Vello Helk. Hääletust alistumisest hääleka kapitulatsioonini?
Tihti on juhitud
tähelepanu faktile, et Eesti iseseisvuse kaotuse süüd omistatakse üha enam
tolleaegsele Eesti juhtkonnale. Sellega lähenetakse Moskva tõlgendusele, mille
kohaselt pole olnud mingit okupatsiooni, rahvas lihtsalt oli väsinud
petturpoliitikutest ja eelistas minna tagasi Venemaa ehk N. Liidu hõlma, kus
neil nagunii õndsal tsaariajal oli olnud suhteliselt hea elu.
Eesti lehtede
artikleid ja kommentaare lugedes jääb vahel mulje, et tuleks loobuda Eesti
riigi järjepidevuse toonitamisest, pigem tuleks selle pärast häbeneda. Alguses
oli suur lehmakauplemine, millele järgnes Pätsi diktatuur. Mulle paistab, et
eriti Magnus Ilmjärve ajalookäsitlus rajab teed Moskva seisukohtadega nõustumiseks
– on tegelikult häälekas alistumine! Kas ainsad tõelised reeturid on endise Eesti
juhtkonna liikmed, nii et nad on oma saatuse ära teeninud? Pole näinud, et
Varest, Lauristini ja teisi – peale Säre, kes reetis seltsimehi kommuniste –
oleks samal kombel iseloomustatud – neid katsutakse mõista!
Kui pärast taasvabanemist oli ülekaalus positiivne hoiak sõjaeelse vabariigi suhtes, järjepidevuse rõhutamisel oli see vajalik, siis nüüd on tendents muutunud vastupidiseks. Kriitilised argumendid langevad juba osalt kokku ENSV ajaloo käibevaledega. Lähtutakse arvamusest, et suurriikide konfliktides oli Eestil võimalik määrata oma saatust ja säilitada iseseisvus. See vaatekoht koos püüetega leida süüdlasi tolleaegsest Eesti juhtkonnast, levis ruttu. Isegi Mart Laar arvas, et demokraatliku riigikorra puhul oleks Eesti nagu Soome oma vabaduse säilitanud (Looming 1995, nr. 2, lk. 244).
Minu ajalooõpingutel Taani ülikoolis rõhutati, et ajaloolased pole kohtumõistjad, vaid nende ülesanne on analüüsida ja selgitada ajaloo kulgemise põhjusi ja eesmärke, kusjuures loomulikult on võitjaid ja kaotajaid. Ülesandeks aga ei ole koos võitjatega kaotajaid verbaalselt üles puua, veelgi vähem neile kõiki võitjate poolt omistatud negatiivseid omadusi külge pookida, vaid püüda aru saada ka kaotajate käitumisest.
N. Liidu aegne ajalookäsitlus asetas aga esikohale kaotajate hukkamõistmise. Samal kombel käsitleti ka 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi ajalugu. Selle ajajärgu positiivne käsitlus sai ainult lühikest armuaega. 1993. aastal avaldas Magnus Ilmjärv Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollid, mille sissejuhatuses ta pani Laidonerile pahaks, et too polevat rääkinud NKVD-le tõtt. Sellega seoses olen korduvalt küsinud, et kas tema arvates oli NKVD-l, kes pealegi deporteeris Laidoneri nimeliselt iseseisvast Eestist, oli mingit juriidilist õigust teda üle kuulata? Ilmjärve ainuke vastus minu kriitikale (“Eesti Aeg” 7. VI 1995) on pealkirjastatud “Ajalugu mõistab kangelaste üle kohut”, mis näitab tema väljaõppe tausta.
Kui pärast taasvabanemist oli ülekaalus positiivne hoiak sõjaeelse vabariigi suhtes, järjepidevuse rõhutamisel oli see vajalik, siis nüüd on tendents muutunud vastupidiseks. Kriitilised argumendid langevad juba osalt kokku ENSV ajaloo käibevaledega. Lähtutakse arvamusest, et suurriikide konfliktides oli Eestil võimalik määrata oma saatust ja säilitada iseseisvus. See vaatekoht koos püüetega leida süüdlasi tolleaegsest Eesti juhtkonnast, levis ruttu. Isegi Mart Laar arvas, et demokraatliku riigikorra puhul oleks Eesti nagu Soome oma vabaduse säilitanud (Looming 1995, nr. 2, lk. 244).
Minu ajalooõpingutel Taani ülikoolis rõhutati, et ajaloolased pole kohtumõistjad, vaid nende ülesanne on analüüsida ja selgitada ajaloo kulgemise põhjusi ja eesmärke, kusjuures loomulikult on võitjaid ja kaotajaid. Ülesandeks aga ei ole koos võitjatega kaotajaid verbaalselt üles puua, veelgi vähem neile kõiki võitjate poolt omistatud negatiivseid omadusi külge pookida, vaid püüda aru saada ka kaotajate käitumisest.
N. Liidu aegne ajalookäsitlus asetas aga esikohale kaotajate hukkamõistmise. Samal kombel käsitleti ka 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi ajalugu. Selle ajajärgu positiivne käsitlus sai ainult lühikest armuaega. 1993. aastal avaldas Magnus Ilmjärv Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollid, mille sissejuhatuses ta pani Laidonerile pahaks, et too polevat rääkinud NKVD-le tõtt. Sellega seoses olen korduvalt küsinud, et kas tema arvates oli NKVD-l, kes pealegi deporteeris Laidoneri nimeliselt iseseisvast Eestist, oli mingit juriidilist õigust teda üle kuulata? Ilmjärve ainuke vastus minu kriitikale (“Eesti Aeg” 7. VI 1995) on pealkirjastatud “Ajalugu mõistab kangelaste üle kohut”, mis näitab tema väljaõppe tausta.
Vähe on arvestatud
faktiga, et Eesti oli ainult ettur suurvõimude mängus, kus püüti
meeleheitlikult iseseisvust päästa. Langetati otsuseid, mis tagantjärele
tarkusega osutusid valedeks, aga sama tarkusega võiks ju küsida, kas selles olukorras
oligi õigeid otsuseid? Sest Eesti saatuse määrasid suurriikide kokkulepped,
milles ei tuntud huvi ei Eesti orientatsiooni ega riigikorra, vaid üksnes
geograafilise paiknemise vastu.
Lõpliku kohtuotsuse endise Eesti juhtkonna vigade ja süü üle langetas Magnus Ilmjärv teoses “Hääletu alistumine” (2004). Seda on ainult osaliselt vaidlustatud, eriti Jaak Valge on juhtinud tähelepanu allikate väärtõlgendustele, aga põhimõtteliselt on see muutunud endise Eesti Vabariigi halvustajate piibliks, et mitte öelda koraaniks. Olen ise püüdnud seda arvustada artiklis “Ohvrid on süüdlased” (Akadeemia 2004, nr. 9). Möödunud aastate jooksul pole näinud, et keegi Eestis oleks sellele viidanud, mis näitab, kui tugevasti on juurdunud Ilmjärve käsitlus. Seda pole suutnud tasakaalukama käsitlusega kõigutada ka Eesti ajaloo VI köide (2005). Mitmekülgsem on koguteos “Sõja ja rahu vahel” (I–II, 2004–2010), milles osaleb ka Ilmjärv. Tema suurteose versioon on aga palju mugavam ENSV taustaga tegelastele. Poliitiliselt on kõigist ilusatest isamaalistest loosungitest hoolimata enam-vähem lepitud Moskva seisukohaga, et vastupanu oli vale nii 1941. kui 1944. aastal, et seda ei saa vaadelda vabadusvõitlusena. Nii nagu N. Liit 1940 päästis eestlased Pätsi diktatuurist, nii päästis Punaarmee 1944 eestlased Hitleri küüsist ja võttis eesti rahva taas oma kaitsva tiiva alla. Kas nii?
Lõpliku kohtuotsuse endise Eesti juhtkonna vigade ja süü üle langetas Magnus Ilmjärv teoses “Hääletu alistumine” (2004). Seda on ainult osaliselt vaidlustatud, eriti Jaak Valge on juhtinud tähelepanu allikate väärtõlgendustele, aga põhimõtteliselt on see muutunud endise Eesti Vabariigi halvustajate piibliks, et mitte öelda koraaniks. Olen ise püüdnud seda arvustada artiklis “Ohvrid on süüdlased” (Akadeemia 2004, nr. 9). Möödunud aastate jooksul pole näinud, et keegi Eestis oleks sellele viidanud, mis näitab, kui tugevasti on juurdunud Ilmjärve käsitlus. Seda pole suutnud tasakaalukama käsitlusega kõigutada ka Eesti ajaloo VI köide (2005). Mitmekülgsem on koguteos “Sõja ja rahu vahel” (I–II, 2004–2010), milles osaleb ka Ilmjärv. Tema suurteose versioon on aga palju mugavam ENSV taustaga tegelastele. Poliitiliselt on kõigist ilusatest isamaalistest loosungitest hoolimata enam-vähem lepitud Moskva seisukohaga, et vastupanu oli vale nii 1941. kui 1944. aastal, et seda ei saa vaadelda vabadusvõitlusena. Nii nagu N. Liit 1940 päästis eestlased Pätsi diktatuurist, nii päästis Punaarmee 1944 eestlased Hitleri küüsist ja võttis eesti rahva taas oma kaitsva tiiva alla. Kas nii?
Vello Helk (1923–2014) on Võrumaal sündinud ja
pärast Teist maailmasõda Taanis elanud ajaloolane, kelle Eesti-ainelisi
sõnavõtte on ilmunud väliseesti ja kodumaa väljaannetes. Käesolev kommentaar,
mis pole kaotanud oma aktuaalsust ka tänasel päeval, on avaldatud 2013. aastal Vaba Eesti Sõna portaalis ning saadetud meile lugeja poolt. Siin ilmub veidi lühendatult.
Kommentaarid