Toomas Haug. Rahvusriik endiselt liberaalide õlgadel

Reformierakond sai võrreldes eelmiste valimistega juurde 1, 2% hääli, Keskerakond kaotas 1, 7%. Need on marginaalsed muutused, mis üksnes kinnitavad, et Eesti on jätkuvalt ja kindlalt kahe ennast liberaalidena määratleva erakonna võimu all, hoolimatagi EKRE silmapaistvast valimisedust, Isamaa jaluletõusust ja sellest, et ühiskonnas justkui tugevnevad konservatiivsed meeleolud. Nii Reformierakond kui ka Keskerakond kuuluvad Euroopa Parlamendis liberaalide fraktsiooni, kus rahvusriiklik mõtteviis on pigem põlu all.

Nüüd on esimest korda avanenud sundimatu võimalus mõlemal parteil seljad kokku panna ja viia liberaalne agenda jõuliselt ellu: alates kõikvõimalikest „lõdvendustest“ rahvusriigi hajutamisel, nagu kodakondsuse jagamine, võõrtööjõu ja migratsiooni soodustamine, väikest riiki lõhkuvate rahvusvaheliste raudteede ja tunnelite rajamine, metsade ja muu rahaks tehtava looduskeskkonna „majandamine“, traditsioonilise perekonnamudeli lõpetamine, eestlase identiteedi ja ajalookäsitluse ideoloogiline ümberkujundamine, rahvuslaste isoleerimine poliitikaväljal ja kõikvõimalike muude „euroopalike väärtuste“ propageerimine.

Varem liitumist raskendanud Edgar Savisaare isik on minevikku vajunud ja Keskerakonna uued juhid on näidanud ennast püüdlike õppijatena, kes on võimulepääsu huvides valmis sooritama ka sügavalt „euroopalikke“ kannapöördeid. Reformierakonnas on põlvkonnavahetus aga toonud esiplaanile rahvusvahelisele karjäärile orienteeritud ja ideoloogiliselt hästi välja õpetatud poliitbroilerid, kelle stiilne koondkuju on ekspeaminister Taavi Rõivas.

Tõsi küll, kahe liberaalse erakonna sujuvat koostööd häirib endiselt nende valijaskonna erinevus. Piltlikult öeldes: Reformierakonna valijaskond orienteerub Brüsselile, Keskerakonna põhivalijad Moskvale. Mõlema orientatsiooni ühistes huvides on aga eestlaste rahvusriigi profiili madalal hoidmine ja majanduslike huvide ning kõrge heaolunarratiivi teenimine. Sellega kaasneb väikese ühiskonna jätkuv rahvusvahelistamine – ühelt poolt venestamise, teiselt poolt läänestamise rõhuasetustega. Toetavate taustajõududena tegutsevad poliitikaväljal sotsiaaldemokraadid ja Eesti200 grupeering, kes valimiskaotusest hoolimata ei kavatse püssi põõsasse visata. Ja kaudsemalt on liberaalse programmi teostamisel toeks ka vabariigi president, kes on oma koolituselt ja ilmavaatelt põhimõtteliselt samasugune „Brüsseli printsess“, nagu oletatav tulevane peaministergi.[1]

Selles olukorras on siiski teatud vahe, kas Reformierakond teeb valitsuse Keskerakonnaga või moodustab kolmikliidu. Isamaa osalus valitsuses tagaks mingigi kontrolli teatud rahvusriiklikke väärtuste üle. Teisest küljest, kaksikliidu valitsus annaks rahvuslik-konservatiivsele opositsioonile võimaluse konsolideeruda. See omakorda tugevdaks lootust, et nende mõjuulatus ühiskonnas kasvab piirini, mis reaalselt kõigutaks liberaalide ülemvõimu.

---

[1] Väljend „Brüsseli printsess“ viitab Tauno Vahteri arvustusele „Printsessi päevik: Kaja Kallase suur seiklus Brüsselis“. ERR-i kultuuriportaal 20. 11. 2018.