Toomas Haug. Kellele EKRE, kellele ike

Peame jätma kõrvale päevapoliitilise sagina ja isikute heitlused Suurel Solvamise ja Solvumise Areenil ja küsima tõsiselt: mis asi on EKRE? Mis asi see on, mille kohta pärast valimisi kasutatakse sõna fenomen ja milles nähakse koguni tervet riiki ähvardavat jõudu – EKRE iket? Tõepoolest, peavoolu ajakirjanduses on mõnuga tarvitusel kolme läbirääkivat erakonda siduv lühend EKREIKE.

 Mulle toob see meelde Viktor Kingissepa klassikalise teose „Kellele iseseisvus, kellele ike“. Tõepoolest, Eesti iseseisvus oli Kingissepale ja tema mõttekaaslastele ikkeks. Nende ideaaliks ei olnud iseseisev riik, vaid ühinemine enamliku Venemaaga ja kõigi nende rahvaste ning riikidega, kelle töölisklassi kavatsevad enamlased orjusest vabastada. Neile oli vastuvõetav üksnes suur ja võimas rahvaste ühendus, mida kannab õigesti mõistetud koostöö ja vabadus, ühesõnaga midagi omaaegse algelise Schengeni sarnast. Pisikese riigi moodustamine, piiritarade ja müüride ehitamine, inimeste vaba liikumise piiramine, elu mingi rahvusliku ideoloogia saatel – kujutan ette, et kõik see oli Kingissepale sama vastik ja vastuvõetamatu kui Krister Parisele või Ahto Lobjakale. Kingissepp võitles mehiselt. Ma ei kahtle, et samasugust vintskust leidub ka Parises ja Lobjakas.

Ajalugu on naljakas asi. Ta kordub alati, aga mitte kunagi ühtemoodi ja sageli nii, et kohe ei tunnegi kordumist ära. Aga igatahes on selge, et neid, kellele iseseisvus on hakanud paistma ikkena, on taas vähemalt sama palju kui Kingissepa ajal. Kui mitte rohkem.

Sellest vaatenurgast on lühend EKREIKE üsnagi tabav. Lihtsal põhjusel: EKRE on erakond, mis kehastab iseseisvuse (taastamise) ideoloogiat. Ajal, kui moes on iseseisvuse häbenemine ja laiali jagamine. Ühtlusriigi suunas liikuvas Euroopas on EKRE praegu dissidentlik erakond, vastuvoolu ujuv teisitimõtlejate liikumine. Samasuguseid liikumisi on ka mujal ja tõenäoliselt muutub ühel päeval ka nende liikumiste staatus ja isegi Euroopa kurss, aga praegu on nagu on. Praegu on nad mängurikkujad. Ja see ongi nende tõrjumise ja demoniseerimise peamine põhjus. Mäletame ju hästi, millise malakaga sai Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, kui peavooluks oli veel mingi nõukogulik poliitika. Ei läinud aga palju aega, kui kõik need harimatud matsid, provokaatorid ja poevargad olid valitsuses ja on tänaseks juba ammu vägagi lugupeetud inimesed.

Selles mõttes on ajalugu taas kordumas, „tehnilise“ poole pealt kohe kindlasti. On peavool, uus valitsev ideoloogia ja uued löögialused. Taas väidetakse, et teisitimõtlejad ohustavad Eesti julgeolekut. Taas on suured hulgad hirmule aetud, et teisitimõtlejate (ma ei kasuta meelega väljendit „populistid“) esilepääs toob kaasa mingi saatusliku õnnetuse. Ja midagi on ikka ka teistmoodi. Näiteks nende hulk, kes pelgavad, et mingi status quo muutus Euroopa Liidus võib neile nii eluliselt kui ka majanduslikult halvasti mõjuda, on tõenäoliselt suurem, kui oli see parteiline nomenklatuur, kes omal ajal tõrjus ERSP-d.

Igatahes oleks paras ime, kui EKRE sugune erakond saaks praegu valitsusse nii, et ta säilitaks piisaval määral oma iseseisva palge. Ja ei oleks ime, kui EKRE sugune erakond jääks valitsusest välja ning juhtohjad läheksid taas ortodokssete liberaalide kätte. Siis oleks nii nagu ikka ja –  kui tsiteerida klassikat – „kõik kestaks edasi“.