Toomas Haug. Uued ideoloogiatöötajad ja ajalugu

Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama. Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga  järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.
     Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.
    Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda. Tõsi küll, tegemist on täiesti erineva kaalukategooria küsimustega. Kooseluseaduse puhul astuti välja harjumuspärase, n.-ö. esiisade moraali ja kombe kaitseks, mida tajutakse väga isiklikuna, oma identiteedi koostisosana. Samuti religioossete veendumuste kaitseks. Tegu on ennekõike vaimus toimuva, virtuaalse heitlusega. Tõenäoliselt märgatakse ühel hetkel, et selles asjas enamuse kallal sooritatud mentaalne vägivald ei olegi nii hirmus kui algul tundus, et olukorraga on võimalik kohaneda, sest midagi eksistentsiaalset pole siiski juhtunud. Seevastu pagulasküsimuse „lahendamine“  kvootide kaudu ja migrantide sissevoolu avamine Eesti ühiskonda on juba täiesti eksistentsiaalne küsimus. See tekitab põletikukolde, mis kannab endas tendentsi laieneda ning ägeneda. Sellega seotud hädade kasvu näeme mitmel pool Euroopas. Praegune idee hakata migrante sunniviisil mööda Euroopat laiali laotama vihjab sellele, et kuskil on paistmas piir, kus suurriigid enam ei jaksa või ei taha üha uusi tulijaid oma ühiskondadesse lõimida.
    Mõned Euroopa riigid tunnevad tänapäeval süüd endiste kolooniate ees ja on ka seepärast võtnud kahe käega vastu sealt tulevaid inimesi. Neile võiks ehk meenutada, õieti – Eesti valitsusel on kohustus neile meenutada, et ajal, mil Euroopa riikide kolooniad vabanesid, viibis Eesti kõige karmimas ning lootusetumas koloniaalse kurnamise seisundis. 1990. aastate algul olid selle tulemused järsku maailmale näha: puruvaene, paljaks röövitud, lagastatud elukeskkonnaga maa koos enneolematu migrantide hulgaga. Peaaegu ühegi Euroopa riigi elanikkond ei ole XX sajandil kandnud nii suuri inimkaotusi ja peaaegu ühtegi Euroopa riiki ei ole samal ajal asutatud nii suurt migratsiooniarmeed kui Eestisse.
    Kahjuks ei ole praegu mingit kindlust, et eesti rahvas on selle vägivaldse sajandi edukalt üle elanud. Eesti rahvas kahaneb jätkuvalt ega ole suutnud seda protsessi tänini peatada. Teatud mõttes meie jaoks XX sajand ja tema vigastustest väljatulemise teekond ikka veel kestab. Ja selle lõppu ei ole hästi näha. Sellest hoolimata tuleb eesti rahval samal ajal täita väga tõsiseid ja lausa ajaloolisi ülesandeid. Ta peab lõimima ülejõukäivalt suurt migrantide kooslust, kellest osa on ilmselgelt lojaalsed suurriigile, keda peetakse Euroopa julgeolekuohuks. Ta peab sealjuures hoidma demokraatiat ja ühiskonna stabiilsust Euroopa Liidu ja NATO pingelisel idapiiril, mis on de facto tunnistatud kõrgendatud ohu tsooniks. Põdedes ise veel XX sajandi vägivalla haavu, peab eesti rahvas saama hakkama sisserännanute integreerimisega proportsioonides, millega pole kokku puutunud veel ükski suurriik.
    Kui selles olukorras hakatakse eesti rahvale peale suruma uut ja kultuuriliselt juba üpris kauget migratsioonilainet ning kasutatakse selleks mitmesugust demagoogiat, nagu näiteks mingi erilise süü- või tänuvõlatunde sisendamine, siis on siin tegemist küll ülima künismiga.
    Eesti on kindlasti oma võimete kohaselt valmis aitama teisi maid ja rahvad (ja on seda ju küllalt teinudki) ning osalema Euroopa solidaarsuspoliitikas. Küllap Eesti on valmis mingil hulgal ja mingitest suundadest vastu võtma ka abivajajaid (ja on ka seda juba teinudki). Aga igasugune süsteemne väljaspoolne surve suurendada Eestis veel vähegi olulisel määral ja jätkuvalt migrantide hulka ning destabiliseerida väikese ühiskonna niigi õrna tasakaalu, pole midagi muud kui XX sajandil toime pandud vägivalla osatamine – uute ideoloogiatöötajate õpetussõnade saatel.

Esimene 300 ei tarvitse tunduda ehk suurem probleem. Esimene 3000 aga juba on. Mõelgem mudelsituatsioonina. 3000 kauge kultuurkonna migranti on juba nii suur kogus, mis võib likvideerida nii mõnegi Eesti väikelinna ajaloolise identiteedi ning hajutada põliselanikud, nii vähe või palju, kui neid seal elamas ongi. Samal ajal, kui nad mõnes suurriigis kaoksid nagu nõelad heinakuhja. Me peaksime aru saama Eesti väiksusest ja haprusest. Enne kui arusaamiseks on hilja.