaid sisaldab ka domineerivat, sajandite jooksul kujunenud ja oma loomulikus arengus muutuvat väärtussüsteemi, mis võib omakorda tugineda religioonile või traditsioonile. Või on liberaalses riigis kultuuriga selle sõna kõige laiemas tähenduses nõndasamuti nagu nõukogude ajal: see võib olla vormilt rahvuslik, kuid peab olema sisult ühetaoliselt sotsialistlik?

Olen mõelnud seoses aastaid väldanud debatiga kohustusliku religiooniõpetuse teemal, kui jabur on seisukoht, et koolis tuleb kõiki religioone õpetada neutraalselt, nagu ei tohiks meil olla omaenda väärtussüsteemi. Religioon, sellega seotud uskumused ja väärtused, kombed ja tavad on samuti lahutamatu osa ühe rahva kultuurist – ja mõnede arvates koguni kultuuri aluspõhi. Kultuur aga kujundab meie rahvuslikku identiteeti. Me oleme eestlased mitte ainult tänu oma keelele, vaid ka ühisele kultuurile, seda kokku siduvatele väärtustele, moraalile ja uskumustele. Kuidas võib mõelda, et meie Eesti riik peaks suhtuma siinse põlisrahva juurtesse ja identiteeti kuidagi teisiti kui erapoolikult ja kirglikult jaatavalt?!

Liberalism sellisel kujul, nagu Kunnus seda ülaltoodud tsitaatides kirjeldab, sobib hästi individualistlikele, üleilmastunud ja multikultuursetele ühiskondadele, kus igaüks võib eraviisiliselt järgida oma rahvuslikke tavasid, kõneleda kodust „salakeelt“, minna kirikusse, mošeesse või mõne muu nimetusega pühapaika, kuid kus avaliku elu aluseks on erapooletud, kiretud reeglid, mis eelistavad üksikisiku õigusi ja vabadusi rahvusel või religioonil põhinevate rühmade kollektiivsetele väärtustele (nt traditsiooniline abielu- ja perekonnakäsitus, põlisrahva vajaduste ja huvide esikohale seadmine rahvusriigis jne).

Küllap just see vastuolu – individualistlike ja kollektivistlike väärtuste kokkupõrge – on ka praegu Eesti ühiskonnas pingeid tekitanud „kultuurisõja“ ehk väärtuskonflikti keskmes. Mõnedele Silicon Valley või London City eluga harjunud eestlastest ilmakodanikele on tulnud ebameeldiva üllatusena, et nende öeldavasti usuleiged ja individualistlikud rahvuskaaslased kodumaal on teatud küsimustes jäänud kinni 19. sajandisse. Ja nii tundubki kosmopoliidi progressiivsele pilgule, et siin kauges ja kõrvalises Maakonna kääbikukoopas „ussitab“ täiega.

Ka praeguse rändekriisi-teemalise vaidluse keskmes on liberaalide-humanistide arvates küsimus põgenike kui meiega samaväärsete inimeste aitamisest, seejuures mitte ainult nende otsese turvalisuse, vaid ka üldise heaolu tagamisest, mis peab seisma kõrgemal kõigist rahvuslikest, kultuurilistest või religioossetest kaalutlustest (s.t asjaoludest, et nad on teist usku ja kujutavad endast potentsiaalselt ohtu meie rahvuslikule iseolemisele vms). Teine osapool – rahva valdav enamus – pole küll vastu põgenike jõukohasele aitamisele, kuid on õigustatult mures võimaliku massiimmigratsiooni tagajärgede pärast.

Kuid lõppude lõpuks kujutavad ka liberaalsed väärtused endast täiesti konkreetset väärtussüsteemi, mis liberaalses riigis kehtestatakse riikliku sunniaparaadiga, ja üldsegi mitte neutraalset väärtusvaba ruumi. Ja kui nende liberaalsete (euroopalike, läänelike jne) väärtuste juurde öeldakse kuuluvat näiteks homoabielud – eesrindlikumates riikides nimetatakse seda „abieluvõrdsuseks“ –, siis pole imestada, et elanikkonna teatud rühmade (religioosse või konservatiivse hoiakuga inimesed) vastuseis tuleb viimaks seaduse jõuga maha suruda – sest dogma ütleb, et sallimatust ei saa sallida. Selleks on terves reas „liberaalsetes“ lääneriikides vastu võetud nn vihakõneseadused, mille alusel jonnakaid dissidente reaalselt karistataksegi. Ka meie riigikogu ette peaks taoline seadusandlik initsiatiiv üsna peatselt jõudma.

Tegelikult näib ainus edasiviiv tee olevat mõistliku ja põhjendatud tasakaalu leidmine üksikisiku vabadusi tagavate õiguste ja meie rahvuslik-kultuuriliste väärtuste säilitamise vahel, mille juurde mina arvan ka kristlikud väärtused. Liberalismi diktatuur oma politrukkide, meediainkvisitsiooni ja eksimatu usudoktriiniga ei ole parem ühestki teisest diktatuurist.