Maarja Vaino. Märtsipommitamist mäletades

Kõne EMS* korraldatud mälestusteenistusel 9. märtsil 2019 Niguliste kirikus 1944. aasta pommirünnakute ohvrite mälestuseks.

Tahaksin alustada mälupildiga, mille jutustas minu vanaisa skulptor Kalju Reitel. Sõja ajal sattus ta nägema üht pommivarjendit, mis oli rajatud suhteliselt terveks jäänud hoone alla. Ta nägi selles varjendis inimesi, kes istusid seal liikumatult ja vaikselt.  Kui ta lähemale astus, selgus, et varjendis olnud inimesed –  peamiselt naised ja lapsed – olid surnud, ilmselt lööklaine rõhu tõttu. Nad olid pealtnäha täiesti terved, ilma vigastusteta, ainult mõnel oli näha kõrvadest või ninast väikest vereniret.

Milleks alustada sellise sünge pildiga? 

Kõigepealt muidugi selleks, et mälestada kõiki neid süütuid ohvreid, kes kaotasid oma kodu või elu sõjas, millega meil, eestlastel, ei olnud mingit pistmist ja millele me õnnetul kombel jalgu jäime.

Kuid ka sellepärast, et meenutada – 9. märtsil 1944 toimunud Tallinna pommitamine ei vaibunud tegelikult veel järgmised viiskümmend aastat. Jah, sõjategevuse lõppedes ei pommitatud enam linnu ja maju ja teid. Kuid nähtamatu pommitamine käis siiski edasi. Nende pommide sihtmärgiks olid inimhinged. Eestis on alati pisut valus kuulata, kui Lääne-Euroopas räägitakse 70 aastat kestnud rahust Euroopas. Sest nii Eestis kui ka Lätis, Leedus ja veel paljudes Stalini kätte jäänud riikides käis sõda edasi. Mitte otsese lahingutegevuse näol, vaid ennekõike psühholoogilise terrorina, millele lisandus muidugi ka füüsiline terror. Ühega võimendati teist. Selle terroriga taheti Teise maailmasõja tulemusel okupeeritud rahvad lõplikult alistada.

Kui pommitatakse linna, siis jäävad maha pommiaugud ja hoonete rusud, väline jälg. Rusud saab ära koristada, aegamööda saab linna uuesti üles ehitada. Seda on tehtud paljude linnadega Euroopas, mõned on taastatud endisel kujul, teised on saanud uue moodsa väljanägemise. Seda on tehtud ka Tallinnas. Väliseid vigastusi on näha ja neid saab parandada.

Mida teha aga sisemiste vigastustega? Mida teha ühe rahva hingeeluga, mis on pool sajandit elanud sümboolses pommirahes – koguaeg hirmul, teades, et on õigusteta ja väheväärtuslik? Kellele on sisendatud, et ta ongi ise kõiges süüdi? Kes ongi hakanud arvama, et on ise süüdi ega oska end enam armastada?

Mulle tundub, et selles mõttes on märtsipommitamise tagajärged on alles päris värsked. Mis sellest, et varemete asemel on rõõmsalt kärarikas liuväli ja võib-olla ei lähegi enam kaua aega ka selleni, kui Harju tänavale uuesti hooned ehitatakse. Aga rahva hing on ravimata. Liiga palju meie minapildist on endistviisi rusudes, suur osa meie eneseväärikusest on ikka veel uuesti üles ehitamata. Pealtnäha ei ole meil midagi viga, aga lähemalt vaadates ei ole kõik sugugi korras. 

Eesti kultuurile on ikka omane olnud teatud eksistentsialistlik tunnetus, kadumisoht ja oma väiksuse tajumine. Oma suured saavutused – laialdase rahvahariduse, ärkamisaja, Vabadussõja ja oma riigi – saavutasid eestlased osalt tänu ka oma sisimale alaväärsustundele, mis pani ennast tõestama – rohkem, kui seda vajavad nii mõnedki suured rahvad, kelle jaoks olemasolu on iseenesestmõistetav. See alaväärsus ei jõudnud sõjaeelses Eestis veel kaduda, ikka tunti end liiga palju matsirahvana, liiga vähe „saksana“. Tammsaare on lasknud selle kohta öelda ühel oma tegelasel romaanist „Ma armastasin sakslast“: „Kõik katsuvad saada, olla, jääda millekski muuks, mitte iseendaks.“ 

Nõukogude okupatsiooni ajal, mil eestlased elasid otsekui pidevalt pommivarjendis, sai see niigi nõrk enesekuvand aina uuesti ja uuesti kannatada. Väliselt oleme taasiseseisvunud Eestis oma riigi ja majanduse üles ehitanud. Oleme esirinnas paljudes moodsates asjades – kõige rohkem e-hääletanud rahvas näiteks. Kultuurisõbralikkuse ja haridustulemuste poolest oleme samuti kõikvõimalikes tabelites kõrgetel kohtadel. Oleme jälle pingutanud metsikult, et jõuda siia, kuhu oleme jõudnud ning muidugi on põhjust selle üle uhkust tunda. Aga kas me tunneme? Või istub meie vaim ikka pommivarjendis edasi, häbenedes olla see, kes ollakse, igatsedes olla keegi teine kuskil mujal? Meie saavutustes on ikka veel tunda meeletut enesetõestamise vajadust, mille pinna all hõõgub valus alaväärsustunne.

Tsiteerin veel korra Tammsaaret, kes laseb härra Maurusel öelda: „Kõik usuvad inglast, sakslane ja prantslanegi usuvad, meie muidugi samuti. Ja mina arvan, et kui jumal kunagi hakkaks inimest uskuma, siis usuks ka tema ainult inglast, niisugune tõbras on ta, inglane nimelt. Aga meid ei usu keegi. Meie isegi ei usu.“ Ning kohe siis järele tsiteerin teist eesti kirjanikku, Karl Ristikivi: „Kui aga inimene lakkab uskumast, läheb sama jõud, mis hoidis inimest koos, selleks, et teda lõhkuda. See on sama, mis aatomipurustamise puhul: sama jõud, millega aatom koos hoitakse, kasutatakse nüüd selle maailma purustamiseks.“

Teise maailmasõjaga üks maailm purustati ja sinna ei saa me enam midagi parata. Nüüd peaksime mõtlema, kuidas hoida koos seda maailma, milles praegu elame. Ma mõtlen, et tänavu, 75 aastat pärast seda, kui reaalsed pommid vihisesid alla Tallinna poole, oleks eestlastel vaja täielikult ja lõplikult varjendist välja tulla. Ja hakata uskuma. Iseennast, oma kultuuri väärtust, oma keele jõudu, oma riigi imet. 

* Eesti Muinsuskaitse Selts