Jaak Kiviloog. Eesti kakskeelseks?

Kuulasin kevadel Eesti Televisooni saadet "Vabariigi kodanikud", milles kästleti sisserännet Eestisse. Esitati küsimus, mis keelt sisserändajatele õpetada. Inglise keelt? Ühe saates osaleja poolt toodi Eestile eeskujuks riike, kus on kasutusel mitu riigikeelt näiteks Soome ja Šveits.

Kakskeelsus on Eestis endiselt päevakorras. Etnoloogiadoktor Aimar Ventselilt on ajalehe Keskus juunikuu numbris artikel „Vene keel teiseks riigikeeleks?“ Artiklist selgub, et vene keele kui Eesti Vabariigi teise riigikeele staatus ei ole üleval vaid eestivenelaste seas, vaid sellel ideel on ka kõvad pooldajad Venemaal. Üks valjuhäälsemaid neist on sügisel Eestisse sissesõidukeelu saanud ja piirilt tagasi saadetud Moskva teadlane, akadeemik Valeri Tiškov. Ta on kirjutanud hulga artkleid, mis otseselt nõuavad vene keele staatuste muutmist riigikeeleks Eestis, Lätis, Kasahstanis ja Ukrainas.

Peamine argument teise riigikeele idee pooldajatel nii idas kui ka läänes on, et kui Soomes ja Kanadas on vähemuse keel ametlikult teine riigikeel, siis miks ei võiks see olla nii ka Eestis ja Lätis. Ehkki rootsi keel on Soomes teine riigikeel ja sama staatus on prantsuse keelel Kanadas, kasutatakse mõlemat keelt suhteliselt piiratud alal. Rootsi keeles saab Soomes enam-vähem probleemideta suhelda Ahvenamaal, Helsingis ja eriti Rootsiga piirnevatel rannikualadel. Kanadas prantsuse keelt väljaspool Québeci ei räägita.

Eestis pole vene keelega probleemi Tallinnas ja Kirde-Eesti linnades, mujal sõltub kõik asjaoludest. Ventsel kirjutab, et vene keeles on teenindus probleemideta ennekõike seal, kus liigub venekeelseid kliente ja väljaspool ülalmainituid linnu on need peamiselt hotellid-spaad. Ta kirjutab, et kui venekeelne inimene tahab ikka eestikeelses väikelinna poest osta mineraalvett ja koolitüdrukust müüja ei valda vene keelt, siis minnakse üle keelele, mida mõlemad valdavad.

Ventsel on märganud, et paljud eestivenelased kaebavad varjatud tööalase diskrimineerimise üle. Ta arvab, et vene keele ametlikuks riigikeeleks kuulutamine tähendaks, et teatud grupp Eesti venekeelseid elanikke hakkaks paremini suhtuma Eesti Vabariiki ja eestlastesse. Kui vene keel muuta ametlikuks riigikeeleks, oleks sel meetmel sümboolne tähendus ja see ei muuda tema arvates eesti keele staatust. Ta möönab siiski, et sel juhul peaks rohkem ametlikke dokumente olema vene keeles, nähtavasti tähendaks see ka igasuguste siltide kakskeelsust.

Millised on arvamused Eesti rohujuure tasandil? Arutasin kakskeelsuse küsimust ühe õpetajaga, kes teenib lisatulu töötades ühe Tallinna hotelli vastvõtulaua juures. Ta kirjutas selle kohta nii:

"Eesti puhul kehtib paraku varjatud kakskeelsus ehk kõik vajalik on tõlgitud vene keelde ja kõik teenused on vene keeles kättesaadavad, mis on kellegi tegemata töö ja suur lisakulu. Minu kodukandis Lasnamäel ei saa pahatihti eesti keelega isegi toidupoes hakkama. Ärritav on kohalike venelaste enesestmõistetav venekeelne suhtlemine hotellis, kus on näha, et mina ei ole venelane. Samas Soome moslemid pöörduvad ka siin tihti esmalt soome keeles minu poole ja alles seejärel lähevad üle inglise keelele. Minu isiklik arvamus on, et vene keele tõrjumiseks võiks ühiseks suhtluskeeleks olla eesti keele järel inglise keel, sest Eesti ei olnud suuteline (ja ilmselt poliitilistel kaalutlustel ei soovinudki) õigel ajal eesti keele prioriteetsust tagada."

Seoses riigikeele küsimusega tahaksin Eestiga oludega võrdluseks esile tuua ühe tähelepaneku Anna-Lena Lauréni ja Peter Lodeniuse raamatust "Ukraina", kus on juttu vene ja ukraina keelest Ukrainas. Nenditakse, et ukrainakeelsed ja venekeelsed saavad keelte suguluse tõttu hea tahte korral üksteisest enam-vähem aru. Keeletüli on rohkem sümboolse iseloomuga kuna vene keelel oli aastakümneid eesõigustatud seisund nii tsaari kui nõukogude impeeriumite ajajärkudel. Ukraina keelt rääkivaid mõnitati ja alandati kui harimatuid maatölpe või - kui nad siiski kuulusid haritud klassi - kui "kodanlikke natsionaliste". See kvasi-rassistlik ülbitsev suhtumine sisendati küllaltki arvukate venekeelstete inimeste mõttemaailma, eriti Kagu-Ukrinas. Nad ei kaitse tegelikult oma õigust kasutada vene keelt (seda pole neil kunagi keelatud) vaid vana nõukogudeaegset eesõigust mitte õppida ja kasutada ukraina keelt mitte mingisugustel tingimustel.

Taoline suhtumine eesti keelde on kindlasti ka paljude venekeelsete sõjajärgsete asustuskolonistide hulgas Eestis. Kui Eestis elavatel venekeelsetel asustuskolonistidel ikka on samasuguse üleolev suhtumine eesti keelde kui Kagu-Ukraina venekeelsel elanikkonnal ukraina keelde, oleks kahe riigikeele kehtestamise korral tulemuseks Eestis, et eestlased peaksid üldiselt ära õppima vene keele. Tulemuseks on risk, et Eestis hakkab domineerima vene keel. Kakskeelsuse taotlejad enamasti ju mõtlevadki sellele, et kui meie oleme kakskeelsed, siis võivad nemad jääda ükskeelseks. Minu arvates oleks mainituid Ukraina olukorraga võrdlevaid seisukohti vaja esile tuua. Nagu ukraina keel on ka eesti keel paljude venelase silmis väike mõttetu keel.

Artikkel on algselt ilmunud Stockholmi Eesti Päevalehes