Kaja Kumer-Haukanõmm. Põgenikest - emotsionaalse šokita

Viimasel ajal on põgenike teema tõusnud teravalt päevakorda. Siinkohal ei taha ma ennustada, palju neid pagulasi siis ikkagi tuleb ja kui palju pereliikmeid võib neile järele saabuda. Plaanis pole ka spekuleerida teemal, kui palju Eesti riik Euroopa Liidult iga vastuvõetava põgeniku kohta raha saama hakkab ja millised oleksid Eesti riigi kulutused vastuvõetavate põgenike tarvis.

Põgenike temaatika on mulle tuttav mitmel erineval tasandil. Olen üle 15 aasta tegelenud Teise maailmasõja aegsete eesti põgenike teema uurimisega ja kirjutanud sel teemal nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoritöö.

Olen elanud mitmes erinevas Euroopa riigis, hetkel elan Šveitsis. Neis riikides elades olen jälginud, kuidas tänapäeval lahendatakse põgenike probleeme, milline on riigi põgenikepoliitika, kuidas suhtub põgenikesse kohalik võim ja kuidas suhtuvad kohalikud elanikud. Igapäevaselt käin läbi väga erinevatest rahvustest ja uskudest inimestega. Multikultuursus pole mulle võõras.

Uurimisega alustades torkas mulle silma, et poliitikud käsitlevad põgenike teemat kui tavalist rehkendusülesannet. Piltlikult öeldes: poliitikuid rahuldava vastuse saamiseks tuleb erinevaid arve liita, vahel ka midagi lahutada. Kõik on taandatud tundetusse arvude keelde ning inimlik dimensioon puudub: põgenikest räägitakse kui mingitest abstraktsetest objektidest. Vaadates Eestis toimuvat valdab mind seesama tunne.

          Eestist kui võimalikust põgenikke vastuvõtvast riigist hakati rääkima juba mõned aastad tagasi. Kuna Eestis elavate võõramaalaste osakaal kogu riigi elanikkonnast on enamikust Euroopa riikidega kõrgem[1] ja tõenäoliselt sellest tulenavalt ka eestlaste sallivus võõrmaalaste suhtes just mitte kõige suurem, üritati teemale läheneda uue nurga alt. Paar aastat tagasi paluti mul „Postimehe“ väitlusringis väidelda põgenike vastuvõtmise toetajana, tuginedes eestlaste positiivsele ajalookogemusele, sellele, kuidas Lääneriigid eestlastest põgenikke Teise maailmasõja järel vastu võtsid. Tõesti, pealiskaudsel vaatlemisel võivad paista Rootsi, USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse ja paljudesse teistesse riikidesse jõudnud eestlaste lood positiivsetena.

Eesti meedias sõna saanud väliseestlase puhul vaatab meile tavaliselt vastu eluga hästi toimetulev, majanduslikult kindlustatud rahvuskaaslane. Ja olekski imelik hakata eetriaega või trükimusta raiskama kaeblemisele, kui raske kunagi oli, kuidas kohalikud meid ei sallinud või milliseid kitsendusi tuli võõrsil uut elu alustades taluda. Tänaseks on sellised lood võib-olla unustatud. Ent arhiivides on neist seikadest rääkivad jutud säilinud! Oma uurimistööle tuginedes võin kinnitada, et erinevaid piiranguid või siis vaenu võõramaalaste suhtes esines eestlaste puhul kõikides riikides, sh. ka nn. immigratsioonimaades nagu Ameerika Ühendriigid või Austraalia. Kes tahab lähemalt teada, võtku kätte näiteks Karl Ristikivi “Päevaraamat” ja lugegu seda.

Viimastel aastatel olen kokku puutunud põgenikelaagris reaalselt valitseva olukorraga. See oli ka põhjuseks, miks ma ikkagi paari aasta eest „Postimehe“ väitluses osalemast keeldusin: minu meelest ei ole need kaks olukorda ja nähtust, ehk siis Teise maailmasõja käigus Läände jõudnud eestlased ja nüüd potentsiaalsed Eestisse saabuvad põgenikud, üldsegi võrreldavad.  Siinkohal tooksin välja vaid mõned, minu hinnangul lõimumise vaatenurgast kõige olulisemad erinevused.

 Esiteks: toona Läände taganenud eestlaste puhul olid esindatud kõik sotsiaalsed kihid, oli ka palju haritlasi, ja kõik oskasid kindlasti lugeda ja kirjutada. Enamik Eestisse saadetavatest põgenikest oleks aga tõenäoliselt pärit mõnest Aafrika või Lähis-Ida riigist. Euroopasse saabub põgenikke peamiselt Eritreast, Süüriast, Liibüast, Somaaliast jm., vähemal määral Sri Lankalt. Üldine haridustase on nendes piirkondades madal, seda eriti naiste osas. Hea kui naised üldse lugeda ja kirjutada oskavad ja kui oskavadki, siis mitte ladina tähestikus. See aga tähendab, et selliste oskustega inimestele uue keele õpetamine võib olla tunduvalt aeganõudvam kui teatud haridustasemega, näiteks põhikooliharidusega inimesele. Õpetamist ei kergenda ka kultuurikoodide erinevus. Peale selle prevaleerib nende sisserändajate puhul arvamus, et naistele ei olegi haridust vaja. Asüülikeskuses kogesin, et lisaks hariduse puudumisele ja sellest tulenevalt ka igasuguse üldise huvi puudumisele, muudab olukorra keeruliseks see, et tihti vastandatakse ennast kohalike elanikega. Vähesed põgenikud suudavad aru saada, et olukord on teine ja lähtuda tuleb kohalikest traditsioonidest, proovida kohaneda ning mitte suruda peale oma tõekspidamisi ja väärtushinnanguid.

Teiseks: usu poolest kuuluvad eestlased kristlaste ehk siis Euroopas domineeriva usu järgijate hulka. Tõenäoliselt on Eestisse saabujate hulgas üks osa moslemeid. Enda usu (üle)tähtsustamine muudab nendel põgenikel kohalikku ellu lõimumise pea võimatuks.

Kolmandaks: ma ei ole kohanud üheski pagulaste vastuvõtmist propageerivas artiklis ridagi selle kohta, milliseid ettevalmistusi on tehtud riiki saabuvate põgenike tervisehoiu osas. Alates sellest, et nad võivad endaga kaasa tuua seni meil mittelevinuid haigusi, lõpetades sellega, et nad võivad vajada teistsugust ravi. Teise maailmasõja käigus läände jõudnud eestlaste näite varal võin kinnitada, et põgenike puhul käivad nendega kaasas lisaks erinevatele nakkushaigustele ka mitmed hingelised hädad. Siiani ei ole kusagil räägitud põgenike hulgas sooritatud suitsiididest. Statistika selle kohta puudus toona ja puudub tänagi. Mitte kõik, aga üldiselt vajavad põgenikud hingelist tuge ja seda tõenäoliselt kogu oma pagulaspõlve jooksul. Kuidas hakatakse selle teemaga tegelema Eestisse saabunud pagulastega? Kes hakkab ja mis keeles?

Neljanda teemana olgu mainitud kliima. Siinkohal pean liigseks kirjutada sellest, kuidas ja mille poolest Eesti ja Aafrika/Lähis-Ida riikide ilm erineb ja kuidas võiks päikese ja soojaga harjunud inimestele, kes pole Eestisse vabatahtlikult tulnud, mõjuda näiteks pime ja sombune novembrikuu ilm.

Seni käsitlemata teemasid oleks veel palju.

Kokkuvõttes on naiivne oodata, et Eestisse saabuvad põgenikud pakatavad töötahtest, õpihimust ning heast füüsilisest ja vaimsest tervisest. Nende keeleõpe ja kogu lõimumine Eesti ühiskonda võtab väga palju ressurssi ja aega. Kas Eesti riik on valmis kõiki neid väljakutseid vastu võtma? Kust leitakse selle tarvis kvalifitseeritud tööjõud ja raha?

Kas Eesti riik ei võiks olla see väikeriik, kes tugineb oma Teise maailmasõja aegsele kogemusele ja hakkab kõval häälel rääkima sellest, et põgenikud on probleemi ehk nende kodumaal toimuva sõja tagajärg! Tegelema peaks probleemiga! Ehk võiks Eesti pakkuda end hoopis läbirääkijaks sõjaliste konfliktide lahendamisel? Või käiks selline pööre meile üle jõu ja – ei sobiks „orientatsiooniga“?

Lõpetuseks olgu lisatud, et viimaste Šveitsi riigi statistika andmete kohaselt käib vaid 30% tööloaga põgenikest tööl.

---

[1] 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestlaste osakaal Eesti püsielanikest 69,72%, võrdluseks olgu toodud näiteks Saksamaa, kus sakslaste osakaal on 2011. aastal toimunud rahvaloenduse järgi 90,5% või 91,3%.