Katrin Laur. Põgenikest rahvusküsimuse valguses ehk: kas ainult eestlasel on saba?
Mina olen üks neist, kes elab korraga ja vaheldumisi Eestis ja välismaal – minu puhul Saksamaal. Saksamaad tunnen ma kaua, üle kolmekümne aasta. Olen mõnes teiseski riigis elanud ja sellega lähedalt seotud. Õpetan Kölnis filmitudengeid ning minu üliõpilaste hulgas on inimesi igalt poolt maailmast, kes – tundub mulle –, minu multikultuurilist tausta hindavad. Nii et minu puhul rahvuslikust kitsarinnalisusest rääkida ei saa, mis ei takista mul ennast maailmavaateliselt (väärtus)konservatiiviks ja rahvuslaseks liigitamast.
Siit Kölnist jälgin ma neil aegadel, kui ma Eestis ei ole, Eesti meediat ja ütlen vahel sõna sekka.
Põgenike, varjupaigataotlejate teema on ajanud Eesti tagajalgadele ja see ei tundu distantsilt vaadates naljakas või naeruväärne, ega ka kerge lahendada. Väga selgelt on meeles, mis juhtus kooseluseadusega. Ma olen olnud alati õnnelik selle üle, et eestlased ei ole raevukad. Homoseksuaalide vastu pole Eesti ühiskonnas viha olnud. See, et teistsuguste inimeste üle tagaselja itsitatakse, on inimlik nõrkus, mille vastu pole mõtet seaduse jõul võidelda. Kunstnike hulgas on mitmetel põhjustel rohkem homoseksuaale kui teiste inimeste hulgas, nii ka minu tutvus- ja sõprusringis, üliõpilastest rääkimata. Ometi suutsid kooseluseaduse raevukad toetajad – mitteraevukaid oli vähem – viia isegi minu nii kaugele, et kui mul kuskil selle poolt või vastu hääletada tuleks, ma hääletaks vastu. Ma arvan, et eriti raevukad ei olnudki võib-olla need inimesed, keda see seadus ennast puudutas, vaid pigem meie progressiivsed elukutselised seisukohavõtjad. Kindlasti on ka traditsiooniliste pereväärtuste nii organiseeritud kui organiseerimata toetajad vigu teinud, raevukuselt jäävad nad aga oma vastastele oluliselt alla. Nüüdseks on kujundatud seisukoht, et traditsiooniline perekond tähendab macho-meest, kes oma naist ja lapsi peksab.
Ja nüüd tulevad pagulased. Mis ei ole varnast võetud probleem. "Hea tahte" inimeste leerist esitatakse seinast seina põhjendusi nende tingimusteta vastuvõtmiseks. Ühed ütlevad, et Eesti peaks häbenema, et siinne ühiskond ei ole nii avatud, kui Silicon Valley.Teised põhjendavad, et mingi 300 inimest – seda on nii vähe, et neid ei märkagi.
Rooska saab jälle rahvusriik ja rahvuslus. Kuna Ahto Lobjakas on üks Eestis olulisi sõnavõtjaid (kasutatagu tema kohta pealegi sõna "arvamusliider"), siis viitan oma kirjutises tema 14. mai "Postimehes" ilmunud loole. Milles autor minu arust väga õieti tõdeb, et ärev reaktsioon põgenike küsimusele on seotud meie ühiskonna sisemise ebastabiilsusega.
Paljude Euroopa riikide ajaloos on aegu, mil oldi impeerium, igatahes omati kolooniaid. Erineva nahavärvi ja kultuuriga inimesed, kes elasid väga kaugel, olid mingi põhjendusega "meie" tundega seotud, kuulusid "meie" juurde. Prantsusmaa peab siiamaani oluliseks frankofoonset maailma ja arusaadavalt ennast selle eest vastutavaks. Kuidas inglise keel maailmakeeleks sai, seda me ka teame. Hispaania, Portugal, Belgia, Holland. Sakslastel oli kolooniaid väga vähe, nii et isegi meie ainsa põlisvähemuse kaudu ei jõudnud eestlasteni ettekujutus kaugetest, ent ometi emamaa juurde kuuluvatest osadest. See kõik ei sega neid riike aga oma hümnides isamaad kiitmast ("Allons, enfants de la Patrie!"). Mitte ühelgi riigil ei ole neutraalse tekstiga hümni, kuigi igaühe uhkuse põhjus võib olla erinev. Šveits on šveitslaste endi valikul nelja rahvuse ühine kodu, ja selle üle ollakse uhked ja kinnitatakse hümnis, et Jumal ise on nendega nende ilusal ja õiglasel kodumaal.
Ahto Lobjakas kirjutab, et Eesti on mitmerahvuseline riik ja nii jääb. Mitmerahvuseline on meie olukorra kohta eufemism. Ei ole meil muud teist rahvust, kes nõuaks erilist kohtlemist, kui venelased. Mis päritolu need inimesed on, ei ole seejuures otsustav, kui nad räägivad igapäevaelus vene keelt ja peavad enda jaoks alandavaks eesti keele kasutamist ametlikus suhtluses, siis nad kuuluvad kõnealusesse ossa meie riigis elavatest inimestest. Mitmerahvuseline ühiskond on midagi muud. Võtame näiteks Šveitsi. Saksakeelses Šveitsis on haridus saksakeelne. Kõik lapsed käivad saksakeelses koolis. Ei ole nii, et nõutakse endale küll itaalia- küll prantusekeelset haridust. Sama puudutab itaalia- ja prantsuskeelset Šveitsi. Graubündeni kantonis, kus elavad retoromaani keele rääkijad, on keelte kasutamine seadusega korraldatud. Selle kõige juurde tahan aga meelde tuletada, et šveitslased lõid neljast rahvusest koosneva riigi ammu ja vabatahtlikult, selle kinnituskirja 1291. aastast loetakse esimeseks säilinud liidulepinguks. Kui me seda olukorda Eesti omaga võrdleme, siis ei saa me mööda sellest, mida me eestlaste ja venelaste ühte riiki ühendamisest 1940 ja 1945 arvame.
Ma elan Saksamaal, mis on saksakeelne riik ja kus sakslased – ja ka teised – ei kahtle selles, et see on sakslaste kodumaa vaatamata paljudele teist päritolu inimestele, kes siin elavad. Muidugi on kohti, kus näiteks türklased omavahel on ja türgi keelt räägivad. On olemas mošeed, nagu Eestis õigeusu kirikud. (Ma ei leia, et see oleks solvav võrdlus, islam ei ole iseenesest vägivaldne religioon, seda kasutatakse praegu ära, nagu iga usku ja ideed on võimalik rakendada iga vankri ette.) Aga kui türklasest pangatöötaja ja klient omavahel pangas suhtlevad, siis ei tee nad seda türgi keeles. Minult ei ole veel kunagi küsitud, mis keelt ma ametlikus suhtluses rääkida tahaks. Kui ma üldse saksa keelt ei oskaks, siis vast leitaks mulle ka inglise keele rääkija. Viimati olin suures kliinikus ja nägin, et patsiendid, kes saksa keelt ei oska, küllap ka mitte inglise keelt, toovad endaga kaasa tõlgi. Kuigi, kuna oli tegemist suure ülikooli kliinikuga, siis olen ma kindel, et arstide või õdede hulgas oleks leitud ka nimetatud keele rääkija (oletan, et see oli araabia keel).
Muidugi ei ole kõik Eestis elavad venelased ühesugused, nii mõelda oleks rassistlik. Ei märka palju ühist Sergei Metlevil ja Yana Toomil, ehkki viimane on Brüsselis gurmee-kriiti söönud ja märksa hillitsetumaks muutunud. Tänu Venemaa viimase aja poliitikale on meile jõudnud mitte ainult Artem Troitski, vaid palju teisigi tublisid, toredaid venelasi, kes Eesti riigi suhtes sõbralikud on ja ka kiiresti eesti keelt õpivad. Aga nende lapsed lähevad ju vene kooli, ja ma ei ole kindel kas nad pärast seda enam Eesti riigisse nii hästi suhtuvad.
Pool sajandit oli Eesti koos ülejäänud N. Liiduga okastraadi ja raudse eesriide abil muust maailmast eraldatud. Võõraid, kes olid „teiselt poolt müüri“, tuli umbusaldada, nad olid kas spioonid või vähemalt klassivaenlased. Paraku pole meie ühiskond pidanud kogu iseseisvuse aja jooksul vajalikuks rääkida läbi sellest ajast meile, ja meie kaudu meie lastele külge jäänud keelepruuki (millest Sofi Oksanen hiljuti Soome kontekstis kirjutas) ega mõttemaailma. Ikka loodetakse, et vanad surevad eest ära ja uued on vanast taagast puhtad. Aga nii see ei ole. Kui vaadata meie erakondi saab see eriti selgeks.
Me kinnitame, et lõimumine on juba toimunud, aga asi tundub pigem vastassuunas liikuvat. Meie ühiskonnas on väga palju vihkamist, kõige teistsuguse vastu ja ma ei räägi praegu vanadest eestlastest, keda tavaliselt roosatakse. "Välisvaenlase" ilmumine võiks küll välja tuua ühiseid jõujooni, aga see oleks viimane, mida me ühiskonnana vajame.
Ma ei karda varjupaigaotsijate saabumist sellepärast, et ma neist inimestest ette midagi halba arvaks. Selge on aga see, et siin satuksid nad maailma, millest nad midagi ei tea ja kus neil oma seniste oskuste ja kommetega enam midagi teha ei oleks. Või kui nad paigutada kogukonniti, omasuguste hulka, siis kasvaks sellest konfliktipotentsiaal, paratamatu vastasseis ümbritseva, teistsuguse ja mõistetamatu keskkonnaga. Meil ei ole neile tööd ja tegevust anda (vaevalt, et nad Soome ehitajaks läheks). Enne kui kasvaks peale uus põlvkond eestikeelseid sisserännanute lapsi. Nood kasvaks aga vaid siis eestikeelseteks ja saaks endile Eestis kohta leida, kui nad ei kasvaks getos, vaid meie hulgas.
Niisiis, poliitikud ja riigijuhid, kes otsustaksid varjupaigaotsijad Eestisse võtta, peaks paigutama nad meie hulka, soovitavalt vabatahtlikkuse alusel. Kindlasti on eestlasi, perekondi ja kogukondi, kes oleks nõus neid endi juurde võtma ja jõudu mööda aitama (muidugi mitte ülalpidamisele). Nagu see Norras hiljuti FB kaudu, esialgu küll algatusena, levis.
Kooseluseaduse positiivne mõju, sellest tekkinud teravate diskussioonide tulemus võiks olla see, et inimesed mõtlevad tõsisemalt perekonna üle järele. Just enda ja oma perekonna üle.
Silmitsi põgenike ja sisserändajatega peaks me mõtlema oma ühiskonna ja meie ühiste väärtuste üle. Millesse me usume, mida peame tähtsaks? Poliitikud ja ühiskonna pärast südant valutavad inimesed peaks mõtlema ka sellest, kui ohutu oleks põgenikel meie juures. Eestlane ei ole raevukas inimene. Ma ei usu, et põgenike maju põlema pandaks või neid endid rünnataks. Aga Eesti ühiskond ei koosne vaid eestlastest, vaid ka inimestest, kes mentaalselt elavad teises riigis, kus tolerantsus ei ole siht, mille poole püüelda, kus selle kohta kasutatakse sõna "tolerast".
Ahto Lobjakas on kuri eestlaste peale, kuidas nad põgenike küsimust arutama on asunud. Juttu on "pimedate instinktide kobrutamisest segastel aegadel". "Pimedat põlis-Eestit" süüdistatakse lõhestatud ühiskonna ehitamises. Autor nõuab "mitteatavistlikku debatti selle osas, kuidas Eesti suhestub maailmaga".
Atavism, see on näiteks kui inimesel on saba. Me peaks kõigepealt sabast lahti saama ja siis saaks maailmaga rääkida. Kuigi eestlane täitsa igatseks endale saba, nagu laulusalmgi ütleb: "Inimene, loomakene, sündind ilma sabata. Aga saba oleks vaja, saba väga tarvilik...".
See ei ole ainult eestlaste madal areng, mis meid saba igatsema paneb. See on kõigi inimeste puhul nii. Võõraid maid külastades, seal lühikest aega viibides ei saa sellest ehk aru, et see on kohalike inimeste kodu. Isegi kui seal asjad meie arust imelikud on. Pariisis on nii palju ilmselgelt mitte-eurooplasi, et me mõtleme, et prantslased on oma riigi ideest vist küll ammu loobunud. Aga ei ole, nad ikka kasvatavad oma lapsi prantslasteks ja armastavad oma kodumaad väga. Meie edumeelsete inimeste manitsused eestlastele, et oma kodumaa, keele ja rahvuse armastamine ja eelistamine on midagi tagurlikku, mille jaoks kaasaja Euroopas kohta ei ole, on rumal.
Ka need inimesed, kes laevadega üle Vahemere tulevad – kes selle pärast, et ta elu on ohus, kes lootuses paremale elujärjele –, armastavad oma kodumaad. Aga neil ei ole seal ühel või teisel põhjusel võimalik elada. Ainus tõeline abi, mida Euroopa ja kogu maailm neile anda saaks, oleks võidelda neile välja võimalus oma riigis elada. Äärmisel juhul kodule lähedal, maailmas, millest nad aru saavad ja kus neid ei oota lahendamatu kultuurikonflikt.
Mihhail Lotman on kasutanud väljendit "salliv üleolek". Ma ei mäleta enam täpselt, mille kohta ta seda ütles, aga ma luban endale kasutada seda tema tabavat väljendit kirjeldamaks Euroopa, või ütleme "esimese maailma", suhtumist abivajajatesse.
Söönud osa maailmast tahab head teha. Küsimata sellest, mis abi alusest edasi saab. Kui neil inimestel, kes meie juurde jõuavad, kõht täis sööta ja katus pea kohale anda, siis oletatakse ilmselt, et nad peavad ülejäänud osa oma elust selle eest tänulikud olema.
Selline isekas anonüümne heategemine on hukatuslik. Keegi inimene ei taha elada sotsiaalabist. Kui mitte tulijad ise, siis nende lapsed või lapselapsed lähevad sellest täissöönud ja nende jaoks mõttetust ühiskonnast kord tagasi, teostama oma nägemust paremast ja õiglasemast maailmast. Mida me just praegu Islamiriigi näitel näeme.
Siit Kölnist jälgin ma neil aegadel, kui ma Eestis ei ole, Eesti meediat ja ütlen vahel sõna sekka.
Põgenike, varjupaigataotlejate teema on ajanud Eesti tagajalgadele ja see ei tundu distantsilt vaadates naljakas või naeruväärne, ega ka kerge lahendada. Väga selgelt on meeles, mis juhtus kooseluseadusega. Ma olen olnud alati õnnelik selle üle, et eestlased ei ole raevukad. Homoseksuaalide vastu pole Eesti ühiskonnas viha olnud. See, et teistsuguste inimeste üle tagaselja itsitatakse, on inimlik nõrkus, mille vastu pole mõtet seaduse jõul võidelda. Kunstnike hulgas on mitmetel põhjustel rohkem homoseksuaale kui teiste inimeste hulgas, nii ka minu tutvus- ja sõprusringis, üliõpilastest rääkimata. Ometi suutsid kooseluseaduse raevukad toetajad – mitteraevukaid oli vähem – viia isegi minu nii kaugele, et kui mul kuskil selle poolt või vastu hääletada tuleks, ma hääletaks vastu. Ma arvan, et eriti raevukad ei olnudki võib-olla need inimesed, keda see seadus ennast puudutas, vaid pigem meie progressiivsed elukutselised seisukohavõtjad. Kindlasti on ka traditsiooniliste pereväärtuste nii organiseeritud kui organiseerimata toetajad vigu teinud, raevukuselt jäävad nad aga oma vastastele oluliselt alla. Nüüdseks on kujundatud seisukoht, et traditsiooniline perekond tähendab macho-meest, kes oma naist ja lapsi peksab.
Ja nüüd tulevad pagulased. Mis ei ole varnast võetud probleem. "Hea tahte" inimeste leerist esitatakse seinast seina põhjendusi nende tingimusteta vastuvõtmiseks. Ühed ütlevad, et Eesti peaks häbenema, et siinne ühiskond ei ole nii avatud, kui Silicon Valley.Teised põhjendavad, et mingi 300 inimest – seda on nii vähe, et neid ei märkagi.
Rooska saab jälle rahvusriik ja rahvuslus. Kuna Ahto Lobjakas on üks Eestis olulisi sõnavõtjaid (kasutatagu tema kohta pealegi sõna "arvamusliider"), siis viitan oma kirjutises tema 14. mai "Postimehes" ilmunud loole. Milles autor minu arust väga õieti tõdeb, et ärev reaktsioon põgenike küsimusele on seotud meie ühiskonna sisemise ebastabiilsusega.
Paljude Euroopa riikide ajaloos on aegu, mil oldi impeerium, igatahes omati kolooniaid. Erineva nahavärvi ja kultuuriga inimesed, kes elasid väga kaugel, olid mingi põhjendusega "meie" tundega seotud, kuulusid "meie" juurde. Prantsusmaa peab siiamaani oluliseks frankofoonset maailma ja arusaadavalt ennast selle eest vastutavaks. Kuidas inglise keel maailmakeeleks sai, seda me ka teame. Hispaania, Portugal, Belgia, Holland. Sakslastel oli kolooniaid väga vähe, nii et isegi meie ainsa põlisvähemuse kaudu ei jõudnud eestlasteni ettekujutus kaugetest, ent ometi emamaa juurde kuuluvatest osadest. See kõik ei sega neid riike aga oma hümnides isamaad kiitmast ("Allons, enfants de la Patrie!"). Mitte ühelgi riigil ei ole neutraalse tekstiga hümni, kuigi igaühe uhkuse põhjus võib olla erinev. Šveits on šveitslaste endi valikul nelja rahvuse ühine kodu, ja selle üle ollakse uhked ja kinnitatakse hümnis, et Jumal ise on nendega nende ilusal ja õiglasel kodumaal.
Ahto Lobjakas kirjutab, et Eesti on mitmerahvuseline riik ja nii jääb. Mitmerahvuseline on meie olukorra kohta eufemism. Ei ole meil muud teist rahvust, kes nõuaks erilist kohtlemist, kui venelased. Mis päritolu need inimesed on, ei ole seejuures otsustav, kui nad räägivad igapäevaelus vene keelt ja peavad enda jaoks alandavaks eesti keele kasutamist ametlikus suhtluses, siis nad kuuluvad kõnealusesse ossa meie riigis elavatest inimestest. Mitmerahvuseline ühiskond on midagi muud. Võtame näiteks Šveitsi. Saksakeelses Šveitsis on haridus saksakeelne. Kõik lapsed käivad saksakeelses koolis. Ei ole nii, et nõutakse endale küll itaalia- küll prantusekeelset haridust. Sama puudutab itaalia- ja prantsuskeelset Šveitsi. Graubündeni kantonis, kus elavad retoromaani keele rääkijad, on keelte kasutamine seadusega korraldatud. Selle kõige juurde tahan aga meelde tuletada, et šveitslased lõid neljast rahvusest koosneva riigi ammu ja vabatahtlikult, selle kinnituskirja 1291. aastast loetakse esimeseks säilinud liidulepinguks. Kui me seda olukorda Eesti omaga võrdleme, siis ei saa me mööda sellest, mida me eestlaste ja venelaste ühte riiki ühendamisest 1940 ja 1945 arvame.
Ma elan Saksamaal, mis on saksakeelne riik ja kus sakslased – ja ka teised – ei kahtle selles, et see on sakslaste kodumaa vaatamata paljudele teist päritolu inimestele, kes siin elavad. Muidugi on kohti, kus näiteks türklased omavahel on ja türgi keelt räägivad. On olemas mošeed, nagu Eestis õigeusu kirikud. (Ma ei leia, et see oleks solvav võrdlus, islam ei ole iseenesest vägivaldne religioon, seda kasutatakse praegu ära, nagu iga usku ja ideed on võimalik rakendada iga vankri ette.) Aga kui türklasest pangatöötaja ja klient omavahel pangas suhtlevad, siis ei tee nad seda türgi keeles. Minult ei ole veel kunagi küsitud, mis keelt ma ametlikus suhtluses rääkida tahaks. Kui ma üldse saksa keelt ei oskaks, siis vast leitaks mulle ka inglise keele rääkija. Viimati olin suures kliinikus ja nägin, et patsiendid, kes saksa keelt ei oska, küllap ka mitte inglise keelt, toovad endaga kaasa tõlgi. Kuigi, kuna oli tegemist suure ülikooli kliinikuga, siis olen ma kindel, et arstide või õdede hulgas oleks leitud ka nimetatud keele rääkija (oletan, et see oli araabia keel).
Muidugi ei ole kõik Eestis elavad venelased ühesugused, nii mõelda oleks rassistlik. Ei märka palju ühist Sergei Metlevil ja Yana Toomil, ehkki viimane on Brüsselis gurmee-kriiti söönud ja märksa hillitsetumaks muutunud. Tänu Venemaa viimase aja poliitikale on meile jõudnud mitte ainult Artem Troitski, vaid palju teisigi tublisid, toredaid venelasi, kes Eesti riigi suhtes sõbralikud on ja ka kiiresti eesti keelt õpivad. Aga nende lapsed lähevad ju vene kooli, ja ma ei ole kindel kas nad pärast seda enam Eesti riigisse nii hästi suhtuvad.
Pool sajandit oli Eesti koos ülejäänud N. Liiduga okastraadi ja raudse eesriide abil muust maailmast eraldatud. Võõraid, kes olid „teiselt poolt müüri“, tuli umbusaldada, nad olid kas spioonid või vähemalt klassivaenlased. Paraku pole meie ühiskond pidanud kogu iseseisvuse aja jooksul vajalikuks rääkida läbi sellest ajast meile, ja meie kaudu meie lastele külge jäänud keelepruuki (millest Sofi Oksanen hiljuti Soome kontekstis kirjutas) ega mõttemaailma. Ikka loodetakse, et vanad surevad eest ära ja uued on vanast taagast puhtad. Aga nii see ei ole. Kui vaadata meie erakondi saab see eriti selgeks.
Me kinnitame, et lõimumine on juba toimunud, aga asi tundub pigem vastassuunas liikuvat. Meie ühiskonnas on väga palju vihkamist, kõige teistsuguse vastu ja ma ei räägi praegu vanadest eestlastest, keda tavaliselt roosatakse. "Välisvaenlase" ilmumine võiks küll välja tuua ühiseid jõujooni, aga see oleks viimane, mida me ühiskonnana vajame.
Ma ei karda varjupaigaotsijate saabumist sellepärast, et ma neist inimestest ette midagi halba arvaks. Selge on aga see, et siin satuksid nad maailma, millest nad midagi ei tea ja kus neil oma seniste oskuste ja kommetega enam midagi teha ei oleks. Või kui nad paigutada kogukonniti, omasuguste hulka, siis kasvaks sellest konfliktipotentsiaal, paratamatu vastasseis ümbritseva, teistsuguse ja mõistetamatu keskkonnaga. Meil ei ole neile tööd ja tegevust anda (vaevalt, et nad Soome ehitajaks läheks). Enne kui kasvaks peale uus põlvkond eestikeelseid sisserännanute lapsi. Nood kasvaks aga vaid siis eestikeelseteks ja saaks endile Eestis kohta leida, kui nad ei kasvaks getos, vaid meie hulgas.
Niisiis, poliitikud ja riigijuhid, kes otsustaksid varjupaigaotsijad Eestisse võtta, peaks paigutama nad meie hulka, soovitavalt vabatahtlikkuse alusel. Kindlasti on eestlasi, perekondi ja kogukondi, kes oleks nõus neid endi juurde võtma ja jõudu mööda aitama (muidugi mitte ülalpidamisele). Nagu see Norras hiljuti FB kaudu, esialgu küll algatusena, levis.
Kooseluseaduse positiivne mõju, sellest tekkinud teravate diskussioonide tulemus võiks olla see, et inimesed mõtlevad tõsisemalt perekonna üle järele. Just enda ja oma perekonna üle.
Silmitsi põgenike ja sisserändajatega peaks me mõtlema oma ühiskonna ja meie ühiste väärtuste üle. Millesse me usume, mida peame tähtsaks? Poliitikud ja ühiskonna pärast südant valutavad inimesed peaks mõtlema ka sellest, kui ohutu oleks põgenikel meie juures. Eestlane ei ole raevukas inimene. Ma ei usu, et põgenike maju põlema pandaks või neid endid rünnataks. Aga Eesti ühiskond ei koosne vaid eestlastest, vaid ka inimestest, kes mentaalselt elavad teises riigis, kus tolerantsus ei ole siht, mille poole püüelda, kus selle kohta kasutatakse sõna "tolerast".
Ahto Lobjakas on kuri eestlaste peale, kuidas nad põgenike küsimust arutama on asunud. Juttu on "pimedate instinktide kobrutamisest segastel aegadel". "Pimedat põlis-Eestit" süüdistatakse lõhestatud ühiskonna ehitamises. Autor nõuab "mitteatavistlikku debatti selle osas, kuidas Eesti suhestub maailmaga".
Atavism, see on näiteks kui inimesel on saba. Me peaks kõigepealt sabast lahti saama ja siis saaks maailmaga rääkida. Kuigi eestlane täitsa igatseks endale saba, nagu laulusalmgi ütleb: "Inimene, loomakene, sündind ilma sabata. Aga saba oleks vaja, saba väga tarvilik...".
See ei ole ainult eestlaste madal areng, mis meid saba igatsema paneb. See on kõigi inimeste puhul nii. Võõraid maid külastades, seal lühikest aega viibides ei saa sellest ehk aru, et see on kohalike inimeste kodu. Isegi kui seal asjad meie arust imelikud on. Pariisis on nii palju ilmselgelt mitte-eurooplasi, et me mõtleme, et prantslased on oma riigi ideest vist küll ammu loobunud. Aga ei ole, nad ikka kasvatavad oma lapsi prantslasteks ja armastavad oma kodumaad väga. Meie edumeelsete inimeste manitsused eestlastele, et oma kodumaa, keele ja rahvuse armastamine ja eelistamine on midagi tagurlikku, mille jaoks kaasaja Euroopas kohta ei ole, on rumal.
Ka need inimesed, kes laevadega üle Vahemere tulevad – kes selle pärast, et ta elu on ohus, kes lootuses paremale elujärjele –, armastavad oma kodumaad. Aga neil ei ole seal ühel või teisel põhjusel võimalik elada. Ainus tõeline abi, mida Euroopa ja kogu maailm neile anda saaks, oleks võidelda neile välja võimalus oma riigis elada. Äärmisel juhul kodule lähedal, maailmas, millest nad aru saavad ja kus neid ei oota lahendamatu kultuurikonflikt.
Mihhail Lotman on kasutanud väljendit "salliv üleolek". Ma ei mäleta enam täpselt, mille kohta ta seda ütles, aga ma luban endale kasutada seda tema tabavat väljendit kirjeldamaks Euroopa, või ütleme "esimese maailma", suhtumist abivajajatesse.
Söönud osa maailmast tahab head teha. Küsimata sellest, mis abi alusest edasi saab. Kui neil inimestel, kes meie juurde jõuavad, kõht täis sööta ja katus pea kohale anda, siis oletatakse ilmselt, et nad peavad ülejäänud osa oma elust selle eest tänulikud olema.
Selline isekas anonüümne heategemine on hukatuslik. Keegi inimene ei taha elada sotsiaalabist. Kui mitte tulijad ise, siis nende lapsed või lapselapsed lähevad sellest täissöönud ja nende jaoks mõttetust ühiskonnast kord tagasi, teostama oma nägemust paremast ja õiglasemast maailmast. Mida me just praegu Islamiriigi näitel näeme.
Kommentaarid