Maarja Vaino. A glance at the Language Act/ Põgus pilk keeleseadusele

Pealkiri on korrektne. Kui võõrkeelsele lausele lisada tõlge, ei ole keeleseadust rikutud ning kõik on hästi. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et ühel hetkel võib kogu meid ümbritsev eestikeelne info olla lihtsalt tõlke rollis. On üksnes mõned erandid. Pole ime, kui Jevgeni Ossinovski imestas, et tänavasildid kohe peavadki olema ainult eesti keeles!

Kahju, et presidendivalimiste kampaania käigus – ega õieti üldse muul ajal kui märtsikuus emakeelepäeva paiku – ei ole tähelepanu pööratud keeleseadusele ega eesti keele olukorrale avalikus ruumis. Keeleseaduse leevendamisest on küll aeg-ajalt juttu olnud, aga tegelikult tuleks rääkida pigem mõningate seaduses olevate paragrahvide karmistamisest.

Eesti keele olukorda tuleks vaadata õige mitmest aspektist. Olgu siinkohal mainitud vaid peamised neist ja pikemalt peatutud vaid kolmandal punktil.

1.     Emakeeleõpe koolides. Emakeele ja kirjanduse tundide arv on märkimisväärselt kahanenud. Näiteks 6. klassis õppiv laps saab (vähemalt õige mitmetes koolides saab) eesti keele ja vene keele tunde võrdsel arvul. Emakeel ei eristu kuidagi teistest tundidest, kuigi peaks seda tegema nii praktilistel kui ka vaimsetel põhjustel.

2.     Eesti keel teaduskeelena. Mida rohkem on ülikoolid survestatud olema rahvusvahelised, võistlema pingeridades jne, seda selgemini loobuvad nad eesti keele kasutamisest teadustöödes. Küsimus ei ole ka ainult keeles, vaid ka selles, et kõik rahvusteadused on sellisel juhul „konkurentsist väljas“. Tagajärjeks on nii rahvusteaduste kängumine kui ka keele mandumine. Mõlemad mõjuvad rahvuskultuurile hukatuslikult ning selles osas tuleks kiiremas korras midagi ette võtta.

3.     Eesti keel avalikus ruumis. Suurim probleem on mõistagi Tallinnas. Riigi pealinnas võib isegi praeguse küllaltki liberaalse keeleseaduse rikkumisi märgata praktiliselt igal sammul nii kaubanduskeskustes kui ka välireklaamidel. Brändilogodest jm-dest „rahvusvaheliselt“ mõjuvatest  firmanimedest rääkimata.

Tooksin siinkohal välja paar punkti keeleseaduses, mida tuleks muuta või täiendada nii, et meie avalik ruum muutuks ühemõttelisemalt riigikeelseks. Nii nagu see on paljudes teistes Euroopa riikides.

Keelseaduses vajaksid minu meelest muutmist ja/või tõhustamist ennekõike peatükid 3 ja 4.

3. peatükk (Suuline ja kirjalik asjaajamine), § 9 sätestab, et „Omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus pöörduda selle omavalitsusüksuse territooriumil tegutseva riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse poole ning saada nendelt ja nende teenistujalt ja töötajalt eesti keeles antavate vastuste kõrval ka vastuseid selle vähemusrahvuse keeles“. § 11 lisab: „Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena selle kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada lisaks eesti keelele omavalitsusüksuse püsielanike enamiku keelt.“

Need kaks punkti räägivad tegelikult vastu keeleseaduse esimesele punktile („Seaduse eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades“) ning on võimaldanud olukorra, kus Ida-Virumaal, kus püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, riigikeel sisuliselt ei kehti. Vaikivalt on sama olukord tegelikult ju ka Tallinnas, kus valitseb totaalne kakskeelsus ning eesti keel riigikeelena ei ole vajalikul määral esil. 

Teiseks suureks probleemiks on 4. peatükk (Eestikeelne teave ja teenindamine), kus § 16 ütleb küll, et „Avalikku kohta paigaldatud viitadele, siltidele, ettevõtte liiginimetusele ja välireklaamile võib lisada teksti tõlke võõrkeelde, kusjuures eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst“, kuid reaalelus me selle teostumist sageli ei näe. Reklaamid (näiteks kolmnurksetel tänavareklaamidel, mille ühel küljel on eestikeelne ja teisel võõrkeelne tekst) ei võimalda alati tuvastada ei seda, et eesti keel oleks esikohal ega ole eestikeelne reklaam ka võõrkeelsega samaaegselt vaadeldav. Täpselt sama kehtib flaierite jm kohta, mille üks pool on eestikeelne, teine võõrkeelne. Milliste tunnuste alusel on eristatav riigikeel? Siin on minu meelest liiga leebe ka keeleinspektsioon või siis puuduvad neil piisavad toetuspunktid, mille alusel sellist kakskeelsuse praktikat takistada. Nii et keeleseadus võiks neid toetuspunkte selgemini anda. Omaette teema on kodulehed. Kui isegi riigiasutuste (näiteks ministeeriumide) kodulehel on eesti keel keelte loetelus inglise ja vene keele vahel, siis ei ole ta ju esikohal, vaid teine keel inglise keele järel. Vasakult paremale lugemisel on suuri probleeme ka pankadel ja teistel avalikel asutustel, kes tihtipeale panevad vasakule võõrkeelse ja paremale eestikeelse info. See tähendab, et eestikeelne info on tõlge, mitte esmane keel.

Need on selged ja häirivad kitsaskohad, mille eemaldamiseks vajaks keeleseadus niisugust sõnastust, et riigikeele priorteedis ei oleks mingisugust kahtlust. Meie praegune keeleseadus  soodustab avalikus ruumis kaks- ja mitmekeelsust. Olukorras, kus nii mõned poliitilised jõud kui ka pealetungiv ingliskeelne maailm eesti keele tähtsust ja osakaalu nii või teisiti vähendavad/vähendada püüavad, peaks keeleseadus olema üheselt tõlgendatav ja tõhusalt, mööndusteta rakendatav.

Aga ennekõike peaksid eesti inimesed ise sellest hoolima, et nende emakeel ei oleks avalikus ruumis vaeslapse rollis. Kui meil endil on ükskõik, missugune keelekeskkond meid ümbritseb, siis ei aita ka seadusemuudatused.

Samal teemal