Peeter Helme. Ajakirjanik ja ajakirjandus – valikud ja nende raskus

Ettekanne konverentsil „Kultuurisõda 2015“ 20. augustil 2015 Kultuurikatlas
 

Kuulasin enne tänast esinemist 21. märtsil Pereraadio eetris olnud saadet „Objektiiv“, kus Markus Järvi vestles Priit Hõbemäega. Varro, suur tänu saatele osutamast! Hõbemägi, Tallinna ülikooli meediaõppejõud ning minu järeltulija Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kirjandustoimetajana ja omaaegne, võin vist öelda ka – minuaegne – Ekspressi peatoimetaja annab saates päris hea ülevaate sellest, miks Eesti ajakirjandus on just selline, nagu ta on, miks esitavad ajakirjanikud sääraseid arvamusi, nagu nad esitavad. Raske on Hõbemäge täiendada vaid soovitan kõigil kõnealuse raadiosaate ise üles otsida ja ära kuulata. Saade on ka palju pikem minu tänasest lühiettekandest siin, mistõttu ma ei püüdlegi kõikehõlmavusele, vaid hoopis selgitan mõnda ajakirjanduse toimimise fundamentaalset põhimõtet. Mingiks eksperdiks mind aga ärge küll pidage – esiteks ei ole ma hariduselt ajakirjanik vaid ajaloolane, teiseks olen töötanud kõigepealt kultuurilehes Keskus kirjandustoimetajana, seejärel Areenis kirjandustoimetajana ning nüüd Vikerraadios, kus samuti tegelen peamiselt kirjandusteemadega. Kui siia siiski lisada ammune, võiks vast öelda, et lapsepõlve jääv kogemus pressiesindaja tööst Rahvaerakonna ja Mõõdukate ühises peakorteris, siis võib muidugi öelda, et olen näinud ajakirjanduse erinevaid tahke, olen kokku puutunud nii era- kui avalik-õigusliku ajakirjandusega kui ka nende jõududega, kes oma huvides ajakirjandust mõjutada soovivad. Samas tunnen sageli, et ma pole nii-öelda päris ajakirjanik: kirjanduse, esseistika, laiemalt kultuurinähtuste kommenteerimine pole just see „kuri“ ajakirjandus, ühiskonna valvekoer, kanaarilind või mis iganes muud metafoori võiks kasutada. Teisest küljest on see alati jätnud mulle võimaluse vaadelda nende kolleegide tööd, kes tegelevad nende ühiskondlikult valusate ja keeruliste teemadega. Lühidalt öeldes on see siis kogemus, mille pinnalt teiega täna siin oma mõtteid jagan…

Nagu tähele panete, kasutan järjekindlalt sõna ajakirjandus. Siinkohal viitan veelkord Priit Hõbemäe esinemisele 21. märtsi „Objektiivis“, kus ta eristab sõnu ajakirjandus ja meedia nõnda, et esimene tegeleb tõe otsimisega, teine aga mitte. See definitsioon kõlab minu jaoks veidi dramaatiliselt, aga olen nõus – meedia on laiem mõiste kui ajakirjandus ning selguse huvides hoiame need asjad lahus. Meedia pole mitte ainult ajalehed-ajakirjad, raadio ja televisioon, vaid ka interneti sotsiaalvõrgustikes toimuv, veebipäevikutes ehk blogides kirjutatav, samuti ettevõtete, koolide või erakondade ajalehed-ajakirjad. Neid eristab ajakirjandusest siis ühelt poolt tõesti mitte tõe otsimine, vaid mingi konkreetse sõnumi propageerimine ja teiselt poolt ka tõsiasi, et enamasti on sedalaadi väljaanded mingi konkreetse ettevõtmise teenistuses, sooviga jagada vastavat infot ning levitada oma sõnumit. See ei tähenda, nagu oleksid need väljaanded automaatselt kuidagi halvad ja seal töötavad inimesed kurjad või rumalad, vaid nende missioon on lihtsalt teine.

Ent kui need meediainimesed pole ajakirjanikud, siis kes on ajakirjanik? Nagu enne öeldud, tegeleb ajakirjandus tõe otsimisega. Ajakirjanik peaks siis olema tõe otsija. Mis on aga tõde? Ärge kartke, ma ei hakkagi tõsimeeli arutlema millegi üle, millele ühest vastust ei ole! Kuid selleks, et vaadelda seda, miks teevad Eesti ajakirjanikud neid valikuid mida nad teevad, et näha, miks käsitletakse teemasid nii, nagu käsitletakse, ei tee paha hetkeks mõelda tõe üle järele.

Kui ma juba oma ajaloolase tausta mainisin, siis siin paar tsitaati. Esimene neist pärineb ühest armsast teosest, kust teinekord ikka fundamentaalsetele küsimustele vastuseid otsin. Selleks on „Allgemeine deutsche Real-Enzyklopädie für gebildeten Stände“ ehk „Üldine saksa reaal-entsüklopeedia haritud seisustele“, mille kirjastas üks mees nimega Friedrich Arnold Brockhaus 1822. aastal Saksimaal, Leipzigis. Ehk siis on tegu kuulsa Saksa Brockhausi teatmeteose ühe varase versiooniga. Tõe kohta öeldakse seal – minu tõlkes – järgmist: „Tõde, loogilises tähenduses, on meie teadvuse kooskõla iseendaga, või mõtlemise üldiste seadustega.“

Teine definitsioon, mis on kitsam, sest käsitleb vaid ajalooteaduslikku tõde, pärineb Prantsuse filosoofi Paul Ricœuri sulest ning ilmunud on see samuti ühes saksakeelses raamatus, väikeses abimehes nimega „Lexikon Geschichtswissenschaft. Hundert Grundbegriffe“ ehk „Ajalooteaduse leksikon. Sada baasmõistet“. See on ilmunud 2002. aastal. Tõe, siis ajaloolise tõe – ent ilmselt märkate peagi, et see mõiste pole väga kaugel meie otsitud ajakirjanduslikust tõest – tõe kohta nendib Ricœur, et „Küsimus tõest ajaloos tuleneb algselt ootusest, mis toidab ajalooteksti lugeja ootust selle autorile: lugeja ootab ajaloolaselt, et ta pakuks talle lugeda tõest aruannet, mitte mingit fiktsiooni, ehk siis teksti, mis põhineb usutaval moel sündmustel, mis eelnesid aruande kirjutamisele. Küsimus seisneb selles, kas ja mil määral on võimalik lähtuda sellest, et kokkuleppest peetaks kinni.“

Ja täpselt sama kehtib ka ajakirjanduses – me ootame teksti (kõige üldisemas mõttes, olgu selleks siis teleklipp, raadiojutt või kirjutatud tekst) – mis räägiks selle valmimisele eelnenud sündmustest ning käsitleks neid viisil, mis on kooskõlas meie teadvuse ja mõtlemise üldiste seaduste või alustega.

Tundub, et ma läksin väga kaugele. Tegelikult mitte. Tegelikult võiksin siinkohal hoopis lõpetada, sest sellest sedastusest edasi ei kohta me enam mitte lahendusi, vaid probleeme. Nimelt on iga inimese, ka iga ajakirjaniku teadvus ju erinev, mistõttu ka tema kooskõla iseenda väljendub erinevalt. Selle tulemusena filtreerib igaüks tõde erinevalt. Käsitledes ühiskondlikult põletavaid teemasid – olgu selleks siis Autorollo juhtum, kooseluseadus, sisseränne või rahvusküsimus, kui tuua mõned suvalised näited – on paratamatu, et need kütavad teemade käsitlejate, ajakirjanike, tunded sama kuumaks, kui ajakirjanduse tarbijate omad. Eesti ajakirjandus pole samas väga jäik, kuigivõrd hierarhiseeritud süsteem. Väljaandjad sekkuvad toimetajate töösse vähe, ajakirjaniku enda mentaliteet pääseb esile. Ajakirjandus pole ka masu järel ammu enam see hästimakstud ja glamuurne sektor, millena ta end varem esitles. See tähendab, et ajakirjanduses töötavad sageli noored inimesed, kelle jaoks on see esimene töökoht, kes võib-olla otsivad alles mitte ainult oma karjääri, vaid ka oma maailmavaadet. Sageli on tegu ka inimestega, kes soovivad teha endale nime, koguda tuntust – mis iganes eesmärgil siis. See toob endaga omakorda kaasa soovi pakkuda sensatsiooni, teravaid arvamusi, provokatiivseid seisukohti.

Kui siia lisada juurde Eesti ajakirjandusturu väiksus, on selge, et väljaandjad ning toimetuste juhid on laias laastus sellest huvitatud. „Laias laastus“ selles tähenduses, et üldiselt teab iga väljaanne täpselt, millised on tema piirid, kuidas teemat endale sobival moel kajastada ning mida teha, mis jätta tegemata. Need on praktilised ja pragmaatilised otsused, mille kohal ripub muidugi kogu aeg ka soov leida tõde, kajastada seda, tuua see päevavalgele. Kuid tõdesid on erinevaid ning toimetused ei taha kaotada ühtki lugejat, kuulajat ega vaatajat. Seetõttu on ka täiesti võimalik ja isegi tavaline, et toimetustes töötavad väga erineva maailmavaatega inimesed ning kajastavad ka erinevaid probleeme väga erineva nurga alt. Või siis mitte, kui tundub, et mõne nähtuse kajastamine võib endaga tuua kaasa huvi kahanemise antud ajakirjandusväljaande vastu, lugejate, kuulajate või vaatajate kaotamise…

Minu isiklikul hinnangul raskendab teinekord ühe või teise sõnumi viimist lugeja, vaataja või kuulajani ka Eesti ajakirjanduskultuur, mis keelab ajakirjanikul liiga otsesõnu oma ideoloogiliste eelistuste sõnastamise. Nagu vast teate, on maid, kus ei peeta halvaks tooniks – või peetakse lausa heaks tooniks – seda, kui ajakirjanikud teevad otseselt poliitilisi avaldusi, avaldavad oma eelistusi ning ütlevad oma publikule selgelt ära, kelle poolt nad ühes või teises küsimuses on. Ja siis on maid, kus ajakirjanikult eeldatakse neutraalsust. See kõlab õilsalt, kuid kes meist oleks neutraalne? Kelle kooskõla iseenda teadvusega on objektiivselt tõene?

Eestis leitakse üldjuhul, et ajakirjanik peaks olema sisepoliitikast kõrgemal, kuid samas on ka meil kõigil oma eelistused, oma sümpaatiad ja antipaatiat. Kardan, et liiga kramplik neutraliteediiha võib teinekord esiteks pärssida mõne hea ajakirjaniku tööd ning teiseks võidakse selle neutraliteediiha varjus käituda lugeja, vaataja või kuulajaga ebaausalt. Lihtsamalt öeldes: kutsudes raadiosaatesse näiteks esinema Edgar Savisaare väitega, et ta on Eesti parim meediekspert, ignoreerides samal ajal näiteks Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunikku Tarmu Tammerki, käituksin selgelt erapoolikult ja kindlasti mitte tõe leidmise huvides… Samas ei saa ka väita, et Eestis kujunenud komme hoida ajakirjandus ja poliitika lahus, tingimata vale on. Lihtsalt leian, et see eeldab ajakirjanduse tarbijalt suuremat tähelepanelikkust…

Mis omakorda ei tähenda, nagu Eesti ajakirjanikud ise ei oleks teadlikud vastutusest, mida säärane olukord endaga toob. Ettevaatlik manööverdamine Eesti Televisiooni ja Vikerraadio valimisdebattidega – keda kutsuda, kuidas esinejaid rühmitada ja nii edasi – on ju andnud ka ajakirjanduses kõneainet. Samuti on mul Eesti Ekspressist meeles sageli kordunud situatsioon – oli toimetuse koosolek, kus nagu kuuma kartulit veeretati mõnda keerulist teemat nädalast nädalasse, sest taheti kindel olla, et lugu kajastab piisava selgusega kõigi asjasse puutuvate osapoolte seisukohti. Kindlasti olete ka näinud, et ajalehtedes ilmuvad õiendused ja vabandused, kui keegi tunneb end solvatuna, pole sugugi ebatavalised. Reeglina peavad sellise supi söömisega tegelema aga mitte reaajakirjanikud vaid peatoimetajad koos alatoimetuste juhtide või asepeatoimetajatega – sõltuvalt väljaandest. Hea näide on ka Delfi, kes on mõnel juhul näiteks kirgede tõustes oma iseenesest väga populaarse kommentaariumi sulgema pidanud ning iga kord on peatoimetaja Urmo Soonvald näinud kurja vaeva, et otsust põhjendada…

Niisiis, tee tõeni on pikk, käänuline, tänamatu ja – mis kõige olulisem – ei vii sugugi mitte alati soovitud sihini, sest me kõik oleme esiteks inimesed oma miinustega, teiseks loob Eesti ajakirjanduses valitsev arusaam väljaande või raadio- või telejaama ajakirjanike vajadusest olla neutraalne koostöös hirmuga kaotada niigi väheseid ajakirjanduse tarbijad olukorra, kus ajakirjandusorganisatsioonidel on vaid väga tinglikult oma nägu, oma sõnum, oma programm. See pole üheselt halb, sest lubab tugevamalt esile kerkida ajakirjanikul, ent kui meie turu väiksus ei tee ajakirjandust tingimata kõige atraktiivsemaks töökohaks, on raske ka oodata, et iga teema leiaks väärilist kajastust. Naiivne tõdemus, aga kaadrid otsustavad ka tõeotsimise mängu tulemuse.