Katrin Laur. Euroopa indiaanlased

Saksamaal elab 80 miljonit inimest. Sel aastal oodatakse riiki 800 000 põgenikku, kui praegune põgenikevool muutumata püsib. Saksa riigi ametlik seisukoht on, et sellega saadakse hakkama, ehkki see on suur pingutus. Sel aastal on 63,3 % varjupaigataotlustest tagasi lükatud. Eelmisel aastal oli see arv veel suurem, peaaegu 70%. Suurim osa varjupaigataotlejaid tuleb Saksamaale  Kosovost, Albaaniast, Serbiast, Makedooniast, Bosnia-Hertsegonviinast, kellel tegelikult puudub seaduse järgi alus varjupaiga saamiseks (lähtudes sellest, et nendes riikides inimesi poliitilistel, rassilistel, usulistel jne. põhjustel taga ei kiusata). Jan Fleischhaueri artiklist ("Spiegel" Online) lugesin, et nendest, kes varjupaika ei saa ja riigist jälle lahkuma peavad, on tegelikult lahkunud alla 15 protsendi.

Eestisse on praeguse seisuga kokku lepitud vastu võtta 150-200 varjupaiga juba saanud inimest. Kui palju praegu koha peal varjupaiga taotlejaid on, ma ei tea. Väga suur see arv ilmselt ei ole, ja kui nad varjupaiga saavad, siis paljud võib-olla siia ei jää.

Ma olen maailmas elanud inimene, rahvuslikus piiratuses mind kindlasti süüdistada ei saa. Aga ometi ütlen ma koos Abdul Turayga: parem kui Eestisse ühtki varjupaiga taotlejat ei tuleks. Need inimesed ei saa siin õnnelikuks ja ühiskonda see ka paremaks ei tee.

Kusjuures ma ei mõtle seda etteheitena Eestile –see on suurim inimlik tragöödia, kui inimene peab põgenema ja oma kodu maha jätma, seda ei korva mingite materiaalsete hüvedega.

Döneri kioskid on Eestis juba praegu olemas, igat liiki rahvusrestorane on palju ja tuleb juurde. Et inimesed maailmas liiguvad ja mõned ka elama jäävad riikidesse, kus nad ei ole sündinud, on üks asi. Seda ära keelata ei saa ja pole loomulikult ka vaja. Kes tuleb oma mehe või naise või töö pärast, see kas jääb ja koduneb, või läheb tagasi, või läheb edasi.

Et aga sajad tuhanded tulevad, kellel pole ettekujutust kohast, mis neid ees ootab, on hoopis teine asi.

Instagram on vist süüdi. Oleme ju kõik näinud pilte paadipõgenikest, kes esimese asjana, niipea kui Euroopas jala maha panevad, teevad selfi ja saadavad neile, kes teisele kaldale jäid. Lood sellest, kuidas Saksamaa või Rootsi sotsiaalabiga päris kenasti ära elada saab, levivad tänapäeval mitte suust suhu, vaid elektrooniliselt ja sotsiaalmeediat kaudu.

Mina kuulsin sellist lugu 12 aastat tagasi Eestis venekeelsetelt inimestelt, kellel olid sugulased Soomes ja nad olid seal just külas käinud. Kõige parem elu, kinnitasid nad, on Soome töötul. Korter on, raha makstakse, tööl ei pea käima. Tänaseks on needsamad inimesed oma seisukohad kindlasti ümber hinnanud, kõik nad töötavad, kes Eestis, kes Soomes, on elukogenumad ja võivad taevast tänada, et neist Soome töötuid ei saanud.

Paadipõgenikud või ka need, kes kuiva maad pidi Kesk-Euroopasse jõuavad, usuvad ilmselt sama. Saksamaa on viimastel kuudel levitanud nende Balkani riikide televisioonis, kust neile eriti palju varjupaigataotlejaid tuleb, informatsiooni selle kohta, et pole mõtet tulla, varjupaika ei saa, ning tulijaid ongi vähemaks jäänud.

Süüriast ja Iraagist põgenevad aga inimesed tõesti sõja eest. Afganistanist, Eritreast. Hea tahte inimesed ja poliitikud Euroopas on ühel meelel, et neile tuleb varjupaika anda. Muidu ähvardab neid surm.

Õigus. Aga ma tahan, et Euroopa poliitikud räägiks omavahel ja oma kodanikega sellest, kas varjupaiga andmine on siis ainus, mis me teha saame? Ma saan aru, kui põgenevad naised ja lapsed. Aga miks ei jää noored mehed paigale ja ei võitle oma kodu eest? Kui keegi enam Islamiriigile vastu ei astu, on ju lähemal ajal nemad Euroopa piiril? Ning nemad ei taha siit varjupaika...

Miks on sellest rääkimine halb toon? Ma oletan, et Mogherini rääkis Eesti poliitikutega ka põgenike küsimusest. Aga nagu Kaivo Kopli EPLi artiklis kirjutas, ei pea valitsus enam võimalikuks oma kodanikke informeerida. Neil teemadel, mis olulised on.

Inimestel on hirm. Minul on hirm oma laste ja lastelaste maailma pärast. Mida justkui enam keegi kaitsta ei taha. Praegu mõeldakse eelkõige sellest, kuidas põgenikke ELi riikide vahel paremini jagada. Oma kodanike rahustamiseks kinnitataks, et küllap meile põgenikest ka majanduslikku kasu kasvab.

Need inimesed ei taha aga kedagi rikastada, või miks nad peaksidki. Nad tahaksid elada edasi oma kodus, enda moodi, mitte olla eksoodid kuskil külmal maal. Enamikul neist ei ole oskusi, mida uutes riikides rakendada saaks, nii et riigilgi sellest kasu oleks. Soome ajaleht kirjutas hiljuti (lugesin "Delfist"), et Saksa majandus on põgenike üle rõõmus, kuna need tähendavad uusi töökäsi. Eksitus! Saksa majandus ja riik on tõesti rõõmsad sisserändajate üle, aga need on Hispaaniast, Itaaliast, ehk ka Kreekast. Haritud noorte täiskasvanute üle, kes viimastel aastatel on Saksamaale elama asunud, sest nende koduriikide majandused on languses ja nad on kaotanud lootuse omal maal asjakohast tööd leida. Et aga Kosovost ja Afganistanist tuleks tuhandete kaupa inimesi, kellel on haridust ja oskusi, mida Euroopas lähematel aastatel müüa saab, on ebarealistlik lootus. Süüriast, jah, sealt ehk küll.

Henryk M. Broder kirjutab "Die Welt"is, et ühe alaealise varjapaigataotleja ülalpidamine maksab Saksa riigile aastas 60 000 eurot. See on rohkem kui oskustöölise aastapalk. Samal ajal on Erfurdi linnapea Andreas Bausewein (SPD) teinud ettepaneku varjupaigataotlejate lapsi seni mitte enam kooli saata, kuni nende taotluse kohta otsus on langetatud. Argumente on poolt ja vastu, aga mõistetav on ka koolide raske olukord, kus keeleoskuseta lapsed kord ilmuvad, kord kaovad tunnist, ja õpetajad ei tea, kellega homme arvestada.

Ka Saksamaal hakkab ühiskond ja meedia tasapisi aru saama, et põgeniketeemaga ei saa endisel moel edasi minna. Ei saa inimestelt nõuda, et nad ei tohi mõelda sellele, et kui sel aastal tuleb 800 000, siis pole ühtki põhjust, miks järgmisel aastal ei peaks juhtuma sama. Vastupidi, mida paremini nad ära paigutada, seda tõenäolisem, et järgmisel aastal tuleb neid veelgi rohkem.

Enne seda, kui meie ukse alla jõuab Islamiriik, kelle eest kõik Euroopasse on põgenenud, muutub Euroopa ise. Demokraatia on võimalik ainult riigis, kus valdav enamik kodanikest jagab oma riigi väärtusi.

Nii Saksamaal kui Eestis korratakse, et riigi majandus on jätkusuutlik vaid värske tööjõu sissetoomise tõttu. Jättes kõrvale küsimuse, et põgenike voolust tekib 20–30 aasta pärast tööjõuturul mingi kasu, tahan esitada küsimuse, kas ainus, mis Eestis ja Saksamaal on väärt säilitamist, on nende majanduslik suutlikkus? Võib-olla rahvas oleks nõus "suu seki järgi seadma", kui me enam oma sündide arvuga samal tasemel edasi ei saa? Saksamaa on suur riik, nii lihtinimesel kui eriti riigiisadel ja -emadel on kergem mõelda, et küll need tulijad suure riigi peale laiali hajuvad, nii et varsti enam märgatagi ei ole, Eesti on väike. Kui põgeniketulv jätkub ja Eesti solidaarselt tuhandeid põgenikke vastu võtma peab, ei jää see meile kellelegi märkamata.

Me armastame Eestit – need, kes me teda armastame – tema erilisuse pärast. Palju loodust, vaikust ja üksiolemise võimalust. Me oskame igaüks veel põldugi pidada, igatahes õpiksime selle vajaduse korral kiiresti ära. Nagu kõigil neil aegadel, mil meie rahva visa hing ennast kodust välja juurida ei lasknud. Aga need, kes Silicon Valley's on käinud, tulevad koju ja heidavad ette, et miks pole Eesti sama avatud.

Eesti ei ole ennast kunagi rahvaste sulatuspajana näinud. Me oleme üks kauemini paikne Euroopa rahvas. Me oleme selle paiga indiaanlased, ei ole vaja meile jälle tulivett ja klaaspärleid pakkuda. Me teame, mis pärast sai.

Lennart Meri on öelnud, et eestlased on kõige abivalmimad inimesed, ainult nad ise ei tea seda. Ei ole aus eestlasi selle pärast häbistada, et nad hädasolijaid aidata ei taha. Pigem on põhjust häbistada Euroopa ja meie endi riigijuhte, kellel ei ole julgust tunnistada, et olukord meie maailmas on tõsiselt muutunud. Vana viisi edasi ei saa. Tuleb leida uus tee. Kui demokraatia peaks edasi püsima, kui järgmises Euroopa Parlamendis ei taheta näha 75% parem- ja vasakäärmuslasi, siis tuleb õppida jälle oma rahvasse nagu võrdväärsesse partnerisse suhtuma, kellega saab asju arutada.