Paavo Kivine. Mõnda juhtimisest

Paljud arvavad, et need, kes meid juhivad, on üsna rumalad. Küsitakse koguni: kas on juhte ülepea vaja ajal, kui juba autod juhivad meid, mitte meie neid?

Mõned ütlevad koguni, et riiki juhitakse Exceli tabeli järgi. Nad küsivad: kas nii võib?

Aga miks mitte? Juhtida võib ka Mendelejevi tabeli järgi, mitte selles pole küsimus. Küsimus on, kuhu meid juhitakse.

Ent muidugi on niisugustel küsimustel mõtet eeldusel, et riiki juhitakse rahva hea- ja rahulolu nimel.

Paar näidet.

Isegi kui teil on naine, on teid pandud kamandama selliseidki juhte, kes käivitavad suuri narratiive. Väljavaade, et teil tuleb hakata tapeeti vahetama, kuulub väikeste narratiivide hulka. Suur narratiiv on see, et teie koduõuest hakkab läbi kulgema Rail Baltic.

Eraettevõtluses on esimene põhimõte kahjude minimeerimine. Ehk teiste sõnadega: lollid jalust ära! Kes midagi ei oska, kuid kamandada tahavad, tuleb kohe juhatada kuhugi mujale (näiteks riigisektorisse). Mitte et nad seal jama ei korraldaks, kuid siis lohutab see, et te pole ainus kannataja.

Vale on ka mõelda, et riigisektorit juhivad üksikisikud. Juhib partei. Mõni räägib nõukogude ajast ja nõukogude võimust. Millisest võimust? Ainus, mis need nõukogud võisid, oli katuste ja tänavate lappimine, mida muidugi ei lapitud, ja rongkäikude korraldamine, mida muidugi korraldati. Nüüd on jälle käes aeg, millest tookord lauldi: „Partei meid juhib, uued avarused avab…”

Võtame pealinna. Kas teate, mis asi on tänav, küsib meilt igal aastal linnavalitsus? Ja vastab ise: ei tea te midagi! Teie arvate, et tänav on koht, mida mööda liigeldakse. Ei, tänav on see, mis suvel üles kaevatakse ja talvel lume alla jäetakse. Aga linnaisad, küsib kodanik, mis siis on nende töö? Õige vastus on: võtta, anda ja kinni istuda.

Võtame valitsuse. Kas teate, mis asi on Emajõgi, küsib meilt valitsus? Ja vastab ise: ei tea te midagi. Emajõgi on see, mis peab andma tulu. Meie võime küll arvata, et iga sõna, kus sees Ema, on püha. Aga selgub, et valesti arvame, sest ärimeeste plaan on muuta see jõgi solgikraaviks ja valitsus ütleb, et laske aga käia.

Võtame Riigikogu. Kas teate, mis asi on armastus, küsib meilt Riigikogu? Ja vastab ise: ei tea te midagi. Armastus on see, kui kaks samast soost inimest jne… Meie võime küll arvata, et see pole miski amour, vaid hoopis amusement. Aga selgub, et valesti arvame.

Võtame veel mastaapsemalt. Kas teate, mis asi on Euroopa, küsis kunagi Prantsuse president, kui jutuks tuli Kreeka liikmelisus? Ja vastas ise: ei tea te midagi. Euroopa on see, kui ei jäeta Platonit lävele seisma. Ega jäetudki. Ja mis sai? Sai see, et oodati Platonit, aga sisse astus Trooja hobune. Nii nagu neid, kes täna ootavad Kristuse taastulemist, võib homme tervitada hoopis Allah.

On kuldreegel: mida uhkem loba, seda suurem jama. Seepärast ei tohi kunagi lasta juhtimise juurde poeete, kunstnikke, näitlejaid ja muusikuid. (Mida on küll hilja öelda.)

Juhtimist on tegelikult hinnata lihtne. Riik pole muud kui üks suur perekond. Te kaaluge korraks, kas usaldaksite oma väikese perekonna juhtimise peaministrile. No näete! Mis me siis muust räägime.

Niisiis, ehk saaks ikkagi läbi juhtimiseta?

Te proovige järele. Öelge naisele: kuu peale! Ei hakka ma mingit tapeeti panema!

Ehkki väike samm inimkonnale, oleks see suur hüpe teile endale. Olete teinud esimese juhtimisotsuse.