Toomas Haug. Presidendivalimised: musta hobust oodates

Marina Kaljuranna tähelend on Eesti praeguses sisepoliitikas üks värvikamaid nähtusi. Endine välisministeeriumi ametnik, kes on viimased kümme aastat suursaadiku ülesannetes viibinud Eestist eemal, nüüd vaevalt aasta töötanud välisministrina, on üdini veendunud, et just tema on parim Eesti Vabariigi president. Fenomenaalne pole mitte selline kergest mania grandiosa´st kantud mõtteviis (seda poliitikutel ikka juhtub), vaid isiksuslik energia ja sisendusvõime. Gallupid näitavad, et üle veerandi Eesti valijatest on hakanud uskuma sedasama. Ehkki niimoodi uskumiseks pole ainsatki otsustavat argumenti. Tunneme inimest Eesti poliitikas, nagu öeldud, vaevalt aasta jagu. Selle aja jooksul on ta näidanud korrektset juhindumist Rõivase valitsuse hoolikalt viimistletud Brüsseli-kesksest poliitikast. Midagi isikupärast või isemõtlevat pole me tema suust kuulnud. Ta on olnud lojaalne ametnik, võib-olla isegi patrioot, aga tema teenete ja saavutuste koetelu ei ole ka midagi eriliselt esileküündivat. Siim Kallase poliitiline kapital ületab Kaljuranna oma mäekõrguselt. Jääb sügavalt arusaamatuks, miks pidanuks Reformierakond Kallast kõigepealt Riigikogus „valimistega“ lollitama, siis talle kaabut kergitama ja koonduma nagu üks mees Kaljuranna taha (kes liiatigi pole suvatsenud astuda nende erakonda). Kui Marina Kaljurand tõemeeli sellist asjakäiku eeldas ja kui erakonnas oli juhtfiguure, kes midagi sellist talle lubasid, siis on sellel seltskonnal põhjust tõsiselt peeglisse vaadata.

Kõrvalseisjatena me ei näe, kes kelle ära hullutas, kuid tundub olevat nii, et mingi osa reformierakondlastest oli haaratud erutavast trikist välisministrina populaarsust kogunud Kaljurand üleöö presidendiks teha. Ja sellega mõistagi ka ennast edutada. Sedalaadi populismi harrastamisega on IRL kaotanud peaaegu kogu oma toetuse ja tõsiseltvõetavuse ning ka Reformierakond suundub praegu ootuspäraselt tõsisemasse sisekriisi. Jah, poliittehnoloogilised võtted aeg-ajalt töötavad, kuid maa peal on ikka ka mingi õiglus olemas ja see tuletab ennast trikitajatele ebameeldivalt meelde.

IRL-i „poisid“ hülgasid oma kõige väärikama presidendikandidaadi Ene Ergma (kes ühel varasemal korral peaaegu oleks juba presidendiks saanud) ja asusid poliitehnoloogiliselt läbimõeldud kava kohaselt jukerdama endise õiguskantsleri Allar Jõksiga, kellel puudub laiem kõlapind ja kelle teened ning kogemused Eesti poliitikas on pigem väheldased. Aga kellegi peas sündinud plaani kohaselt näis just Jõks selles „mängus“ millegipoolest edukana ja „ülesena“. Tagajärjeks oli muuhulgas Ene Ergma lahkumine IRL-ist, nii et „poisid“ on jäänud nüüd vist juba täiesti ilma vanemliku järelevalveta.

Erinevalt Ene Ergmast, kelle närvid kahetsusväärselt vastu ei pidanud, on Siim Kallas ilmselt kõvemast puust. Ta ei puhkenud oma erakonna „poiste ja tüdrukute“ tembutuste peale nutma, vaid saabus täies relvastuses lahinguväljale. Pole sugugi kindel, kas ta võidab sõja, kuid ta on ilmselgelt võitnud ühe lahingu. Reformierakond, ukerdades üle kivide ja kändude, on lõpuks nimetanud oma ainsaks presidendikandidaadiks oma vaieldamatult teenekaima liikme, kes juhtumisi on lisaks sobivalt soliidses presidendivanuses. Samasuguse, kõigiti aktsepteeritava loogikaga on esitanud oma kandidaate ka sotsiaaldemokraadid ja EKRE. Ülejäänud tegutsevad mingite muude kriteeriumide alusel.

Kas aga presidendi saamine peaks üldse toimuma niimoodi, ägeda erakondliku konkurentsi ja naeruväärsete intriigide kujul, on hoopis teine küsimus, millele küllap enamus vastaks eitavalt. Oleme näinud piinlikkuseni ulatuvat ja suhteliselt mõttetut reality show´d, mis kahjustab presidendi institutsiooni väärikust. Eesti poliitikud on ära teeninud tõsiselt kurja märkuse, aga kuidas seda vormistada?

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui valimiskokku kappaks must hobune, kes on läbi imbunud eesti kultuurist, kellel on poliitilist ja rahvusvahelist kogemust ja kes räägib oma rahvaga mitte Euroopa Liidu newspeak´i, vaid ilusas ja inimlikus eesti keeles – asjadest nii, nagu nad on.