Mihkel Mutt. Vaimsest selgroost ja südametunnistusest

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus.

Nii nagu täielikule uskmatusele võib järgneda täielik uskumine, see tähendab, et ateist on usklikkuse viimane eelaste, nii on ka kirglik rahvuslikkuse vastu protesteerija sageli oma hingeliste kvaliteetide tõttu rahvuslusega  seotud. On tähtis, et see inimene oleks väljaspool ignorantsust ja ükskõiksust, ennui’d, halli kiretust.

See, kui keegi ei tea peast Kalevipoja koerte nimesid, pole iseenesest veel teab mis häda. Sest kui see inimene teab näiteks Jolyon Forsyte’i Balthasari ja teiste maailmakirjanduse tegelaste koerte nimesid, siis on ta juba poolenisti eesti rahvuslaste leeri võidetud. Seevastu tollega, kes teab üksnes naabri Murit ning oma naistuttava taksi Knopit – sellega pole valgustatud rahvuslasel midagi ühist.

Eestis on tihti just rahvusvahelist mõõtu ja suundumusega vaimuinimesed teadnud kõige rohkem ka omamaisest kultuurist ja muudest kohalikest asjadest. Nagu näiteks too ida keeltest tõlkija, koraani teemal suurejooneliselt arutleda armastav erudiit, kes samal ajal tundis ka meie ääremaade „konnaojasid“ ja muud koduloolist kraami.   

Muidugi ei saa ka valgustamata rahvuslust ära tõugata, samal põhjusel nagu oma vanemaid tuleb austada, sõltumata nende haritusest või üldse isiklikest omadustest. Aga see on rohkem kohusetunne või tsiviliseeritud poolehoid, mitte armastus.

*

Vaimuelu ei kao, küll aga tõmbub kokku. Füüsilise kohalolu mõttes see hõreneb, koondudes suurematesse keskustesse. Seepärast on laias maailmas globaliseerumisest ja infotehnoloogiast palju abi. „Kõigi maade haritlased, ühinege!” pole kõlanud kunagi nii reaalselt kui praegu. Tänapäeval saavad üksteist leida ka näiteks need, kes peavad lugu Musilist, aga elavad perifeerias. Eestis on neid ilmselgelt liiga vähe, et siin mõtteline Musili-ühing püsti panna ja seda käigus hoida. See on statistilise tõenäosuse järgi nõndasamuti igasuguse väikerahvaga. Globaalselt võttes on kogu Eesti üksainus koht ääremaal. Neljas ilmakaares seitsme maa ja mere taga on Musili-sõpru kokku kenake hulk. Nüüd on neil võimalus ühineda – ükskõik mida selle all mõeldakse. See on hea. Aga… võib-olla oleksid nad vanasti suures hädas püüdnud siiski ka kohapeal uusi liikmeid värvata. Oleksid üritanud Musilit “kodustada”, rääkides temast kas või pooltühjadele saalidele ning üksinda turuplatsil, oleksid oma artiklites tõmmanud paralleele Musili ja koduvillaste sulerüütlite loomingu vahele, oleksid viimases hädas kas või Musili pildi oma särgikõhule trükkinud või tema nime mõnele kartulisordile andnud. Nüüd on nad käega löönud, nagu kunagi valgustatud vene aadlikud, kes sõitsid Pariisi ja targutasid seal patroneerivalt vene rahva vaimupimeduse üle.

Arvutikeel on suurendusklaas. Kas võtta üle ingliskeelne või nõuda järjekindlalt eestikeelset? Mugavam oleks teadagi ingliskeelne, siis oldaks nagu suur osa maailmastki.

Aga mis sellega kaasneb, on samuti selge. Doominoefekt käivituks. Seejuures oleks eesti keele taandumine köögikeeleks iseenesest veel pool häda. Peamine, millest see keelehierarhiline nihe signaliseeriks: kohapealne elu pole enam prioriteetne. See ei ole enam fookus, kese, kuhu investeerida selle sõna kõige laiemas mõttes. Selmet oma kodu ümber ise elu arendada, eelistatakse minna mujale, kus kõik juba ees valmis, ja sinna sulanduda. Nii nagu praegu on Eesti mõnedele venekeelsetele hüppelaud Euroopa Liitu, nii on see ehk tulevikus ka eestlastele endile. Minema siit, sest siin ei juhtu enam midagi.

Mida teha? Enda äralõikamine ja administratiivne järelevalve selle üle viib sõgestumiseni. Materiaalses sfääris on see raske (näiteks juurutada kilekoti asemel kasetohust torbikuid), vaimse maailma infoväljas täiesti võimatu. On ainult üks väljapääs: omandada mõlemad arvutikeeled. Perfektselt eesti ja väga hästi inglise keeles. Sama kehtib põhimõtteliselt kõige muu kohta. Nii tuleb kahekordselt pingutada, aga see on väikerahvana eluspüsimise hind.

Kõige raskem on sellises olukorras jälgida, et kokkuvõttes ei libisetaks tasapisi emakeelelt teisele. Seda tagab ainult avalik arvamus, kollektiivne moraalne kontroll, mida saab käivitada ja alal hoida üksnes rahva eliit. Kui ta seda ei tee, siis on hajumine aja küsimus. Siin ilmnebki rahva vaimne selgroog, tema tahe. Siin on tema olemasolu proovikivi.

*

Meil on tekkinud uus liik. See on siseestofiil, kohalik eestlane, kes ei samasta end oma rahvaga üleni ega täielikult, vaid natuke ja kaudselt. Sealjuures ta suhtub eesti asja poolehoiuga, tegutseb Eesti riigi ja ühiskonna nimel üldjuhul ausalt ja truult, kuigi ei näe Eestil pikemas perspektiivis tulevikku. Siseestofiilil on omakorda alaliik kultuuriinimeste seas, sest kuidas võiksidki nemad kõrvale jääda. Kui esimesed juhinduvad praktilisest meelest ja tagasisidest välismaailmaga. siis teistel on sageli lisaks veel ajalooteadmised ning intuitsioon. XIX sajandi estofiilid ei uskunud reeglina eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkust, aga ometi arendasid ja armastasid nad keelt ja kultuuri ning seisid üldse maarahva eest. Nii ka tänased eestlastest kultuuriestofiilid. Kas oli/on selles absurditunnetust, mandala-mentaliteeti, jääb teadmata. Õnneks juhinduvad inimesed sageli oma südametunnistusest, mitte kainest mõistusest.

(Katked järgmisel aastal ilmuvast marginaalide raamatust „Mõtted“.)