Villem Reiman. Kas meie hävineme?

Nii vana kui kultuur ise, käib ka sõjahüüd kultuuri vastu. Et kuulajaid mitte sõnakõlksudega tüüdata, astume kohe mõlema jalaga kultuuri hävitamise protsessi keskele.

Vabas looduses elavate taimede ja loomade keskel peetakse ühtelugu ägedat sõda. Kidurad kitkutakse varem välja, kui nad oma sugu edasi saavad kanda. Niisama teeb loodus inimeste seas kehaliku ja vaimse kidevuse võimatuks. Alles kultuur muudab eluviisi ja takistab loomulikku väljavalikut. Seda tasub loodus kultuurikandjatele kätte. Iseäranis siis, kui üleminek lihtsast, loomulikust eluviisist loomuvastasele priiskamisele äkisti sünnib ja loodust sunnitakse seda hüpet mõnes väheses põlves tegema.

Iga organi kestev kurjasti tarvitamine, olgu see alaline pingutamine või ka tööta olek, sünnitab haigust. Intellekti kurjasti tarvitamise tagajärjed ilmutavad ennast närvinõrkuse kujul. Seda nõrkust ja rikkumist kasvatatakse närvide kihvtiga (alkoholiga). Kehaliku kidevuse ja loomuvastase elu kannul käib vaimu omaduste ja karakteri halvenemine. 

Et mitte enam sisemine tublidus inimest edasi ei aita, astub tõsise töö ja väärtuse asemele protektsioon ja onupojapoliitika, omadele soojade pesade muretsemine.

Sõit läheb nüüd kiiresti mäest alla. Hariduse edendamise, teaduste ja kunstide osava kasvatamise, esteetilise maitse peenendamise ja armastuse kõrval kauni ja meeldiva vormi vastu – ohjadeta egoism, e n e s e jumaldamine, e n e s e  eest hoolitsemine.

Ühtlasi märgatakse hirmuga, et loomulikkude tungide elu ja jõud lõdveneb. Sellepärast kange himu ikka kõvendatud, ikka uute, ikka iseäralisemate ärrituste järele. Iseäranis suguiha nüristamine tema laialise ja alalise tarvitamise läbi, suguküsimuse alalõpmata häbitu eksponeerimine, niisama teiste naudingute tagaajamine kihutab ikka järjest vastikumatesse perversioonidesse. Kusjuures mida alatum üks lõbueksimine ja rike on, seda enam on tema „peenikese“ ehk subliimi vaimsuse tunnistus.

Sellega ühes kustub võime teiste hääks või rahva kasuks tööd teha ehk ohvreid tuua. Ühiseluline vastutustunne lõpeb, ülepää sotsiaalsete tarviduste arusaamine tumeneb. Elatakse ainult silmapilgule: meie järel veeuputus!

Maad võtab kahtlus, skeptitsism, siit ja säält näpitud ainetest kopeeritud eklektiline ilmavaade, nii et viimaks midagi kindlat käte vahele ei jää. Kõigest saadakse aru ja kõik antakse andeks. Aga midagi ei armastata enam kuumalt, midagi ei vihata palavalt, midagi ei peeta kõrgeks, midagi ei põlata.

Kõik intensiivselt hindavad otsused aadete üle, isamaa, rahva ja  muu üle on niisuguste inimeste arust madalale astmele jäänud esiisade eelarvamised. Pole enam südamest tulevat aukartust vanematelt pärandatud varanduste vastu, vaid kõige selle kitsas hävitusetuhin, mis isadele kõrge ja püha oli. Aga aateliste vägede pääle haukumine sünnib ühtlasi väga hästi kokku koeraliku alandusega ainelise väe ja ainelise rikkuse omanikkude ees.

Veel silmapaistvamalt ilmub aga tahtmise nõrkus, kaob võime midagi kindlalt tahta ja püsivalt püüda; julguse ja mehise iseseisvuse kadu. Isegi egoism jääb jõuetuks. Kõige kangemate eluärrituste vastu minnakse tuimaks, kuni tüdimus elu vastu tekib… Hirm kohustuste, murede ja vaevade ees, mida abielu ja laste üleskasvatamine tooks… Rahvas teeb ise oma surmaotsuse, nagu tunneks ta sisemises südames, et ta enam väärt ei ole, et maa teda kannab ja päike temale paistab!

Välispidi näib veel mõndagi korras olevat. Välispidi näib rahvas ehk otse kultuuri õitseajasse jõudnud olevat. Veel on pööre tervenemisele võimalik, kui ülemad kihid üksi mädanevad ja suured rahvahulgad puutumata jäävad. Alt üles tõuseb siis värsket verd ja uuendamine katsub kõdunemist peatada.

Katked karskusekongressil peetud avakõnest „Kas meie hävineme?” (1910).