Katrin Laur. Kes saab rändeleppest kasu?

Kui tööpäeva lõpus sõita Saksamaal bussi või rongiga koju ja vaadata teisi linna-äärsetesse magalatesse sõitjaid, siis on silmaga näha, et suurem osa neist pole sakslased. Pärast II maailmasõda, 1950ndate lõpus, eriti aga 1960ndatel ja veel 1970ndatel, kui Saksamaa koges majandusime ja töökätest oli puudus, nimetati neid inimesi külalistöölisteks, Gastarbeiteriteks. Sakslastel on see anne, et nende poolt pandud nimed kleepuvad külge.

Külalistöölised olid suurelt osalt Türgist, aga oli ka itaallasi, hispaanlasi, tuldi ka tollasest Jugoslaaviast. Jugoslaavia oli ainus sotsriik, mis lubas oma inimesi välismaale. Kui mina 1980ndatel Saksamaale jõudsin, siis olid türklased ammu kohal ja kellelgi ei olnud nende kohta ühtki paha sõna öelda. Itaallased ja hispaanlased olid juba oma külalistöölise karjäärid lõpetanud, läinud koju tagasi või pidasid Saksamaal restorani või jäätisekohvikut. Türgist tulid tööle Anatoolia maata talupojad, kellel kodumaal midagi paremat teha ei olnud. Saksamaal nad rikkaks ei saanud, aga lihtsamaks eluks jätkus ja nad olidki ju lihtsad, vähenõudlikud  tööinimesed. Saksa riik kinnitas kaua, et Saksamaa ei ole sisserännuriik, ja ootas vist, et türklased mingil ajal jälle haihtuvad. Või hakkavad sakslasteks, nagu varasematel aegadel Ruhri söekaevandustesse tulnud poolakatest kaevurid. Või prantsuse hugenotid.

Kui nõukogude liit kokku varises ja eestlased reisima hakkasid, olid nad Saksamaale jõudes veendunud, et küllap sakslased suhtuvad türklastesse nii nagu eestlased venelastesse. Aga ei suhtunud, sest türklased ei olnud tulnud sakslaste tahte vastaselt, vaid nende kutse peale. Probleemid tekkisid palju hiljem. Probleemid välismaalastega ja negatiivne suhtumine tekkisid tegelikult alles pärast 2015. aastat. Pärast seda, kui valitsuse suhtes traditsiooniliselt vähekriitilised sakslased kogesid, kuidas meedia räägib hoopis midagi muud, kui inimesed nende ümber.

Internetist loetust lollitatud rändajad

ÜRO ränderaamistik on viimastel nädalatel tekitanud tulist arutelu ka Saksamaal. Poliitikud hõõruvad silmi ega tunne oma riiki ära. Angela Merkeli pika valitsemisaja jooksul ei ole poliitikast räägitud, seda ei ole arutatud, pole vaieldud.

Nii nagu Eestis tuleb ränderaamistiku teravdatud tähelepanu alla sattumise põhjust otsida sisepoliitikast, on ka Saksamaal. Merkel on teada andnud, et ta paneb detsembris CDU peasekretäri ameti maha ja sellele ametikohale on kolm tähtsamat pretendenti. Friedrich Merz, kes omal ajal Merkeli tõttu tagasi astuma pidi, Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer ja praegune tervishoiuminister Jens Spahn, kes on olnud viimastel aastatel Merkeli kibedamaid konservatiivseid oponente. Arusaadavalt on kõik kolm oma valimiseelsetes sõnavõttudes rääkinud ka rändest, eriti sisserändest Saksamaale, mis sakslastele muidugi kõige enam korda läheb. Friedrich Merz ütles, et tuleb kaaluda asüüli andmise korra ümbermõtestamist, mille peale vasakpoolsed talle kallale kargasid. Ei pea olema Kassandra, et mõista, et varem või hiljem kaob asüüliõigus või vähemalt muutub.

Süüdi on internet. Mu grusiinlasest üliõpilane rääkis mulle kurbnaljaka loo, mida kuulis, kui käis Frankfurdi konsulaadis oma passi pikendamas.
Kaks nooremapoolset gruusia perekonda olid oma vara maha müünud, nii palju kui neil seda oli, ja ostnud üheotsapiletid Saksamaale. Ka nendel olid nutitelefonid, ka nemad olid kuulnud, et tuleb öelda “asüül” ja sulle antakse peavari ja võetakse Saksa riigi ülalpidamisele. Nii nad siis jõudsid Frankfurti ja kuigi mitte esimene takso, siis ehk kolmas või neljas sai aru, et nad tahavad politseisse, ja oli nõus neid sinna viima. Nii palju neil veel raha oli. Sõideti kahe taksoga, grusiinid tegid taksoaknad lahti ja hõiskasid rõõmust ja rebisid enda, naiste ja laste passid katki. Neid ei olnud ju enam vaja ja tükid pilluti taksoaknast välja autoteele.
Tuli aga välja, et grusiinidele varjupaika ei anta. Pealegi ei tulnud nad selle peale, et öelda oma Saksamaale tuleku jaoks muud põhjust, kui et neil oli Gruusias vähe raha. Uue passi saamine võttis aega ja üks naine sai sel ajal lapse. Nüüd tuli oodata, mida otsustab Saksa riik tolle lapse staatuse osas, ja konsulaadil tuli suurt seltskonda tükk aega üleval pidada.

Rändeleping kahjustab töötajate huve

Lugesin hiljuti intervjuud vasakpoolsete parlamendisaadiku, türgi päritolu Sevim Dağdeleniga. Proua Dağdelen oli ainus Saksa parlamendisaadik, kes osales New Yorgis rändlepingu aruteludel, kusjuures kutsutud olid kõik. Kindlasti ka Eestist.

Saksa valitsus ja välisministeerium olid proua Dağdeleni kinnitusel ränderaamistiku algatajad ja peamised kokkukirjutajad. Nende peal lasub ka vastutus selle pakti eest, mille puhul “migrandid ise kõige suuremad ohvrid on” (Sevim Dağdelen).

Eestis on enam-vähem sama kirjutanud Oudekki Loone, aga peale nende on vasakpoolsete seast kuulda väga vähe vastuseisu ränderaamistikule. Kuigi too kahjustab nii kodumaiste kui ka rändama läinud (potentsiaalsete) töötajate huve. On ilmne, et vasakpoolsed on asendanud oma agendas töörahva huvide kaitsmise globalismiga ja seetõttu poliitskaalal üleliigseteks muutunud. Saksa sotsiaaldemokraatliku partei agoonia näitab seda selgelt.

Proua Dağdelen, aga ka näiteks Hannes Hofbaueri artikkel (võrguajakirjas Telepolis) tõstavad esile, et ränderaamistiku §8 kirjutab ühinejatele ette, et „Me tunnistame, et migratsioon on jõukuse, innovatsiooni ja kestliku arengu allikas meie globaliseerunud maailmas“, küsimata nende riikide arvamust, kust rändajad teele on läinud. Proua Dağdelen kinnitab, et Aafrika riikide soove arutada rände põhjuseid ja seda, mida teha selleks, et parandada olukorda riikides, kust lahkutakse, sest keegi ei lahku oma kodust lõbu pärast, ei võetud kuulda. Raamistikus räägitakse pikalt sellest, kuidas kergendada töörändurite jaoks raha kojusaatmist. Paljude vaeste riikide sisemajanduse koguproduktist moodustab välismaal töötajate poolt saadetud raha tuntava osa – Nepali ja Kõrgõzstani puhul näiteks 30%.

Saksa majandus ei saa hakkama ilma võõrtööjõuta. See meenutab mulle nõukogude koloniaalimpeeriumit Eestis näitel – tooraine tuli väljast (raud), tööjõud toodi väljast (venelased „Dvigateli“) ja toodang läks välja – ekskavaatorid. Raha ka ei jäänud riiki ja selle riigi elanikud, eestlased, sellest kasu ei saanud. Nagu ei saa saksa inimesed kasu sellest rikkusest, mida ekspordi maailmameister Saksamaa igal aastal toodab. Palgad on Saksamaal võrreldes teiste EU riikidega madalad, neid ei ole oluliselt tõstetud ega kavatseta ka tõsta.

Logisevale vankrile hüppamine oleks rumalus

Mul on pisarateni kahju neist inimestest, kes sotsiaalmeedias ja internetikosmoses leviva kõmu peale rändama on läinud ja nüüd kodututena, küll söönutena, ent mõttetute ja üksildastena ilma peale on jäänud. Minu tänavalt käivad tihti läbi noored Põhja-Aafrika tüüpi mehed, ilmselt tulid nad 2015. aastal alaealistena või ennast alaealiseks kinnitades Saksamaale ja elavad nüüd mingis vastavas ühiselamus. Neil on kõigil mobiiltelefonid ja uhked suured kõrvaklapid, uued ketsid ja teksad. Aga nad isegi ei naerata, nad näevad päris kurvad välja, ja murelikud. Mul on neist kahju, nad on oma elu tuksi keeranud ja aru saanud, et neid ei oota siin miski. Nad ei ole siin keegi, ja neist ei saa kedagi. Ei ole ka nende rahvusest noori naisi, või kui mõni ongi, siis on need oma vanemate poolt hästi valvatud, neid ei anta põgenikule naiseks. Saksa naistaga ka ei saa. Vägistamise eest pannakse vangi. Vasakpoolsed saavad koguni kurjaks, kui meenutada neile noorte meespõgenike seksuaalseid vajadusi. Ma väga loodan, et mõni neist ikkagi jõuab koju tagasi, Saksa riik natuke toetab neid ka, kes tagasi minna tahavad. Kui nad seda teevad, siis on nad edasiseks eluks õppinud midagi ülimalt tähtsat.

Ränderaamistiku koostajaid huvitab eriti vähe nende inimeste saatus, kes oma kodudesse jäävad, või see, kuidas nad seal hakkama saavad. Kuidas rikaste riikide poolt peale sunnitud vabakaubanduslepingud ajavad pankrotti kohalikke väikestööstuseid, kalureid ja põllumehi – ja siis, töötutena, rändama. Rändedokumendi koostajaid huvitavad vaeste riikide noored ja tugevad, kui võimalik, siis tööoskustega või koguni haritud inimesed. Inglismaa tervishoiusektori töötajatest on 38% Ida-Euroopast pärit inimesed, Saksamaal 10%.

Miks peab Eesti toetama globaalse kapitali huve? Et nad on meie liitlased ja me ei tohi jääda üksi, ilma liitlasteta? Jah, ma saan aru, aga hüpata praegu sellele logisevale vankrile, kui selle kohta on isegi kasusaajariikides nii palju kriitikat kuulda, ei ole tark. Oleks meil poliitikuid, kes oleks julgenud rääkida Brüsselis kõva häälega, et meil on teistugune ajalugu kui Soomel ja Rootsil, Lääne-Saksamaal ja Prantsusmaal, ning et meil on ikka veel integreerimata kolmandik riigis elavaid inimesi ja seda mitte eestlaste süü tõttu, siis ma ehk usuks veel, et Eesti suudaks liituda ja nõuda endale eritingimusi.

Keegi ei mõtle just Eestist halvasti

Jutt rändega kaasnevast vabadusest ja jõukusest on sama valelik kui Macroni jutt patriotismist. Prantsuse riigipatriotism on juuripidi Prantsusmaa koloniaalimpeeriumis, mida hellitavalt „frankofoonseks maailmaks“ nimetatakse ja mille suhtes prantslased tänaseni isalikke ja emalikke tundeid tunnevad, kui räägivad prantsuskeelsete aafriklaste või araablastega. Ei tasu pingutada – Macroni patriotismi suudame vaevalt jagada, kui me just Brüsseli suhtes patriotismi tundma ei hakka. Eestil ei ole olnud kolooniaid, Eestil ei ole olnud ega vaja me ka tööorje. Parim ja ainus, mis meie jaoks võimalik on, on olla vaene, aga aus. Mitte püüda teha rehepappi, kirjutades ränderaamistikule alla ja lohutades samal ajal rahvast kodus, et ega me seda täitma hakka. Loodetavasti ei ole liiga ebaaus ära oodata ja mitte Marrakechi tormata. Ma luban teile, et Saksamaa muutub võib-olla lähemate kuudega, kindlasti aga aastaga. Austria on juba muutunud, Šveits on väga mõttes ja murelik. USA on ka täna meie tähtsaim partner, ja Ida-Euroopa hulka kuulumine ei ole häbi ega valiku küsimus.

Rändeleping ei suuda rännet niikuinii reguleerida. Küsimus on pigem selles, kui palju muudatusi ja uuendusi suudavad taluda rände sihtriikide inimesed. Ränderaamistiku laualepanemine ja läbisurumine toimuvad väga halval ajal. Inimeste usk demokraatiasse mureneb päevadega. EKREt ma ei karda, kuigi ka ei vali. Muudatusi, mis Saksamaal ja Prantsusmaal käimas on, jälgin aga tõsise murega.

Ühte võin eeslastele kinnitada: kõikidel riikidel on praegu ränderaamistikuga nii palju tegemist, et kellelgi ei ole aega mõelda selle peale, kui rumal ja tagurlik on Eesti, kui ta ränderaamistikuga ei ühine. Ja isegi mitte selle peale, kui toredad ma oleme võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, kui me sellega ühineme.

Artikkel on algselt ilmunud Õhtulehes 26.11.2018