Jaak Valge. Strandman tagasi Toompeale

Monumente püstitatakse elavatele, mitte surnutele, nagu on täpselt sõnastanud Saksa kirjanik Frank Wedekind. Ausammas on seda õnnestunum, mida positiivsem ja intensiivsem on dialoog kujutatu ja monumendi püstitusele järgnenud aja hoiakute vahel. Et diktaatoritele nende valitsusajal püstitatud ausambad ning vägivaldse režiimi sümbolid eemaldatakse tihti pärast diktatuuriaja lõppu – seejuures tihti isegi nende kunstiväärtusele tähelepanu pööramata – , väljendabki taolise positiivse dialoogi puudumist. 

            Eestis püstitatud ja püsti olevate monumentide galerii on omapärane, kirev ja katkeline. Täpselt samasugune, kui meie viimase sajandi ajalugu ise. Trivimi Velliste on osutanud lisaks ühele paradoksaalsele tõsiasjale, nimelt on Eesti Vabariigi pealinna avalikus ruumis praegu mälestusmärk ainult ühele riigipeale. Tegemist ei ole Eesti, vaid Venemaa riigipea Boris Jeltsiniga.    

            Pole kahtlust, et meie katkematu riikluse puhul oleks pilt teistsugune.  

*

1922. aastal oli Toompeale, Eesti võimukeskuse südamesse, tsaariaegse vangla kohale kerkinud Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni kavandatud iseseisva Eesti Riigikogu hoone. See oli toona maailma ainus ekspressionistlikus stiilis parlamendihoone. Omariiklusaja lõpuaastatel, kui riik majanduslikult kosunud oli, asuti tegelema kogu Toompea ümberehitusega, kaasa arvatud haljasala Toompea lossi lõunatiiva ees kõrgemal platool, mida nimetatakse Kuberneri aiaks. Nimetus tuleb alates 1783. aastast ametis olnud Eestimaa kuberneride järgi, kes olid tsaaririigi kõrgeimad võimukandjad Eestimaa kubermangus ja resideerisid lossi idatiivas. 1930. aastatel eelistati nimetust Lossiaed, vältimaks vihjet Vene võimukandjale.

            Kuberneri aia ümberkujundamise projekt telliti 1936. aastal Berliini aiandusfirmalt Ludwig Späth. Suures osas viidi see ka ellu. Kuid mitte kõiges. Lossiaia kaguosa ilupuiestiku nurgakaarest tuletatud mõttelisse keskpunkti, teede ristumisele ja Lossi platsi poolse aiakülje väravaga keskteljele oli ette nähtud figuraalne skulptuur. Keda seal kujutada kavatseti, pole teada. Võimalik, et toonane autoritaarne president plaanis selle koha endale reserveerida.

            Igatahes on kindel, et plaanis ei olnud kujutada seda isikut, kelle mälestussammas seal 1950. aastal avati – see oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin. Tema kuju seisis seal 1990. aastani.

*         

Tänaseks on Eesti riik taas jõudnud Toompea ümberkujundamiseni. Riigikogu kantseleile kuuuluvas pargi kaguosas kavatsetakse taastada teedevõrk ja haljastus, võttes aluseks 1936. aasta haljastusplaani. Ning on loogiline, et seejuures tekib ühtlasi koht skulptuurile.

            Erinevalt 1930. aastate teisest poolest saame täna vabalt arutada, kes võiks olla see isik, kes seal kivisse raiutakse. Kindlasti peaks ta olema olnud Eesti riigipea, sest tegemist on Eesti kõige esinduslikuma kohaga, kuhu skulptuuri püstitada. Kuna skulptuur peaks valmima Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks, peaks see isik olema kindlasti kõige lähemalt seotud Eesti iseseisvumisega, aga sümboliseerima ka alistumatust võõrvõimule. Ning kindlasti peaks ta kandma neid väärtusi, mis on positiivses dialoogis tänapäevaga – eelkõige demokraatiat ja avarat maailmatunnetust samaaegselt Eesti patriotismiga.

*

Trivimi Velliste arvab oma kaalukas artiklis “Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga” (Postimees 3. IX 2016), et Kuberneri aias võiks olla Konstantin Pätsi skulptuur.

            See on kahtlemata üks võimalus. Päts oli juhtivalt tegev Eesti riigi sünni juures ning mõjutas oluliselt suurt osa riigi hilisemast poliitikast. Tõsi, ühe osa eestlaste ajalooteadvus on Pätsi hinnangutes kaldunud liiga negatiivseks.

            Aga arvan, et Pätsile püstitatud ausammas ei tasakaalusta seda hinnangut. Pigem vastupidi –  autoritaarse riigipea kujutamine võib saata ühiskonnale sõnumi, et ka tänane riigivõim ei arvesta ühiskonna arvamusega. Ning võib paradoksaalselt ka Pätsi enda renomeed veelgi halvemaks muuta. 

            Muidugi meeldiks meist paljudele, et 1939.–1940. aastal oleks Nõukogude Liidule mingil moel vastupanu osutatud, aga peame samas tunnistama, et toonased riigijuhid ei saanud teada, missuguseks kujunes meie saatus mitte vastu hakates, nii nagu meie ei tea praegu seda, missuguseks oleks võinud kujuneda meie saatus vastuhaku korral.

            Küll aga on väga raske leida õigustust sellele, et just Konstantin Pätsi juhtimisel likvideeriti 1934. aastal Eesti demokraatia. Siinkohal Trivimi Velliste eksib – pole mingit kahtlust, et tegemist oli otseselt põhiseadust rikkuva riigipöördega. Ning pole põhjust uskuda ka seda, et Päts tahtis peatada vabadel valimistel võimule pürgivaid vabadussõjalasi. Sest Päts ise toetas ju nende konstitutsiooniparandusi, soovis saada vabadussõjalaste kandidaadiks riigipea valimistel, ning alles peale läbirääkimiste nurjumist ning selgumist, et tal vabadel valimistel võimalust ei ole, võttis kursi riigipöördele. Pole ka muudes asjades põhjust uskuda autoritaaraja propagandat.

            Seega on kaheldav, kas Pätsi isik suudab astuda positiivsesse dialoogi meie tänaste väärtustega.    

*

Aga Konstantin Päts ei ole ju meie ainus rahvajuht. Kui Pätsi mälestusmärk täna Kuberneri aeda kõige parem valik ei ole, siis ei tähenda see kaugeltki, et peaksime loobuma üldse meie rahvajuhi monumendist Toompeal.                

            Julgen arvata, et suurimate teenetega, juhtivalt tegevaid rahvajuhte nii Eesti iseseisvumise kui ka hiljem riigi ülesehituse juures on olnud kolm – Konstantin Päts, Jaan Tõnisson ja Otto Strandman. Minu arvates tasuks Kuberneri aeda kaaluda eelkõige Otto Strandmani monumendi püstitamist. Pealegi on Pätsi ja Tõnissoni ausambad Eestis juba olemas.

            Arvan, et esimese iseseisvusaja poliitikutest on just Strandmani mõjukuse ja praeguse tuntuse vahel kõige suuremad käärid.

            Kuid see ei ole tema süü. Osalt on see minu ja mu kolleegide-ajaloolaste tegemata töö, millele on kaasa aidanud teadusvälised tegurid.

            Teiseks põhjuseks on aga paradoksaalselt üks Strandmani voorus, mis on samaaegselt heade poliitikute ebavooruseks – nimelt vähene edevus. Ta ei ole kirjutanud memuaare, ei ole korraldanud omal ajal enda koguteose väljaandmist ega kogunud endasse puutuvaid dokumente, et neist oleks saanud moodustada kompaktse isikufondi. Ta ei ole isik, kellest oleks täna lihtne kirjutada.

*

Kuid jäävustamist ta väärib. Juba ametikohad näitavad seda. Enne iseseisvumist eestlaste advokaadina tuntuks saanud Strandman oli oma eluajal valitud kõikidesse Eesti iseseisvusaja demokraatlikesse esinduskogudesse. Autoritaaraja VI Riigikoguse ta ei kandideerinud.

            Otto Strandman oli esimese Eesti oma esinduskogu – Eesti Maanõukogu esimees 15. novembril 1917, siis, kui Eesti Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks kuulutas. Maanõukogu moodustatud Ajutistes Valitsustes oli Strandman kõigepealt 1918. aasta lõpul välisminister ja seejärel põllutööminister. Pärast Eesti Asutava Kogu valimist 1919. aastal sai Strandman pea- ja sõjaministriks, olles sellel kohal kuni 18. novembrini 1919. Edasi võime ta poliitilise tegevuse nimekirja märkida I Riigikogu esimehe koha 1921. aastal, välis- ja rahandusministri koha 1924. aastal, ning riigivanema koha aastatel 1929–1931. Eesti riiki teenis Strandman ka diplomaadina: aastatel 1927–1929 oli ta Eesti saadik Poolas, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias, 1933–1939 Prantsusmaal, Belgias ja Vatikanis.

*

Kõrge ametipositsioon lubab suuri tegusid, millel võivad olla tagajärjed, aga võivad olla ka tulemused. Mineviku poliitikuid, nii nagu inimesi üldse, ei tuleks hinnata positsiooni ja tegude tagajärgede, vaid eelkõige tulemuste järgi. 

            Strandmani teod olid tulemuslikud. Tema juhitud Maanõukogu 1917. aasta 15. novembri koosoleku deklaratsioon tähendas, et eestlased olid esmakordselt kuulutanud oma õigust ise oma saatust määrata. Maanõukogu otsusega ei kuulutatud välja Eesti iseseisvat riiki, kuid senisest emariigist eraldumine tähendas uue riigi sündi sisuliselt. Nii võib seda kuupäeva pidada ka Eesti iseseisvuse sünniks.

            Asutav Kogu, kus Strandman peaministriks kinnitati, oli aga esimene Eesti rahva poolt vabalt, üldistel, salajastel, ühetaolistel ja otsestel valimistel proportsionaalse hääleõiguse alusel valitud parlamentaarne esinduskogu. Nii oli Strandman ka esimene Eesti riigipea, kelle kohta võib öelda, et tema riigipea volitused on tõeliselt demokraatlikult legitiimsed.

            Seda legitiimsust oli vaja, sest tegemist oli väga keerulise ajaga. Strandmani riigipeaks oleku ajaks oli Vabadussõja kõige raskem periood küll möödas, kuid sõda polnud kaugeltki võidetud ning Strandmanil pea- ja sõjaministrina tuli teha keerulisi poliitilisi ja sõjalis-strateegilisi otsuseid. Ta sai nendega tulemuslikult hakkama. Eraldi tuleks aga esile tõsta tema valitsuse ajal ja tema olulisel kaastegevusel vastu võetud Eesti maaseadust, mis oli kahtlemata Eesti esimese iseseisvusaja kõige olulisem sotsiaal- ja majanduspoliitiline reform. Mõisamaad tükeldati, kadus nii agraarne härraskiht – mõisnikud, kui ka agraarne proletariaat – mõisamoonakad. Asemele tulid talupered. Võõrandatud mõisamaadest loodi ligi 50 tuhat talu. Põlisrahvas ja tegelik töötegija sai nüüd peremeesrahva seisundi. Kui Strandmani valitsus erru läks, pärjati ta parlamendi tänuavaldusega, mis on senini ainus juhus Eesti ajaloos.

*

Strandmaniga tuleb otseselt seostada ka teist iseseisvusaja kõige olulisemat reformi - nimelt rahareformi 1924. aastal.

            1920. aastate alguse Vene kullapalaviku ja lootusega Vene turu avanemisele läks kaasa suur osa Eesti tipp-poliitikuid. Kuid mitte Strandman. 1923. aasta lõpul tõestas ta parlamendis, et Pätsi valitsus on Tartu rahulepinguga saadud Eesti kullatagavarasid ebaseaduslikult kulutanud, ning valitsus pidi 1924. aasta alguses tagasi astuma. Järeltulijatele jättis ta lahendada äärmiselt raske seisu: kulla- ja välisvaluuta tagavarasid oli nii vähe, et oli karta, et peagi saavad need täiesti otsa ja Eesti on majanduspankrotis. Selles olukorras rahandust stabiliseerida oli kõike muud kui lihtne. Eriti raske ka seetõttu, et valitsus, kus Strandman oli rahandusminister, oli vähemusvalitsus, mis tähendas, et kord tuli tugineda opositsioonis olevatele vasak-, kord parempoolsetele.

            Rahandusminister Strandman sai aga stabiliseerimisega uskumatult hästi hakkama. Põhiline oli võlgade valoriseerimine ehk kindlale kulla väärtuse alusele viimine, mis võttis mõjukatelt võlgnikelt tahtmise hüperinflatsiooni korraldada. Strandman väitis hiljem, et ta pole kunagi elus nii palju tööd teinud, kui selle poole aasta jooksul. Ainult ühel korral ütlesid ta närvid üles, kui parlamendis kaklus puhkes. Hiljem on majandusajaloolased kõigi Euroopa riikide stabiliseerimiskogemuse põhjal sõnastanud need tingimused, millal stabiliseerimine edukas sai olla. Eesti ei vastanud 1924. aastal neist peaaegu ühelegi. Tingimused raha stabiliseerimiseks olid 1923. aasta lõpuks kujunenud halvemaks kui ühelgi teisel Euroopa riigil, kus stabiliseerimine edukalt teoks sai.

            Eestile ei tähendanud rahanduse stabiliseerimine pelgalt riigi majanduse kordaseadmist. See tähendas, et Eesti tõestas oma iseseisvat majanduslikku eksistentsivõimet, mille kommunistid olid kahtluse alla seadnud. Ja Eesti poliitikud tõestasid oma võimet riiki juhtida, milles kahtlesid baltisakslased. Eesti saatus võinuks olla hoopis halvem, kui kommunistide 1. detsembri pöördekatse toimunuks hüperinflatsioonis vaevlevas riigis, mida asustab kibestunud ja lootusetustundega ühiskond.

            Nüüd lõimus Eesti lõplikult Lääne-Euroopa majandusruumi.

*

Riigivanemana pidi Otto Strandman aastail 1929–1931 võitlema maailma turumajanduse ajaloo kõige rängema majanduskriisiga, mille lahendamise võti erinevalt 1923.–1924. aastast ei peitunud Eestis. Maailma majanduskriisi tal loomulikult ära hoida ei õnnestunud, küll aga suutis ta läbi viia otsuseid, mis vähemalt mõnel määral kriisi mõjusid leevendasid.                       

            1933. aastast alates töötas ta diplomaadina. Need poliitilised olud, mis Eestis nüüd maad võtsid, ei olnud temasugusele džentelmenile kohased. Tema oli demokraatlik parlamendipoliitik, kelle stiihia oli meeskonnatöö ja sädelevate kõnede pidamine parlamendis. Mõnikord, kui Strandman Toompea puhvetit külastanud oli, osutusid tema kõned eriti kujundirikkaiks. 

            1936. aastal koostasid neli endist riigivanemat Pätsile kirja, kus sõnastasid ettenägelikult Eestit ähvardavad ohud. Kirjale saatis oma toetuse Pariisist ka Strandman. Riskides oma saadikukohaga.

            1939. aastal tuli ta Pariisist Eestisse tagasi, teadvustades, et Eesti jäämine sovettide haardesse on väga tõenäoline.

            Küllap kartsid seda teisedki, ent Strandman oli Eesti ainus riigijuht, kes sovettide repressioonidele eelistas suitsiidi. Ta teadis, mida tähendab kutse ilmuda NKVD-sse, ja korraldas oma sugulastele 4. veebruaril 1941 Kadrinas lõunasöögi. Õhtul magama heites ütles oma õele: “Kui mind homme keegi otsima tuleb, ütle, et läksin pikale teekonnale.”

            Temasugune flegmaatiline, väga heade kommetega, soliidne, mugav, pilkeline, väga loogilise mõistuse ning ülihea väljendusoskusega, terava, ent peene irooniaga vaba kodanik sobis vabasse Eestisse, mitte jõhkrasse Nõukogude vangilaagrisse. Nii jäi Strandman truuks Eesti iseseisvusele ja demokraatiale, äks vastu samale saatusele, kui terve Eesti ühiskond, ja saamata enam midagi Eesti heaks teha, lahkus väärikalt.

*

Kui usume, et okupatsioonist pääsemise korral oleks Eesti taastanud demokraatia 1940. –1960. aastatel – ja miks me ei peaks seda uskuma –, siis oleks Lauristini asemel püstitatud Toompeale just iseseisvumisega seotud rahvajuhi mälestusmärk. On loogiline arvata, et see võinuks olla Strandman. Ning seisaks seal praegugi.

            Nii on see ausammas võlg nii Strandmani kui okupatsiooniaegsete põlvkondade ees. Tänastele põlvkondadele on Strandman aga sobilik mitte ainult oma teenete ja poliitiliste hoiakute tõttu. Ta sobib Kuberneri aias korraldatavate vastuvõttude kaaslaseks ka luust ja lihast inimesena, kes heast toidust ja veinist lugu peab. Eesti on jälle iseseisev ja ehkki meie võimuses pole tuua Otto Strandmanit tema pikalt teekonnalt tagasi,  saame  temaga ometi kõnelda tema kuju kaudu. Meie vestluspartnerina poleks ta meile isanda või juhina ülalt alla vaatav, vaid üks meie seast.

(Artikli koostamisel on kasutatud Mart Kalmu ajaloolist õiendit Kuberneri aiast. Lisaks tänab autor nõuannate eest Mark Gortfelderit, kelle koostamisel on ilmumas kogumik Otto Strandmanist.) 

LOE SAMA AUTORI ARTIKLIT RAHVAHÄÄLETUSE KOHTA ÕHTULEHEST