Katrin Laur. Põgenikud ei taha seda, mida neile pakume

Ilmunud lühendatult Eesti Päevalehes 18. IX 2015.

Hakatuseks tahan tsiteerida John Durham Petersi raamatust "Speaking into the Air", mida omakorda tsiteeris Daniel Vaarik oma hiljutises Ööülikooli saates: "Me peaksime suutma halastada teistele selle eest, et neil on teistsugused mõtted." Loen oma peas üles need nimed, kes avalikult ja meedias kõiki neid, kes pagulasi avasüli ja arvudest hoolimata vastu ei taha võtta, süüdistanud ja solvanud on, nagu oleks igaüks neist kaasvastutav Vao pagulaskeskuse süütamise eest. See, mida sõbralikud kaaskodanikud tahavad, on nende endi arust hea asi. Mul ei olegi raske neile halastada, kuigi ma tean, et lihtsate lahenduste otsimine keerulistele probleemidele ei ole kaugeltki süütu soov. Neile, kes internetis roppude sõnadega põgenikke ja " musti" sõimavad, on raskem halastada. Kui, siis tõesti kaastundest rumaluse pärast. Kui lapsed ja väga noored inimesed avalikus ruumis ropendavad, siis ma astun juurde ja räägin nendega. Ei tea, kas aitab, aga teisiti ei saa. Täiskasvanute puhul teen ma spontaanselt seda, mida viisakad inimesed ikka sellistes olukordades teinud on: lähen ringiga mööda. Kui nõrgemat pekstaks või prügi metsa all maha pandaks, läheks ikkagi vahele. Nüüd on aga ilmavõrk ja ka kasvatamatud ja ropud jauravad seal, need, kellega "me" varem kokku ei juhtunud, ja sõbralikud ja sallivad inimesed lubavad endile öelda, et kõik, kes neist erinevalt mõtlevad, ongi need jauravad kollid. Ma püüan neile halastada.

Sõbralikud inimesed toovad meile sakslasi eeskujuks oma "Willkommenskulturiga".

Mind, kes ma praegu ühe jalaga Saksamaal elan ja pikki aastaid seal ka mõlema jalaga elanud olen, üllatas üks hiljutine informatsioonikild: sisenedes internetti laialt levinud portaalist www.t-online.de, lugesin seal 11. septembri pärastlõunal artiklit, mis arutas põgenike küsimuse üle ja tõi ära erinevate rahvaküsitluste tulemusi. Omas peas mõtlesin ma, et ehk kuskil proportsioonis 30:70, võib-olla on veelgi rohkem pooldajaid, kuna teema oli hetkel üliemotsionaalne. Artikli käigus sai lugeja ka ise võimaluse klõpsata kas pöial üles või pöial alla märgil - praeguse põgenike vastuvõtmise poolt või vastu. Tegin minagi oma klõpsu ja sain vastutasuks vaadata, kui palju selleks hetkeks 11 000 vastajast on praegusel moel põgenike vastuvõtmise poolt, kui palju vastu. Vastu oli 90%, pisut alla 91%. Igast kümnest vastajast üks oleks võinud olla Münchenis raudteejaamas põgenikke tervitamas, mis on isegi suur osa.

Ma tean, mida sakslaste "Willkommenskultur" endast kujutab ja mis selle taga on. Vanema ja radikaalsema osa tundeid juhib tõepoolest vasakpoolses leeris (omal ajal?) levinud viha Saksamaa vastu ja lootus, et kui võõraid tuleb rohkem, siis on "Saksamaad" vähem. Enne kui muiata ja õlgu kehitada, püüdke kujutada endale ette, mis tunne oleks olla selle rahva hulgast, kes on sooritanud II Maailmasõja õõvastavad inimsusevastased kuriteod. Samal ajal kui see riik uuesti tuhast tõusis ja üsna kiiresti Euroopa tugevaimaks majanduseks arenes. On selge, et pärastsõjaaegne Saksamaa ei ole olnud kerge isamaana kanda. Samal ajal, astudes nii libedale jääle, nagu seda on "rahva hing", luban endale väita, et sakslased  on rahvana idealistid: kõiges, mida nad teevad, kipuvad nad ületama pragmaatilist määra. Nii oli halvas, nii on heas. Pluss soov teistele  õpetada, "kuidas on õige". Noil kaugetel aegadel, mida sakslased hea meelega meenutada ei taha ja kahjuks ka mitte analüüsida, ent unustada ei saa, võttis selle kokku lause "Am  deutschen Wesen soll die Welt genesen". * Tänapäeval ei võta keegi selliseid "tarkuseteri" tõsiselt, neid hoopis häbenetakse, ent eks  ole igas naljas ka pisut tõtt.

Minu arust on Saksamaa nõudmine, et teised ELi riigid peavad põgeniketulva kohustuslikult ("solidaarselt") jagama, ebaõiglane. Ei saa öelda, et Saksamaa selle tulva põhjustanud oleks, aga kui Merkel veel eelmisel nädalal kinnitas, et varjupaigaõigusele ei saa seada mingeid piire - ja praegugi jonnaka lapse moel seda korrigeerida ei taha - siis on loogiline väita, et Saksamaa on kaasvastutav,  et need hordid nüüd üle Euroopa rulluvad.

Päevade ja tundidega on hakanud olukord ja seisukohad põgenike küsimuses muutuma. Kui veel eelmisel nädalal Saksa meedia Victor Orbanit ebainimlikkuses süüdistas, siis nüüd tunnistab ajakirjandus , et olgu mis on, aga Orban on põgenike küsimuses järjekindel, mida ei saavat öelda Saksa riigi kohta, kellel põgenikepoliitika üldse puudub. Juba tuuakse positiivselt välja, et Orban kaitseb ELi piire. Mida Itaalia ja Kreeka üldse ei tee.

Mul on piinlik, et Eesti valitsus ei julge oma seisukohta isegi mitte omada, veel vähem Brüsselis välja öelda. Kui Euroopa Liit põgenike pärast lõheneb või dramaatiliselt muutub, siis järelikult muud võimalust ei olnud. Eesti valitsus on kohustatud meeles pidama, et Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas eesti rahva, keele ja kultuuri kaitsemine. Teiste ELi riikide põhiseadustes rahvuste kaitset ei ole. Kui meilt sellest loobumist nõutakse, tuleb sellisest liidust lahkuda.

Eesti pagulastetoetajad räägivad ja kirjutavad, et põgenike vastuvõtmist kardavad inimesed, kellel pole "teistsugustega" kogemust. Mina selliste hulka ei kuulu. Ma tunnen isiklikult paljude rahvaste ja rasside ja kultuuride inimesi. Suhtlen nendega nädalast nädalasse - paljud neist on Kölnis mu üliõpilased. Tunnen eestlaste jaoks kaugete rahvuste inimesi pikki aastaid, isikilikult ja lähedalt. Nende hulgas on mu sõpru ja pereliikmeid. Mind võib nimetada nii multikultuurseks kui kosmopoliidiks. Sinna kõrvale pean ma ennast rahvuslaseks. Et selles uues ja uuemas Eestis, mida meilt millegipärast meie endi riigi juhid nõuavad ("... ja Internatsionaal maailma uueks loob"?) oleks koht neil väärtustel, mida me tunneme ja omaks peame.

Selle oma elukogemusega oma mul neist kaugetesse külmadesse riikidesse meelitatud/lollitatud inimestest, kelle pärast Euroopa täna kakleb, südamest kahju. (Meelitajateks ei pea ma mitte niivõrd inimkaubitsejaid, kuivõrd ilmavõrgus levinud  pealiskaudset pilti rikkast Euroopast). Ma olen ise olnud põgenik. Mitte mingis ülekantud tähenduses, vaid reaalselt, Lääne-Saksamaal aastast 1982. Asja tegi kergemaks see, et ma oskasin mitut võõrkeelt kui jõudsin Saksamaale ja saksa keele kiiresti ära õppima pidin. Olin üldse üsna haritud inimene. Pärit riigist, kus sakslased olid 700 aastat elanud. Minu jaoks olid olulised asjad Saksamaal - kombed, söök, usk, pühad jne - tuttavad. Ja ikkagi oli väga raske. Sest loomullikult ei olnud  meid Saksamaal keegi oodanud. Sõjajärgse sotsialiseerumise tulemusena sakslased isegi ei teadnud, et Eesti on olnud iseseisev riik, et N. Liit on selle okupeerinud. Vastupidi, enamik sakslasi olid sotsialistlike sümpaatiatega ja armastasid N. Liitu (ja ei sallinud USA-d) ja ei uskunud, et sai olla mingi  oluline põhjus sellest toredast riigist lahkumiseks.

Võttis kaks aastat kuni meie asüülitaotlusele tuli positiivne vastus ja sai selgeks, et meid N. Liitu tagasi ei saadeta.

Pagulaste jaoks oli meil isegi palju kaasas - kolm kohvrit, üks neist eestikeelsete lasteraaamatutega. Tänastel tulijatel pole sedagi. Kõigil tuleb nullist alustada.

Kõik, alates nõelast ja pannist tuleb teenida ja osta. Ja vastu vaatab perspektiiv, et kodumaad ei näe sa enam kunagi. Meie puhul sai Eesti vabaks 9 aasta pärast.

Nagu kirjutas Mihhail Lotman oma hiljutises artiklis, ei tule ükski põgenik Euroopasse lootuses sulanduda võõrasse ühiskonda. Enamik on jah nõus proovima sulanduda, kui nii on vaja, kui teisiti ei saa. Aga sellel maal, mida nad päev-päevalt enda ümber avastama hakkavad, pärast seda kui on saanud loa sinna jääda, ei oota neid rõõmsad üllatused. Koduigatsus. Ei ole tuttavaid maastikke, ei kliimat, ei kohanimesid,  ei lõhnu, ei lugusid, ei tavasid ega tuttavaid. Kergendus selle üle, et surm iga nurga taga ei luura, annab kiiresti järele. Ja siis tuleb argipäev. Iseenesestmõistetavalt tahavad uusasukad jääda elama oma rahvuskaaslaste lähedusse. Osta poest neid toidaineid, mida nad tunnevad. Tähistada ühiselt neid pühi, mida nad tunnevad. See tähendab getostumist. Koolis hakatakse nende lastele õpetama asju, millest nad midagi ei tea ja ilmselt suurelt osalt ka õigeks ei pea. Ma räägin sellest, mida tunnen - ka minu jaoks oli Saksa haridussüsteem tihti hämmastav ja paljud asjad selles ei meeldi mulle tänaseni.

Ma tsiteerin nüüd Marine Le Pen'i, kes ütles, et sakslased rõõmustavad, et saavad põgenikud endile orjadeks. Le Peni vastu on mul veelgi vähem sümpaatiat kui Orbani vastu, aga kui ma lugesin seda (Saksa meedias), jäin ma tõsiselt mõtlema. Jah, ma tean, et prantslane kipub ikka sakslast sarjama. Naabrid ju. Ometi kardan ma, et antud olukorras on asjas tõetera sees. Samast asjast kirjutavad põgenikekriisiga seoses juba ka Saksa ajakirjanikud. Saksa riik ei ole tänu oma demograafilisele olukorrale sel moel, nagu ta on, jätkusuutlik. Sakslased sünnitavad vähem lapsi kui eestlased ja neid inimesi, kes reaalselt tunneks vastutust rahva ja riigi edasikestmise eest, napib. Eestis on olukord parem, aga nagu kinnitavad demograafid ja majandusinimesed, on majanduse praegusel tasemel hoidmiseks vaja väljast sissetoodavat tööjõudu.

Vastasel juhul peaks Euroopa muutuma. Peaks kas püksirihma koomale tõmbama või hakkama oma riiki teisiti suhtuma. Elusse üldse. Vähem hedonistlikult. Leppima sellega, et mida külvad, seda lõikad.

Aga ei. Tulevad uued, me õpetame nad välja, nad peavad võtma omaks meie reeglid ja hakkama madalalt astmelt üles teenima. Sest mida muud on pagulase elu uues riigis? Lapsed saavad, kui vanemad on kõvasti pingutanud, parema koolihariduse ja siis ka kergema, pareminitasustatava töö. Ja Euroopa saab muudatusi põlvkonna võrra edasi lükata. Siis ei ole enam riigi tüüri juures need poliitikud, kes täna.

Saksamaal on selline kogemus võõrtöölistega, kes kutsuti riiki Saksa majandusimet üles ehitama.

Eestil on sisserändega teine kogemus. Millest me rääkida ei saanud, kui see ränne parajasti käis. Need, kes täna sõnakalt "sõbralikkust" nõuavad, sellega ei arvesta. Küllap olid ka liiga noored, et seda mäletada? Aga meie kollektiivses mälus on see ladestunud. Nii nagu ka ime, et me veel kord vabaks saime. Sest me olime pool sajandit hoidnud mälestust endistest aegadest. Kuigi kästi unustada. Et kord olid eestlased oma riigis peremehed, ja eesti keel oli riigi keel, ilma milleta asju ei aetud. Kui me poleks olnud nii tagurlikud ja jäärapäised, siis oleks me endiselt N. Liidus.  See kõik oli 25 aastat tagasi.

Rääkides põgenikest, varjupaigataotlejatest, tahan panna headele inimestele südamele: need, kes tulevad, ei taha tegelikult seda, mida Euroopa neile heategevuse sildi all anda kavatseb. Aga seda, mida nad tahaks, pole meie võimuses neile anda. Isegi Saksamaa, palju kordi suurem kui Eesti, ei saa ega kavatse ehitada enda piirides uut Süüriat.

Lõpuks kõige uuemad uudised: Euroopas hakkavad kostma hääled, kes küsivad, miks anti Süüria võitluseta ära ja nõuavad sõjalist sekkumist, et kõrvaldada võimult Aassad ja ISIS. Paar päeva tagasi lugesin selle kohta Nick Coheni artiklit "The Guardianist". 15. sept. kirjutab sellest "Münchner Merkuris" Wolfagang Ischinger, Müncheni Julgeolekukonverentsi juhataja.

See on see, mis võiks nii süürlastele kui nende naabritele anda võimaluse inimväärseks tulevikuks.

_____________________________________________

' "Am deutschen Wesen mag die Welt genesen" (- tõlkes: Saksa olemust (iseloomu) järgides võib/peab maailm tervenema. ) Rida Emanuel Geibelsi luuetusest "Deutschlands Beruf" (1861). See luulerida sai natsi Saksamaal lendsõnaks, kusjuures sõna "mag" (võib) asendati sõnaga "soll" (peab).