Tiit Kärner. Eestit ähvardavad ohud

Umbes pool aastat tagasi järjestasin ma Facebook’is oma arusaamise põhjal meid (Eestit) ähvardavad ohud. Järjestus oli selline: 1) meie ise (rahvas, poliitikud, ajakirjandus); 2) Venemaa (riik ja rahvas); 3) pagulased (majandus- ja sõjapõgenikud ja muidu parema paiga otsijad). Vahepealseid arenguid arvestades on väike vahekokkuvõte praegu selline (ülaltoodud punktide järgi).

 1. Arstiabi jaoks raha ei jätku, pensionide maksmiseks samuti, seda tunnistavad kõik, sellest on kõik aru saanud. Et see on vähese sündimuse tagajärg, sellest on aru saanud mõni üksik ja mitte nende seast, kelle arvamus loeks. Suuname meditsiini rohkem raha (kustkohast?), tõstame pensionile mineku iga – see on ainus pakutav pääsetee. Muidugi, sündimuse tõstmine on suhteliselt aeglane protsess, kuid nn vanemapalga sisseviimine 2004. aastal avaldus sündimuse tõusus juba aasta-pooleteise pärast. Iga tee algab esimesest sammust, kuid kui seda esimest ei tehta, siis teed ei läbita. Lühiajalise mõjuga abinõude rakendamisel on mõte vaid siis, kui samaaegselt käivitatakse ka pikaajalise, püsiva mõjuga protsessid. Kuhu kadus see IRL-i pensioni suuruse sidumine laste arvuga, mille Reform ja sotsid uut valitsust moodustades kõrvale tõstsid? Tookord lubati selle juurde tagasi pöörduda – kunagi "hiljem". Kas see "hiljem" on veel ees või sootuks unustatud? Jne.

 Veidi üldisemalt võib eelneva jutu kokku võtta nii: eesti rahva tulevik ei huvita õieti kedagi, ei rahvast ega poliitikuid. Kui rahvastikupoliitikast juttu tuleb, siis räägivad nii ühed kui teised eneseteostusest (mida lapsed segavad), sünnitus- ja seemendusmasinaist ning poliitiliselt eriti teadlikud pajatavad bio- või muidu-fašismist ja muud sellist jama. Valitseb pea täielik võimetus eristada olulist ebaolulisest.

 2. Selles punktis toimus ajakirjanduses äsja väike murrang: hakati rääkima tõtt tõsistest probleemidest. Kas see oli mingi lühiajaline hälve või on tegu tõsise katsega asjade seisust objektiivne ülevaade saada, see selgub varsti. Pean silmas Eesti Ekspressis ("Eesti on kaotamas Ida-Virumaad" ) ja Põhjarannikus ilmunud artikleid. Neis sisalduv ei ole küll mingi uudis. Kes on lugenud viimast Eesti inimarengu aruannet, see teab, et seal nenditakse: Ida-Virumaa jookseb eestlastest tühjaks üsna samamoodi nagu Göteborg või Malmö rootslastest. Põhjus sama (missugune?!  -  küsimus lugejale, kes tahab maailmas toimuvast aru saada). Uudis on aga see, et sellest avalikult räägitakse. Seni on eesti sotsiaalteadlaste seisukoht olnud selline, et asjast rääkimine võib asja välja kutsuda – nii nagu vanasti ei tohtinud hunti või karu mainida. Tulemus on aga nagu loota abi arstilt, kellele haigust kirjeldades ei tohi rääkida ei verejooksudest ega kõhukorinatest ega muust ebaesteetilisest. Kui me teame, kuidas asjad reaalselt on, siis on võimalik asja parandada. Muidu mitte.

 3. Sisserännu osas ei ole mingeid olulisi sündmusi toimunud, olulisim ongi vist see, et neid pole olnud. See on esile kutsunud avaldusi, et mida me siis rääkisime, ei juhtugi midagi. Ei soovitaks liiga vara rõõmustada, ühelt poolt on tegu pikaajalise protsessiga, mis on seni kestnud vaid aasta, teiselt poolt aga me oleme tõesti vaid osa Euroopa katlast ning loota, et seni toimunu on toimunud mujal ja meid ei puuduta, on kergeusklik.

Kokkuvõtteks: probleemide järjestus on jäänud samaks. Meid võiks lohutada see, et kõige olulisem sõltub endistviisi vaid meist endist.