Katrin Laur. Süütuse presumptsioon

“Kuldse Gloobuse” galal kandsid naised musta, näitamaks oma solidaarsust soolise ja seksuaalse ahistamise ohvritega. Muidugi ei olnud nad seetõttu vähem ilusad. Näitleja Michelle Williams tõi käe kõrval lavale Tarana Burke, metoo algataja, kellele kõik püsti seistes plaksutasid ja Tarana Burke pühkis pisaraid.

Ma ei ole ainus, kes viimastel aastatel on mõelnud revolutsioonist – õhus on viha ja kirge, mis ootab sädet, et lahvatada leegiks. Vahel saab sellest kulupõleng, vahel metsatulekahju.

Eesti Entsüklopeeida järgi on revolutsioon “seisundi või olukorra murranguline muutumine, ajaloos riigipööre, mille tulemusena senine poliitiline kord ja valitsev eliit asendatakse uue korra ja eliidiga, enamasti vägivaldselt.” Marksismi klassika ütleb, et revolutsiooniline situatsioon on olukord, kus ülemkihid ei saa enam elada vanaviisi ja alamkihid ei taha.

Kui #MeToo’d pidada revolutsiooniks, siis torkab silma, et see on ülemkihi revolutsioon. Sigadused, millega on saanud hakkama produtsent Harvey Weinstein ja näitleja Kevin Spacey, ei puuduta lihtsurelikke. Ka mitmed teised ühiskonna elu puudutavad paradigmamuutused, mis viimastel aastatel liikuma on läinud on ülemklassi mure – alamklass ei taha nendega kaasa minna, mis ülemklassi tigedaks teeb. Seda viimast märkan ma küll Eestis rohkem kui Saksamaal. Meie eliit eeldab, et kodanikkond peaks olema sama mentaliteediga, kui nendes riikides, kus pärast 2. Maailmasõja lõppu on olnud heaolu ja demokraatia.

Tarana Burke, kes metoo ellu kutsus, pole näitleja. Ta on mustanahaline kodanikuaktivist, kes algatas metoo 2006. aastal, pööramaks tähelepanu soolisele ja seksuaalsele ahistamisele mustanahaliste tüdrukute ja naiste vastu.

Tuule sai metoo alles eelmise aasta oktoobris tiibadesse, siis kui näitelja Alyssa Milano, kes suhteliselt juhuslikult metoo peale sattus, sellele hastagi lisas. Säutsutundlikus keskkonnas levis #MeToo kulutulena. Sajad tuhanded naised kraamisid välja oma vanad haavad ja kirjutasid neist – see oli algusest saadik tingimus – nii palju kui nad tahtsid. Seda, mida nad tahtsid. Igal juhul tahtsid nad kirja panna selle inimese nime, kes seda neile tegi, kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi.

Siin on minu jaoks moment, millest ma üle ega ümber ei saa. Ka minul, nagu väga paljudel naistel, on oma nooremast põlvest kaks seika, kus ma pidin elu eest võitlema, mehega, kes arvas, et ma peaks temaga seksuaalsesse vahekorda astuma. Loomulikult olin ma maruvihane. Kuid see ei ole mu elu ära rikkunud ega jäädavat kahju tekitanud. Usun, et kui mind ikkagi oleks õnnestunud ära vägistaga, s.t. kui ma poleks suutnud ründajat tagasi lüüa, kui ta ehk oleks asja tõsisemalt võtnud, oleks sellest jäänud sügavam jälg. Oleks võtnud kauem aega, kuni hingehaav oleks kokku kasvanud ja sellest oleks jäänud sügevam arm. Kuid kindlasti on mu elus olnud palju suuremaid raskusi ja üleelamisi ja muresid, ja ka need olen ma ju üle elanud. Ma ei ole oma hädade ja solvumiste kogum. Ma ei ole ohver, kontroll ja vastutus mu mõtete, mu elu ja mu tunnete üle on minu käes ja on seda  alati olnud. Naine olemine ei ole nõrkus, ei ole midagi sellist, mille eest  oleks vaja erikohtlemist.

See on see, mis mind õõvastab #MeToo ja muude ohvrirituaalide juures. Mida see inimesele annab, kui ta kisub kogu maailma ees lahti oma vanad haavad? Kas kaastunne,  mida selles eest loodetakse saada, on seda väärt? Või annab see mingi ühekuuluvuse? Viha kallaletungija vastu on muidugi kergem mõista ja soovi kätte maksta. Aga sedagi siiski teatud piirini.

Ma teadsin siis ja tean praegu seda enam, et mina sattusin mõlemasse ohtlikku olukorda vähemalt 50% oma süü läbi. Mulle ei tungitud kallale tänaval, vaid ma läksin kaine peaga, omal jalal, täisealisena nendesse olukordadesse, kus mehed tegid valed järeldused. Üks neist oli peaasjalikult kultuuriline konkflikt, teine edevuste konflikt.

#MeToo kulutulena levimise juures on otsustav tähtsus sotsiaalmeedial. Enne kui mõeldagi jõutakse – säutsu jõuab harjunud inimene väga kiiresti kirja panna – on sõnum oma kannatustest ja kurjategija nimi virtuaalsesse avarusse saadetud.

Harvey Weinstein on hävitatud mees. Kevin Spacey ka. Hävitatud on aga eelkõige süütuse presumptsioon. Ei ole kohut, ei ole süüdistust, ei ole võimalik ennast süüdistaja/te vastu kaitsta. Sada tuhat säutsu ajab asja ära ja langetab kohe ka otsuse. Kui Weinstein või Spacey selle vastu kaebaks, isegi kui nad lõpuks suudaks tõestada, et süüdistused ei vastanud tõele, mida annaks neile kohtuvõit?

Veel hullem on see, et suur osa haritud inimestest, neid, kes seni on uskunud õigusriiki ja seadust, seda enam ei uskuvat ei näi. Nüüd peetakse teatud tingimustel õigustatuks, et süüdistataval pole võimalust ennast kaitsta.

Siin tulevad jälle meelde revolutsioonid, kus kiirkorras, ilma kohututa, hukati õige ürituse vastaseid. Piisas sellest, kui revolutsioonilise klassi esindaja sulle süüdistuse esitas. Kui sa kuulusid revolutsiooni vaenlaste hulka. Kümne aasta eest poleks me uskunud, et need ajad rikastes, haritud, tradisiooniliselt demokraatlikes riikides tagasi tulevad.

Weinsteini ei lastud päriselt maha. Kuid me oleme juba lugenud, kuidas tundmatu nördinud meeskülaline teda restoranis ründas ja talle kõrvakiilu andis. Weinstein ei kutsunud politseid. Tehke enda peal katse  - kui paljud teist mõtlevad nüüd “Ja paras talle!”?