Tiit Kärner. Järjekordne hääletu alistumine?
Avaldame autori loal repliigi, mille ta rändeteemal postitas Facebookis.
Mis on minu jaoks kõige häirivam selle ränderaamistiku ümber käiva sõnavahetuse juures, on see maailma nägemise ahtus, mille pinnalt oma seisukohti kujundatakse.
Paljude jaoks on vastuseis selle lepinguga liitumisele seletatav ainuüksi valimiste läheduse ja erakondlike huvidega, sooviga valimistel lisahääli saada. Osad on nõus möönma, et vastuseisu taga võivad olla reaalsed hirmud, kuid seletavad, et vahetut ohtu kontrollimatu sisserände näol selle leppe mõjul ei teki. Nii see tõenäoliselt ongi. Mõni üksik, eriti rahvusvahelise õiguse spetsialistid, on rääkinud selle leppe pikaajalisemast rännet soodustavast toimest. Aga see on ikkagi veel lähivaade. Seoses selle rändeleppega tuleks küsida, millisena me kujutame endale tuleviku maailma ette, kuidas me kujutame, et ta tulevikus olema saab (kui üldse saab). Kas see on üks suur globaalne küla (või linn) ühise pidžin-keele ja -kultuuriga, või eriilmeliste, kuid omavahel suhtlevate rahvaste kogu?
Paljud peavad esimest inimkonna arengu (globaliseerumise) vältimatuks tulemuseks, mina arvan, et see pole vaid lihtsalt halb, vaid ka võimatu - kui me usume inimkonna jätkuvasse eluvõimesse.
Ja mitte ainult lähedasi väärtusi jagavate inimeste vahelise külgetõmbe pärast (kultuuripõhine argument), vaid arengu kõige üldisemate seaduspärasuste tõttu (holistlik argument) - areng tähendab põhimõtteliselt uute struktuuride teket, mitte nende lammutamist.
Ja see on see, mispärast mina olen selle leppe heakskiitmise vastu: ta tähendab liikumist vales suunas, ta on väär põhimõtteliselt ja mitte ainult meie, vaid kogu inimkonna jaoks.
Rändepoliitika peaks olema suunatud sinna, et luua kõigile rahvastele oma kodu ning aidata neil seda üles ehitada.
See aitaks neil maailma rikastada kaugelt rohkem kui lihtsalt tööjõuna.
Mis on minu jaoks kõige häirivam selle ränderaamistiku ümber käiva sõnavahetuse juures, on see maailma nägemise ahtus, mille pinnalt oma seisukohti kujundatakse.
Paljude jaoks on vastuseis selle lepinguga liitumisele seletatav ainuüksi valimiste läheduse ja erakondlike huvidega, sooviga valimistel lisahääli saada. Osad on nõus möönma, et vastuseisu taga võivad olla reaalsed hirmud, kuid seletavad, et vahetut ohtu kontrollimatu sisserände näol selle leppe mõjul ei teki. Nii see tõenäoliselt ongi. Mõni üksik, eriti rahvusvahelise õiguse spetsialistid, on rääkinud selle leppe pikaajalisemast rännet soodustavast toimest. Aga see on ikkagi veel lähivaade. Seoses selle rändeleppega tuleks küsida, millisena me kujutame endale tuleviku maailma ette, kuidas me kujutame, et ta tulevikus olema saab (kui üldse saab). Kas see on üks suur globaalne küla (või linn) ühise pidžin-keele ja -kultuuriga, või eriilmeliste, kuid omavahel suhtlevate rahvaste kogu?
Paljud peavad esimest inimkonna arengu (globaliseerumise) vältimatuks tulemuseks, mina arvan, et see pole vaid lihtsalt halb, vaid ka võimatu - kui me usume inimkonna jätkuvasse eluvõimesse.
Ja mitte ainult lähedasi väärtusi jagavate inimeste vahelise külgetõmbe pärast (kultuuripõhine argument), vaid arengu kõige üldisemate seaduspärasuste tõttu (holistlik argument) - areng tähendab põhimõtteliselt uute struktuuride teket, mitte nende lammutamist.
Ja see on see, mispärast mina olen selle leppe heakskiitmise vastu: ta tähendab liikumist vales suunas, ta on väär põhimõtteliselt ja mitte ainult meie, vaid kogu inimkonna jaoks.
Rändepoliitika peaks olema suunatud sinna, et luua kõigile rahvastele oma kodu ning aidata neil seda üles ehitada.
See aitaks neil maailma rikastada kaugelt rohkem kui lihtsalt tööjõuna.
Kommentaarid