Merike Mäemets. Kloorist, mõistusest ja raudteest

Nagu tabavalt märgib 22. novembri Postimehes matemaatikadoktor Tiit Riismaa, kipuvad eestlased jagunema kahte leeri: ühed kõnelevad aiast, teised aiaaugust. Aed on neile teistele abinõu aiaaugu rajamiseks. Vaidlused ei saagi tulemust anda, ku(n)i osapooli ei ühenda järjepidev loogika ja korrektne terminoloogia. Lisaks sellele kehtivad igas ühiskonnas mingid vaidlustamatud aksioomid, mis võivad tajutavate reaalidega küll silmnähtavalt vastuolus olla.

            Läbi heitliku ajaloo on eestimaalaste ajusid treenitud uskuma uskumatut, tõugates või triivides põhimõisteid poliitiliselt vajalikku suunda. Selle tulemusel meenutab mõnegi haritud inimese jutt pea peal seisva Kört-Pärtli särki, isegi kui kasutatakse võõrsõnu. Arvamusliidrid võivad üllatada loogikalünkadega ning riigimehed rahumeeli öelda asju, mille eest põhikooli õpilane mitterahuldava saaks. Kui näiteks vilunud poliitik EN kõneleb-kirjutab „kloori joomisest“, meenub, et kooliõpikus kirjeldati kloori terava lõhnaga gaasina, mida vaevalt et kellelgi juua õnnestub. Klooriühendeid teatakse seevastu arvukalt, mõnda neist lisatakse ujumisbasseini, teist aga supi sisse.

            Lõunaeestlasena mäletan nõuka-aegse Tallinna joogivee võõristavat „kloorimaitset“. Niisama võõristav tundub praegu mõnegi väidetavalt ratsionaalse inimese mõttemaailm. Kui palju me ka emotsionaalsust ja ratsionaalsust ei vastandaks, on mõistusel ja tunnetel ühine eesmärk: tuua nende omanikule kasu ja vältida kahju. Ratsionaalsus, mis kasu asemel kahju toob, on järelikult irratsionaalsus. Emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahe seisneb eeskätt erinevas metoodikas, taotletav tulemus on põhimõtteliselt sama. Seetõttu oleks ratsionaalsusel ja emotsionaalsusel parim tegutseda käsikäes. Kui mõistus ja tunded teineteist täiendavad, on inimese psüühika kõige tervem ning tegevus kõige tulemuslikum. Nii üksikinimes(t)e ellujäämiseks kui rahva(ste) püsimajäämiseks on vajalik tervemõistuslikkus.

            Mõistuslikkuse ehk ratsionaalsusega on meil pealtnäha hästi, tegelikult aga pahasti. Nimelt peaks kõiki ratsionaalseid argumente olema võimalik loogiliselt põhjendada ja seostada ka reaalsete andmete ja faktidega. Kõige kindlam positsioon on siin muidugi matemaatikal. Ka kõige kardetavam diktaator pole söandanud kehtestada, et kaks pluss kaks on nüüdsest kakskümmend kaks. Mõneski muus küsimuses õnnestub aga rahvale hämada ja valetada.

            Ühtegi ratsionaalset argumenti uuele trassile rajatava RB kasuks pole mina veel juhtunud lugema. Vaadeldes RB entusiastlike eestkõnelejate argumente, siis liigituvad need umbes nii: 1) tore oleks kuhugi kiiresti sõita; 2) progress on ainuvõimalik ja vältimatu; 3) iga uus asi tekitab vastuseisu; 4) mujal maailmas tehakse ka nii; 5) EL toetusrahasid ei või raisku lasta minna; 6) mingi otstarve uuele trassile ikka leitakse; 7) kõik jutud projekteeritava RB mõttetusest ja kahju(m)likkusest on häma; 8) RB kritiseerijad ajavad Moskva või vene asja; 9) RB oponendid ajavad tegelikult isiklikku asja; 10) lolle otsuseid pole enam võimalik muuta.

            Targu jäetakse mainimata ainuke ratsionaalne pooltargument: 11) loodetakse osa saada RB rajamisse suunatavatest rahavoogudest. Kõiki muid, küsitavaid väiteid tuleks aga uuele trassile rajatava RB entusiastidel ratsionaalselt ja loogiliselt argumenteerida, sest nende senised poolt-argumendid rajanevad paremal juhul emotsioonidel, halvemal aga demagoogial. Võib-olla ongi osa meie riigijuhte ja vastutavaid ametnikke piisavalt lühinägelikud, et mitte näha isiklikust ninaotsast kaugemale, mõista toimuvat laiemas plaanis või prognoosida kaugemaid arenguid. Nende asemel üritavad savijalgadele upitatavat kolossi peatada puhta südametunnistusega tervemõistuslikud riigialamad, kes tundelisemal, kes mõistuslikumal viisil. Vastuargumentide seas leidub piisavalt loogilisi ja tõeseid väited, et vaadata kogu RB projekt üle ühtlasi terve mõistuse seisukohalt.

            Käesoleva kirjutise autor püüab ratsionaalset ja emotsionaalset ühitades tervemõistuslikuks jääda. Ruumipuudusel võtan ette vaid eelviimase punkti: 9) kõik RB oponendid ajavat oma isiklikku asja. Antakse näiteks vihjamisi mõista, et metsloomade liikumine on üksnes looduskaitsjate erahuvi või traktoriga põllule pääsemine talupidajate eralõbu, mis ülejäänud eestimaalasi kuidagi ei koti. See-eest on kõigile maksumaksjatele muidugi tarvis järjekordset rahapõletusprojekti. Rikkumata loodust, puhast keskkonda ja kodumaist toitu käsitlevad RB aktivistid seega kitsa ringi huvidena, läbimõtlematut kulukat hiidprojekti aga rahvusliku ühishuvina, mis õigustab kõigi kohalike üksikisikute huvide eiramist. Sellised, enamasti iroonia vormis serveeritavad seisukohad ei päde ega saagi pädema terve tavamõistuse aspektist!

            Punkti 10) võiks aga kokku võtta Ülo Vooglaiu mõttega, et kõige suurem lollus oleks hakata lollust paremaks tegema. Katsume lollusi parem ära tunda ja vältida!