Toomas Haug. Isamaalisuse taganemine Toompeal

Aasta lõpul on kombeks pilku tagasi heita. Heitkem meiegi pilk tagasi – tervele käesolevale sajandile. Vaadelgem isamaalisust. Kuidas väljendub selle aatelise kategooria käekäik Eesti erakondade toimetamistes vana Kalevi hauakünkal Toompeal? Järgnev on väline kirjeldus, põhjuste analüüs jäägu teisale.

Kui vaadata selle sajandi Eesti valitsusi, siis viimane isamaaline valitsus selle sõna laulva revolutsiooni ja 1990-ndate idealismi tähenduses oli ametis aastail 1999–2002. Selle valitsuse moodustasid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Eesti erakondade maastikul oli see isamaalise riigivalitsemise kõrghetk, mis, tõsi küll, ei kestnud kaua. Peagi algasid vapustused. Valitsuskriisi tagajärjel surus end valitsusse Keskerakond, kes teatavasti polnud tunnustanud Eesti Vabariigi juriidilist kontinuiteeti ega kodakondsuse põhimõtteid. Koalitsiooni moodustasid Reformierakond ja Keskerakond. Reformierakonna edaspidises arengus oli see murdehetk, kui endalt raputati tülikaks osutunud laulva revolutsiooni aegne aateline aura ja otsustati nn. pragmaatilise poliitikategemise kasuks.

2003. aastal toimusid valimised ja mänguväljale kerkis jõuliselt uus partei – Res Publica. Uustulnuka juhtimisel moodustati koalitsioon Reformierakonna ja Rahvaliiduga. Valitsuse mainet mõjutas muuhulgas 2004. aasta sügisel toimunud nn Lihula sambaskandaal, kus terve valitsus viskles poliitkorrektsuse krampides ega leidunud kedagi, kes oleks astunud välja Saksa mundris oma kodumaa eest võidelnud eesti poiste nimel. Mõistagi oli see ainult üks selgeid signaale, mis ütles, et pärast ühinemist EL-i ja NATO-ga tuleb isamaalisust hakata käsitlema ettevaatlikult ning arvestada tuleb mitte ajaloolise tõe või rahvusliku eetikaga, vaid etteantud poliitiliste normide ja „salongiga“. See protsess on edapidi süvenenud ja pärssinud isamaalist mõtteviisi.

2005. aastal oli isamaaline poliitika jõudnud kriisi. Res Publica populaarsus oli järsult langenud, isegi allapoole valimiskünnist. Isamaaliit seisis küll künnise peal, kuid kiidelda polnud temalgi. Selles olukorras toimus 2006. aastal Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine Isamaa ja Res Publica Liiduks. Manöövriga loodeti saavutada isamaaliste jõudude tugevamat positsiooni. Tõepoolest, IRL ongi olnud edaspidi mitmes valitsuses. Ometi on see erakond kümne aasta jooksul suuresti minetanud isamaalise erakonna kuvandi, esindades pigem poliittehnoloogilist konstrukti. Isamaaliidu traditsioonid hääbusid pikkamisi ühendpartei Res Publica tiiva sisemises võimuhaaramises, suur osa endisi isamaaliitlasi on IRL-st lahkunud. Tagantjärele on saanud selgeks, et 2006. aastal oli toimunud Isamaaliidu omapärane „eutanaasia“, mis nõrgestas aatelist poliitikategemist. IRL-i juhid tahaksid tänapäeval olla Isamaa 2.0, aga pigem võiks erakonda nimetada 1/10 Isamaaliiduks, kas või respektist mõne teeneka poliitiku vastu, kes sellesse erakonda alles on jäänud. Niisamuti on ilmne, et IRL-i osalemine siiski mingil määral maandab eestlaste rahvusriiki täielikult ignoreerivaid poliittuhinaid.

Alates 2007. aastast olid võimul Reformierakonna juhitud valitsused, partneriteks jaokaupa kõik olulisemad riigikogus esindatud erakonnad. Selle aja jooksul toimus veel ühe laulva revolutsiooni aegset isamaalisust esindava erakonna seesmine lagunemine. 2004. aastal sotsiaaldemokraatideks ümber nimetatud Mõõdukad elasid läbi mitmeid juhikriise, kuni 2010. aastal valitud juhtkonna ajal võttis erakond selgelt antirahvusliku ja globalistliku suuna, mis on edaspidi süvenenud. Tänasel sotsiaaldemokraatlikul erakonnal pole rahvuslikust idealismist tõugatud vasakmeelsete Mõõdukatega enam suurt midagi ühist. Mõõdukate muutumine rahvusriikliku „düstoopia“ vastase internatsionalismi kandjaks on minu arvates olnud suurim löök isamaalisele poliitikategemisele Eestis.

2011–2014 oli võimul Reformierakonna ja IRL-i koalitsioon. Jõudu koguv sotsiaaldemokraatide propagandamasin saavutas sel ajal olukorra, kus hakati kirglikult rääkima demokraatia kriisist, riigi või demokraatia kaaperdamisest võimulolijate poolt, toimusid harvanähtavad tänavameelevaldused, kogunesid mitmesugused „rahvakogud“, räägiti vajadusest erakorraliste valimiste järele jne. Propagandarünnak oli edukas. Reformierakond vahetas koalitsioonis IRL-i sotside vastu välja. Aktsioonid Eesti demokraatia kaitseks lõppesid praktiliselt päevapealt, „kriis“ haihtus.

Võiduelevuses sotsid, kelle agressiivsus on oluliselt kujundanud  nn. euroopalikku atmosfääri, ootasid 2014. aasta valimistelt suurt edu ja taotlesid koalitsiooni põhiliselt venelastele toetuva Keskerakonnaga – see olnuks isamaalisuse korralik väljakupatamine riigi juhtimisest. Ometi päris nii ei läinud. Internatsionalistid said loodetust vähem hääli. Parlamenti pääses IRL-ist lahkunud isamaaliitlaste toel loodud Vabaerakond. Endine Rahvaliit, mis oli vahepeal vabanenud mitmest taagast ja uute inimeste toel ümber kujundatud Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks, ületas samuti riigikogu künnise. Üldse on Rahvaliit ainus 1990-ndate aastate erakond, kes on ümberkorralduste ja nimemuutuse käigus isamaalisuse selgelt kilbile tõstnud. Teiste puhul on aateline vaimsus suuremal või vähemal määral  kas „välja visisenud“ või siis ebamääraselt „loksuma jäänud“.

2016. aasta lõpul määrab Kalevi hauakünkal valitsevat meelsust Keskerakonna juhtide vahetus ja selle küsitava identiteediga partei väljatulek pikaaegsest „karantiinist“. Koos Keskerakonna, sotside ja 1/10 Isamaaga on praegu Toompeal võimul kõigi aegade kõige vähem isamaaline valitsus.

Isamaalisus ei ole kaugeltki ainus määraja valitsuste hindamisel. Riikides, kus rahvuslik baas on tugev ja põhiküsimustes valitseb konsensus, pole valitsuse aatelisuse pärast muretsemine asjakohane teema. Meie aga seisame kõikuval alusel. Seepärast oleks aeg taganemine lõpetada, kui me ei taha ühel päeval eest leida valitsust, kelle tegevuse motiivides ja eesmärkides pole enam midagi ühist selle isamaalise aatega, mis on raiutud põhiseadusesse.