Paavo Kivine. Riigireformist

Kõrvu on kostnud plaan vähendada riigiametnike arvu poole võrra. Reformijad ütlevad välja uue, väga julge mõtte: riik teenigu oma rahvast.

Siiski leidub muretsejaid, kas selline julgus ei sea ohtu riigi toimimist. Liiati kui mõtegi pole päris uus. Juba poolteist sajandit tagasi uuris teemat maailmamainega teadlane Mark Twain. Tema järeldus sai järgmine:

„Ma tean, et ministeeriumid on täis seesuguseid, keda kunagi ei informeerita kabineti istungitest, kelle käest riigi peamehed iial nõu ei küsi, kui tegemist on sõja-, raha- või äriasjadega, aga kes istuvad kohusetruult oma kontorites ja muudkui töötavad. Nad teavad, kui vajalikud on nad rahvale, ning alateadlikult väljendub see ka nende hoiakus, näiteks restoranis toitu tellides. Kuid nad töötavad ometi.

Ma tunnen üht sellist, kelle tööks on leheväljalõigete kaustadesse kleepimine. Mõnikord kleebib ta neid koguni kaheksa kuni kümme tükki päevas. See ei suju ta käes võib-olla mitte kõige paremini, kuid mees teeb, mis mees suudab. See on äärmiselt tappev töö. Vaata et viib mõistuse peast. Ometi teenib ta kõigest 1800 dollarit aastas. Niisuguse peaga, nagu sellel noormehel otsas, võiks tahtmise korral ükskõik mis muus ametis tuhandeid dollareid kokku lüüa. Aga ei – tema süda tuksub ainult kodumaale ja ta teenib seda senikaua, kuni leidub kasvõi üksainus kleepimata leheriba.

Ma tunnen teisi ametnikke, kelle kirjaoskus pole just kiita, kuid kes annavad sellegi vähese, mis neil on, omakasupüüdmatult isamaa altarile, rügades ja kannatades mingi 2500-dollarilise palga eest. Tihti tuleb nende sirgeldatu teistel ümber kirjutada, aga kui mees annab isamaale kõik, mis tal anda on, kas võib siis temalt rohkemat nõuda?

Või võtame need ametnikud, kellel veel amet puudub ja kes muudkui ootavad ja ootavad ja ootavad vaba kohta – ootavad kannatlikult oma võimalust isamaale appihakkamiseks – ja saavad ainult kaks tuhat aastas. See on kurb, see on oh kui kurb! Kui mõnel Kongressi liikmel on sõber, kellel on hulk andeid, kuid puudub amet, kus ta saaks oma hiiglaslikku potentsiaali ilmutada, osutab kogresmen kodumaale teene sellega, et teeb talle mõnes ministeeriumis koha. Ja siis peab vaene mees orjama seal elu eest ja võitlema paberivirnadega riigi heaks, kes iial tema peale ei mõtle ja kunagi teda hea sõnaga ei meenuta – ja kõike seda mingi paari-kolme tuhande eest aastas.

Kui ma ükskord oma ministeeriumiametnike nimekirjaga ühele poole saan, kus näitan vastavalt ära ka nende kohustused ja töötasud, siis te alles näete, et meil pole ametnikke veel kaugeltki nii palju kui vaja ja olemasolevadki ei saa oma töö eest pooltki seda palka, mis nad vääriksid.”

Niipalju auväärt teadusemehelt. Tänapäev teab lisada, et teatavasti paisub ilmaruum koos kõigega, mis seal sees on. Kaasa arvatud ametnikkond. Nõnda välistavad riigireformi juba loodusseadused.