Toomas Haug. Müürideta maailm pole mõistlik

Tai ja Malaisia kavandavad müüri (wall) ehitamist omavahelisele 640 km pikale piirile, et tõkestada illegaalset liikumist ja sellega kaasnevat kuritegevust, eeskätt narko- ja relvaäri õitsemist. Viimane ohustab juba otseselt riikide julgeolekut. Sisuliselt samasuguse müüri ehitamisest kõneles kohtumisel Mehhiko presidendiga USA presidendikandidaat Donald Trump. Kuigi ametlik Washington teda selle eest igati häbistas, käib just praegu juba olemasoleva ja küllaltki ulatusliku Mehhiko piiritara asendamine silmanähtavalt tugevama raudseinaga. Inglismaa rahastab 4 meetri kõrgust betoonmüüri, mida ehitatakse Prantsumaal Calais’ sse, et tõkestada illegaalset sissetungi Briti saartele. Ekstreemne näide on Iisraeli ja Gaza sektori vaheline kõrge müür, mida aga nüüd hakatakse rajama lisaks ka maa alla. Euroopas püstitatakse esialgu veel aedu või tarasid (fence), teateid niisugustes metallrajatistest sugeneb üha juurde, kuid pole kahtlust, et kui need ei suuda eesmärki täita, siis võetakse tarvitusele muidki ehitusmaterjale.

Mõnes mõttes tuleb Angela Merkelile olla tänulik. Tema otsus lubada Saksamaale massiliselt dokumentideta sisserändajaid kutsus esile poliitilise kriisi. Ja see kriis omakorda murdis immigratsiooni ümber valitsenud vaikimise tabu. Kui siiamaani valitses mentaliteet „piirid üha rohkem lahti ja suud üha rohkem kinni“, siis nüüd on antud asjale vastupidine käik. Piirid lähevad tasapisi rohkem kinni ja suud rohkem lahti. Küsitluste põhjal teatakse muidugi juba ammu, et enamikule Euroopa põlisrahvastest senine immigratsioonipraktika ei meeldi. Vaikiva oleku tingimustes polnud sellel aga suuremat tähtsust. Alles see oli, kui meie omagi „sallivuslased“ ründasid tagurlikku eesti rahvast, alustasid nõiajahti natsidele ning nõudsid häälekalt vihakõne keelustamist (st. erilise tsensuuri sisseseadmist), et teha teed kaugetest kultuuridest pärit immigrantidele. Nad võtsid üle Lääne-Euroopa vasakliberaalse internatsionaali hoiakud, kuid unustasid, et Eesti ühiskonnas pole läbi viidud eelnevat ajupesu ning Eesti ajalooline taust ja kogemused on hoopis teistsugused kui Läänes. Nüüdseks on rünnak põlisrahva identiteedile ja sõnavabadusele mõnevõrra vaibunud. Ka uute ideoloogide juhtiv majakas, Saksamaa, on hakanud plinkima ebamäärasemalt.

Tõsi, Saksamaast sõltub palju. Praegune Euroopa kriis süveneb seni, kuni Saksamaa pole saanud valitsust, kes korrigeeriks suhtumist immigratsiooni  ja austaks Euroopa rahvusriikide suveräänsust oma elanikkonna kujundamisel. See on eriti oluline, sest nimelt Saksamaa juhtimisel me seisame praegu silmitsi ajaloolise eksitusega.

Piirideta Euroopa on kahtlemata ilus ja aateline asi. Kuid ei maksa unustada, et idee ning selle teostamise mõtte taga on olnud teadmine kultuuride sarnasusest. Ainult piisavalt lähedased kultuurid, ühesugune kultuuripärand, ühesugused ideaalid ja lähedased käitumisnormid võimaldavad piiride kaotamist riikide ja rahvaste vahelt. (Ja siingi, nagu osutab Inglismaa näide, võib kerkida tõsiseid takistusi.) Euroopas on see justkui olnud võimalik ja selle võimalikkuse üks põhieeldusi on olnud ühine kristlik kultuuripärand. Mida segasemaks aga muutub siserännust läbiimmutatud Euroopa rahvaste kultuuriline identiteet, mida enam kogub jõudu imporditav religioosne maailm ja ilmutab ennast ühiskondadesse laetav agressiivus, seda vähem on võimalik rakendada „ühise toa“ praktikat. Kes näiteks ikka nii väga tahaks elada sellises toas üheskoos riigiga, kus parajasti on „radikaliseerumas“ 15 000 inimest, nagu Prantsusmaa peaminister hiljuti teatas.

On täiesti selge, et ülemäärane immigratsioon hävitab Euroopa ühtsust. Ja kõik sellise poliitika prohvetid – ka Eestis – ei tegele mitte millegi muu kui Euroopa Liidu lammutamisega. Piirideta Euroopa eestseisja Saksamaa on oma „lahtiste uste“ poliitikaga ise kõige jonnakamalt töötanud ühise Euroopa vastu. Ja viimase aja „saavutused“ on ka hästi näha. Järsult suurenenud lõhed riikide vahel, integratsiooni pidurdumine ja isegi tagasikäik, süvenev siserühmitumine, Brexit, Saksamaa enda siseolukorra tavatu pingestumine. Nii küll mingit ühist Euroopat ei ehitata. Piirikontrollide, aedade, tarade ja müüride kerkimine ning üha nõrgenev perspektiiv ühel päeval veel „endine õnneaeg“ taastada, on suuresti Euroopa mõjukamate poliitikute valearvestuste tagajärg.

Kuid, nagu alguses viidatud, asi pole ainult Euroopas. Siin ilmutab XXI sajandi häda – rahvaste rändamine ja kultuuride turbulentne segunemine – ennast lihtsalt teraval kujul. Ja seepärast võiks arvata, et uued müürid ja tarad on tulnud ja tulevad edaspidigi selleks, et jääda.

Inimkond võib vahel tunduda küll hullumeelsena või irratsionaalsena oma ihades, kuid ometi on ta suutnud kuidagimoodi ikka ka ratsionaalselt edasi liikuda. Praegu tunnistame tõsiseid märke selle kohta, et avatud maailma, piirideta Euroopa ja globaalse külaga on mindud liiale. Päris nii see asi siin kirevas ja mitmekesises maailmas ka ei tööta. Maailm ei ole selline, nagu mõned Euroopa arhitektid on ette kujutanud, ega muutu ka selliseks, nagu nad teda oma unenägudes näevad. Müürid ja tarad on katse võtta samm tagasi ikka libedamaks muutuval teel. See on üks signaal vajadusest kärpida ülemääraseid tuhinaid ja illusioone.

Kui me ei suuda muuta inimesi paiksemaks ja „globaalset küla“ arukuse piires distsiplineerida, siis ootavad meid ees üha suuremad katsumused.