Maarja Vaino. Provintsistumisest
Viimasel ajal on Eestit ja eestlasi hurjutatud, et needsinatsed kuuluvad XIX sajandisse. Iseküsimus on, miks seda Euroopa ajaloo üht kõige uuenduslikumat ja humaansemat aega peaks tingimata halvaks pidama. Aga teiselt poolt on see ilmselt asjatundmatu küsimus, mis arvestab ajaloo ja saja muu pisiasjaga, mitte aga praegu juhtpositsioonile trügiva ideoloogiaga: et ainus aktsepteeritav kultuur on XXI sajandi globaalkultuur, millega omakorda kaasneb joondumine suurriikide malli järgi. Valusat kinnitust sai sellele EL-i järjekordsel kvoodikoosolekul, kus seekord võeti aluseks Saksamaa poolt nõutud häälteenamuse põhimõte. Pealt siiruviiruliselt demokraatlik, seest kullakarvaliselt suurriiklik. On ju ilmselge, et kui Saksamaa, Prantsusmaa ja mõned nende liitlased mingis küsimuses ühtselt hääletavad, võivad kõik ülejäänud hääletada kuidas iganes, lõpptulemust see ei mõjuta. Eesti esindajad tegid suurriikide dikteeritud mängu lojaalselt kaasa. On päris hirmutav näha, kui kiiresti on teadmine sellest, et Eesti on suveräänne riik, hakanud kokku sulama. Ja hirmutav mitte ainuüksi seepärast, et nagu ajaloos ikka, ei hooli keegi väikerahvaste saatusest kui mängus on suuremate huvid, vaid ennekõike sellepärast, et suveräänsus puudub valitsuse mõttetasandil. Ei tea, kas selles väljendub tõusiklus või mingi sügav alaväärsuskompleks, aga igal juhul kukub välja kuidagi provintslikult.
Juba mõnda aega tundub, et Euroopasse ei minda iseseisva riigi esindajatena, vaid mingi provintsi saadikugrupina. Ning mulle tundub, et see on üks asi, mis on praeguse pagulaspoliitika suhtes kriitiliselt meelestatud inimestele valukohaks. Minu meelest ei karda hetkel keegi niivõrd immigrantide tulekut, kui seda, et ebamääraste seisukohtadega valitsus annab otsustamisõiguse üldse käest ära. Ja siis võib tulla see massiimmigratsioon, mida eestlased – ja ilmselgelt ka paljud teised Euroopa rahvad – õigustatult pelgavad. Sugugi mitte nahavärvi pärast või seetõttu, et keegi räägib teises keeles. Kamoon! Tänapäeval on juba lastel interneti vahendusel üle maailma igat värvi sõpru, täiskasvanutest rääkimata. Küsimus on selles, kas Eesti säilitab iseseisvuse, muuhulgas elementaarse õiguse kujundada ise oma riigi elanikkonda, või hakkab Eesti riik üha enam kujunema EL-i provintsiks, mida kõrgemate suuniste raames juhib kohalik administratsioon. Kes „keskusest“ tulevaid mõtteid naljalt kahtluse alla ei sea.
Provints on vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse „maakas“, tuntakse alaväärsust ning selle tõrjumiseks püütakse olla veel palju moodsam kui metropol ise. Raamatuid lugevad inimesed oskavad siia kõrvale mõelda terve hulga ilmekaid kohti ilukirjandusest, kus sellist provintsluse kompenseerimist kirjeldatakse. Hästi kujutab seda näiteks episood Tammsaare „Tõest ja õigusest“, kus Kassiaru Jaska sajarublased varvaste vahele toppis ja ennast lihtrahvale kõrtsi eestoas näitamas käis. Et siis kohe tagasi sakstekambrisse kaduda. (Paratamatult kangastus see episood ka hiljutisel kuluhüvitiste ja riigikogulaste autopargi uudises.)
Viimase aja paljusid ideoloogilisi sõnavõtte on minu meelest tagant kihutanud just hirm näida kellegi silmis mahajäänuna. Püütakse nahast välja pugeda tõestamaks, et me oleme nagu „teised“. Et me jumala eest ei eristuks „metropoli klubist“. See poliitiline provintslus tuleneb meelsusest. Ja meelsus omakorda on hõre, sest meil on puudu vaimsest kandepinnast. Mingis teises seoses sõnastas selle nähtuse hiljuti Veiko Õunpuu: „...ei suudeta aktsepteerida ennast või öelda, et need olemegi meie ja et see asi, mida me siin teeme, on meie, ja meie võimed on sellised, meie arusaamine on selline, meie oskused, harjumused, nägemused on need ja me teeme neid asju“.
Ilusti ja selgelt kõik vajalik ära öeldud. Tuleks ometi kord välja kasvada sellest nõukogude ajal järjepidevalt rahvasse süstitud kompleksist, et kõik rahvusega seotu on halb ning eriti taunitav on seista rahvuslike huvide eest. Loomulikult oli see nõukogude ajal halb, sest siis oli eesmärgiks rahvuste liikmed tasapisi nõukogude inimesteks ümber profileerida. Pole võimatu, et globaalkultuuri jüngritele tundub see ka praegu huvitava väljakutsena.
Ideoloogilist sõltuvuskäitumist ja provintsivaimu ei maksa otsida ainult poliitikast, seda kohtab ka meie oma humanitaarias. Vaim ei kipu meil väga võimu tasakaalustama. Vaba ja julgelt iseseisvat mõtlemist kohtab harva, pigem tegutsetakse turvalises etteantud teooriate raamistikus. Üldrahvalikke mõtlejaid ja mõtestajaid peaaegu ei olegi. Silma torkab kindlate tõdede korrutamine ning „õige mõtlemise“ järgi kohandumine. See on nukker, sest just selline näebki välja provints, kus korrutatakse pealinnas kuuldud jutte, ahvitakse linlase riidemoodi ja kõnemaneere. Niimoodi muutub päriskultuur jäljendamiskultuuriks ning iseseisvast riigist saab nukuriigike.
Me peaksime lõpetama pideva muretsemise selle pärast, et Eesti on mingi perifeerne asi, millel puudub laiem mõte ja mille huvide eest seismine on häbiväärne või perspektiivitu. Et me tegutseme rahvusvahelises seostevõrgustikus, ei tähenda, et peaksime kaotama oma näo ja teo. Perifeeriaks muutub kõik alles siis, kui puuduvad originaalsed mõtted ja nende väljendused, nii poliitikas kui ka kultuuris, tegelikult kõiges. Perifeeria sünnib siis, kui me ei ole enam vaimselt iseseisvad, rahvuslikult enesekindlad, vaid lihtsalt mingid eurokloonid, kõiges ühtlustatud nimetu mass. Seda peaksid meeles pidama ka kõik need, kes võtavad Eestit kuskil esindada. Eesti ei ole provints, vaid ühes kohas maakera peal selle keskpunkt.
Juba mõnda aega tundub, et Euroopasse ei minda iseseisva riigi esindajatena, vaid mingi provintsi saadikugrupina. Ning mulle tundub, et see on üks asi, mis on praeguse pagulaspoliitika suhtes kriitiliselt meelestatud inimestele valukohaks. Minu meelest ei karda hetkel keegi niivõrd immigrantide tulekut, kui seda, et ebamääraste seisukohtadega valitsus annab otsustamisõiguse üldse käest ära. Ja siis võib tulla see massiimmigratsioon, mida eestlased – ja ilmselgelt ka paljud teised Euroopa rahvad – õigustatult pelgavad. Sugugi mitte nahavärvi pärast või seetõttu, et keegi räägib teises keeles. Kamoon! Tänapäeval on juba lastel interneti vahendusel üle maailma igat värvi sõpru, täiskasvanutest rääkimata. Küsimus on selles, kas Eesti säilitab iseseisvuse, muuhulgas elementaarse õiguse kujundada ise oma riigi elanikkonda, või hakkab Eesti riik üha enam kujunema EL-i provintsiks, mida kõrgemate suuniste raames juhib kohalik administratsioon. Kes „keskusest“ tulevaid mõtteid naljalt kahtluse alla ei sea.
Provints on vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse „maakas“, tuntakse alaväärsust ning selle tõrjumiseks püütakse olla veel palju moodsam kui metropol ise. Raamatuid lugevad inimesed oskavad siia kõrvale mõelda terve hulga ilmekaid kohti ilukirjandusest, kus sellist provintsluse kompenseerimist kirjeldatakse. Hästi kujutab seda näiteks episood Tammsaare „Tõest ja õigusest“, kus Kassiaru Jaska sajarublased varvaste vahele toppis ja ennast lihtrahvale kõrtsi eestoas näitamas käis. Et siis kohe tagasi sakstekambrisse kaduda. (Paratamatult kangastus see episood ka hiljutisel kuluhüvitiste ja riigikogulaste autopargi uudises.)
Viimase aja paljusid ideoloogilisi sõnavõtte on minu meelest tagant kihutanud just hirm näida kellegi silmis mahajäänuna. Püütakse nahast välja pugeda tõestamaks, et me oleme nagu „teised“. Et me jumala eest ei eristuks „metropoli klubist“. See poliitiline provintslus tuleneb meelsusest. Ja meelsus omakorda on hõre, sest meil on puudu vaimsest kandepinnast. Mingis teises seoses sõnastas selle nähtuse hiljuti Veiko Õunpuu: „...ei suudeta aktsepteerida ennast või öelda, et need olemegi meie ja et see asi, mida me siin teeme, on meie, ja meie võimed on sellised, meie arusaamine on selline, meie oskused, harjumused, nägemused on need ja me teeme neid asju“.
Ilusti ja selgelt kõik vajalik ära öeldud. Tuleks ometi kord välja kasvada sellest nõukogude ajal järjepidevalt rahvasse süstitud kompleksist, et kõik rahvusega seotu on halb ning eriti taunitav on seista rahvuslike huvide eest. Loomulikult oli see nõukogude ajal halb, sest siis oli eesmärgiks rahvuste liikmed tasapisi nõukogude inimesteks ümber profileerida. Pole võimatu, et globaalkultuuri jüngritele tundub see ka praegu huvitava väljakutsena.
Ideoloogilist sõltuvuskäitumist ja provintsivaimu ei maksa otsida ainult poliitikast, seda kohtab ka meie oma humanitaarias. Vaim ei kipu meil väga võimu tasakaalustama. Vaba ja julgelt iseseisvat mõtlemist kohtab harva, pigem tegutsetakse turvalises etteantud teooriate raamistikus. Üldrahvalikke mõtlejaid ja mõtestajaid peaaegu ei olegi. Silma torkab kindlate tõdede korrutamine ning „õige mõtlemise“ järgi kohandumine. See on nukker, sest just selline näebki välja provints, kus korrutatakse pealinnas kuuldud jutte, ahvitakse linlase riidemoodi ja kõnemaneere. Niimoodi muutub päriskultuur jäljendamiskultuuriks ning iseseisvast riigist saab nukuriigike.
Me peaksime lõpetama pideva muretsemise selle pärast, et Eesti on mingi perifeerne asi, millel puudub laiem mõte ja mille huvide eest seismine on häbiväärne või perspektiivitu. Et me tegutseme rahvusvahelises seostevõrgustikus, ei tähenda, et peaksime kaotama oma näo ja teo. Perifeeriaks muutub kõik alles siis, kui puuduvad originaalsed mõtted ja nende väljendused, nii poliitikas kui ka kultuuris, tegelikult kõiges. Perifeeria sünnib siis, kui me ei ole enam vaimselt iseseisvad, rahvuslikult enesekindlad, vaid lihtsalt mingid eurokloonid, kõiges ühtlustatud nimetu mass. Seda peaksid meeles pidama ka kõik need, kes võtavad Eestit kuskil esindada. Eesti ei ole provints, vaid ühes kohas maakera peal selle keskpunkt.
Kommentaarid