Jaak Valge. Demokratuur versus demokraatia

Eesti liberaalse ideoloogia mõjukas ajutrust, Poliitika.guru võtab oma 2016. aastat kokkuvõtvas analüüsis teemaks ka demokraatia. Poliitika.guru demokraatiadefinitsiooniga võib hästi nõustuda -  demokraatia on valitsemisvorm, kus lõplik võim on rahva käes.

          Aga edasi läheb analüüs imelikuks: väidetakse, et on olemas kaks demokraatiat - liberaalne ja mitteliberaalne demokraatia. Esimene on rajatud kodanike põhiõiguste ja vabaduste kaitseks, sest teatud vabadusi ja õigusi ei saa inimestelt ära võtta ning seetõttu liberaalne demokraatia ei lase enamusel vähemuste õigustest ja inimväärikusest üle sõita. Mitteliberaalne demokraatia aga ei andvat tagatisi teatud vabaduste ja õiguste kaitseks.

          Siit tekib loogiline küsimus - kes on defineerinud ja inimestele andnud need teatavad vabadused, mida enamus nn liberaalse demokraatia kehtivuse korral ära võtta ei saa?

          Tulen siin Poliitika.guru autoritele appi ja pakun, et need teatavad vabadused on annetatud mingi üleloomuliku jõu poolt. Ainult nii saaks selgitada, et nad on igaveseks kivisse raiutud. Kui me aga sellisesse üleloomulikku jõudu ei usu, siis täheldame hoopis, et reaalses maailmas on vabadused ühiskonna enamuse loomuliku hoiakukujunemise tagajärg. Kodanikuvabadused ja poliitilised õigused, mis tänases Euroopas on ühiskonna enamuse silmis iseenesestmõistetavad, ei olnud veel sada aastat tagasi seda mitte, saja aasta pärast on aga osa vabadusi samad, osa mitte. Ka lähiminevikust võime meenutada, et osa õigusi ja vabadusi on juurde tulnud, nagu näiteks 16-17. aastaste õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, teisi jäänud vähemaks, nagu näiteks ühelt vähemuselt - suitsetajatelt - enamuse survel ära võetud vabadus igal pool oma suitsetamisvabadust realiseerida.

          Edasi peaksime Poliitika.guru autorite loogikat kasutades küsima, kes on defineerinud just need vähemused, keda enamuse eest kaitsta tuleb? Ning taas peaks nende endi loogika kohaselt vastama, et üleloomulik jõud. Sest kõiki vähemusi kaitsta ei saa, kuna ühiskond ju koosnebki erinevatest vähemustest. Vähemused on nii margikogujad, tuletõrjujad, kui kahemehenaised, ning kui kõiki vähemusi eraldi esiletõstetult kaitsta tuleks, variseks mitte ainult demokraatia, vaid terve ühiskond kokku. Mõningaid vähemusi - näiteks liputajaid või kangete narkootikumide kasutajaid diskrimineerib enamus aga lausa koletult või kui Poliitika.guru väljendust kasutada, siis sõidab nende õigustest ja väärikusest üle.

          Tõsi, kaitsta tuleb kõige abitumaid, aga kes on abitum, on taas ühiskonna kokkuleppe küsimus. Liberaalid leiavad täna, et neiks on eelkõige homoinimesed ja immigrandid - ning neil on kahtlemata õigus nii arvata, ning samuti pole kahtlust, et teatavates situatsioonides tõesti nii ka on. Aga see on valiku küsimus, mille saab teha ikkagi ühiskonna enamus. Mina leian näiteks, et tänases Eestis vajaksid eelkõige kaitset ja tähelepanu ja suuremaid õigusi üksikemad, kes on Eestis nii majanduslikult kui sotsiaalselt väga raskes olukorras.

          Niisiis - ainult siis, kui tõesti usume, et rea reegleid on kehtestanud mingi üleloomulik jõud, siis saame ka uskuda, et demokraatiaid on kaks. Kui me aga teadvustame, et üleloomuliku jõu asemel on poliitilise korrektsuse dogma, tuleb tunnistada, et see, mida Poliitika.guru austatud autorid peavad liberaalseks demokraatiaks, on tegelikult liberaalne ideoloogia. Igati aktsepteeritav ideoloogia, aga mitte üks ja ainuõige, vaid üks paljudest, mis peaks ühiskonna poolehoiu eest ausatel valimistel konkureerima rahvuskonservatiivse, rohelise jt  ideoloogiatega.

          Kui aga liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil hoopis üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur - see on diktatuuri ja demokraatia segu. Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud.

          Poliitika.guru analüüsis teatatakse aga edasi, et Briti rahvahääletus oli raske planeerimisviga. “Kasvava rahulolematuse ajastul, kus probleemid on keerulised ja kiired lahendusi pole, ei ole mõtet elanikkonnale otsedemokraatia vormis haamreid pakkuda, sest siis paistabki iga väljakutse naelana ja iga võimalus establishment Kuu peale saata kasutatakse ära, tagajärgedele mõtlemata.” Teisisõnu - parem on rahvahääletusi mitte korraldada, aga kui seda ikkagi teha, siis nii, et need annavad soovitud tulemuse. Rahvahääletus on seega taandatud poliittehnoloogiliseks meetodiks, et näidata ladviku otsuseid rahva omadena. Siin on ka loogikaviga Poliitika.guru enda analüüsiga: nende toodud demokraatiadefinitsiooni kohaselt on lõplik võim rahva käes.

          Teisalt on aga hea meel täheldada, et Poliitika.guru analüütikud, kes eksisid 2016. aastal kõigi oma olulisemate poliitiliste prognoosidega, tunnistavad ausalt, et rahulolematus ühiskonnas on kasvanud. Retsept selle rahulolematuse vähendamiseks ei ole aga edasine liikumine demokratuuri suuunas ja rahvahääletuste välistamine, nagu Poliitika.guru seda soovitab, vaid demokraatia laiendamine, nii, nagu soovitab Otsedemokraatia Edendamise Sihtasutus Terve Rahvas.

          SA Terve Rahvas on koostanud eelnõu, mille eesmärgiks on siduvate rahva poolt algatatavate rahvahääletuste võimaluse loomine Eestis. http://terverahvas.ee/eelnou-tekst/

          Eelnõus on kodanike õigused ja vabadused kaitstud kõrgete künnistega. Võimalus algatada referendumeid vähendab poliitikute ja poliitika võõrandumist ning muudab poliitilised otsused ühiskonnale vastuvõetavaks. Vastava põhiseaduse muudatuse algatamiseks Riigikogus on vaja vähemalt 21 rahvaesindaja toetust.

Artikkel on ilmunud Õhtulehes 30. I 2017