Anne Applebaum. Kuidas Liibüa ikka veel paneb Euroopa kukalt kratsima

Kui ma paar aastat tagasi Liibüas olin, siis kohtusin mehega, kes oli sinna saadetud Euroopa Liidu missiooni raames. Kui mu mälu mind ei peta, siis kirjutas ta aruannet Liibüa meedia kohta kas mingile Euroopa Liidu institutsioonile või mõnele ELi rahastatud asutusele. Igal juhul kõndis ta mööda Tripolit ja viis Euroopa Liidu kulul tõsimeeli läbi intervjuusid ja korraldas koosolekuid.

Minu teada ei saanud sellest aruandest midagi. Seda ei avaldatud kunagi ja nüüdseks on see iganenud. Sama saatus on tabanud ka kõiki teisi sarnaseid samal ajal kirjutatud aruandeid, mida rahastasid Euroopa Liit või selle liikmesriigid. Ja siiski kõik organisatsioonid, mis kulutasid tollal raha, tundsid kohe kindlasti, et nad on andnud „panuse“ Liibüa stabiilsuse heaks.

Nad eksisid. Ei see konkreetne ELi aruanne ega mõni teine pole kunagi pannud alust Euroopa Liidu ühtsele poliitikale Liibüas, ei meedia ega millegi muu osas. Pingutused „väljaõppe“ läbiviimiseks olid katkendlikud, katsed nõu anda kaootilised. Kui kunagi üldse oli hetk, mil Euroopa, kelle juhid olid Moammar Gaddafi kohalt lahti kangutamise ponnistustes esirinnas, oleks saanud suunata Liibüa ülesehitust, siis see hetk on möödas. Selle asemel lagunes Liibüa kodusõjas ja kadus Euroopa poliitilisest agendast üleüldse. Suurbritannia peaminister, kes aktiivselt toetas Liibüa revolutsiooni, pole kogu Briti valmiskampaania  ajal seda riiki praktiliselt maininudki.

Kuid nüüd on Liibüa taas välja ilmunud ühe teise loo kontekstis: immigrantide massiline meeleheitlik tungimine üle Vahemere. Praktiliselt iga päev suunduvad kipakad kaluripaadid Liibüa rannikult Euroopa poole. Mõnikord veavad paadid välja Sitsiilia või Lampedusa saarteni, kus immigrandid leiavad end rahvastatud laagritest. Teinekord paadid upuvad – rohkem kui 800 immigranti uppusid ühes õnnetuses aprillis. Naftarikas riik, mis peaks ligi tõmbama immigrante Aafrikast ja Süüriast, on selle asemel alguspunktiks sageli enesetapjalikele reisidele üle Vahemere. Liibüa inimkaubitsejad irvitavad mõtte üle, et nende riigi võimud suudaksid neid peatada. Liibüa piirivalve Tripoli baasis on vaid üks kummipaat. Ükski sealsetest piirivalvuritest pole jaanuarist saati sadamast lahkunud.

Ja Euroopa vastus? „Erakorraline kohtumine“, mille käigus valitsusjuhid väljendasid oma sügavat muret ja nõustusid saatma veel mõned laevad patrullima Itaalia ja Kreeka rannikule. Tegelik kriisi allikas – Liibüa ise – jäi mainimata.

Väljaütlemata, arutamata jäänud tõde on, et isegi siis kui Liibüa kriis oli juba arenemas, teadis igaüks, et Lääne pingutused olid ebapiisavad ja ennekõike Euroopa ponnistused olid kaootilised. Probleem ei seisnenud mitte rahapuuduses, vaid fookuse puudumises, koostöö puudumises ja võimetuses õppida mineviku õppetundidest. Ikka ja jälle, nii nagu kõigis teistes kriisikolletes, on ka Liibüas korratud sarnaseid programme ja kasutatud neid vastandlikel eesmärkidel. Abi on antud vastavalt Kopenhaagenis või Londonis väljatöötatud kriteeriumitele, millel sageli pole midagi pistmist sellega, mis kohapeal toimub.

Ja vigadest pole õpitud. 2009. aastal avaldas praegune Afganistani president Ashraf Ghani koos Clare Lockhartiga raamatu, milles väidab, et rahvusvaheline abi on nõrgendanud Afganistani riiki: selle asemel, et panna alus Afganistani võimekusele tagada arstiabi ja haridust, on välismaised annetajad loonud paralleelstruktuurid. Heategevuslikud ettevõtmised palkasid parimad inimesed valitsusasutustest ja võtsid ka kogu raha. Hiljuti rääkis üks mu tuttav, kes töötab Muqdishos, et täpselt sama probleem vaevab nüüd Somaaliat. Selle asemel, et toetada keskvalitsust, näib rahvusvaheline poliitika olevat suunatud selle nõrgendamisele.

Vahemere immigrantide probleem on hädaolukord ja hädaolukorrad pole kunagi parimad hetked, et mõtiskleda Lääne abipoliitika kaootilisuse või üleüldse millegi üle. Ent on kummaline, et see ei moodusta isegi tühist osa jutuajamistest. Enne, kui mingi probleem saaks lahendatud, on vaja see tuvastada. Senikaua, kuni Euroopa juhid pole nõustunud, et Liibüa läbikukkunud riik on immigratsiooni katastroofi tegelik allikas, ei saa nad isegi hakata mõtlema selle probleemi lahendamise peale.

* Anne Applebaum kirjutab iga kahe nädala tagant välispoliitika teemalisi kolumneid The Washington Posti. Samuti on ta Londoni Legatumi Instituudi Global Transitions Program’i direktor.