Katrin Laur. Mis toimub Saksamaal?

Jalgpallist tean ma vähem kui keskmine kodanik.  Aga et ma töötan Saksamaal, siis seda, mis seis on Saksa jalgpalliga, võib siin õhus tunda. Paljud mu kolleegid Kölni Meedikunsti Ülikoolis armastavad jalgpalli. Koosolekutel vaatasid (mees)kolleegid, seda isegi eriti varjamata, telefonidest tähtsamaid mänge. MM-i ajal rippus rektoraadi kohvinurgas suur kihlvedude tabel. See kõik on nüüd minevik. Detailidesse laskumata ütlen, et saksa jalgpall ei soojenda enam sakslaste südant.

Aga mis soojendab sakslaste südant oktoobris 2018?

Suurem enamus sakslasi usub endiselt, ja see vastab endiselt tõele, et Saksamaa majandus on Euroopa vägevaim. Samuti nagu see, et suurem osa Saksa inimestest sellest kasu pole saanud. Viimasel kahekümnel aastal on madalapalgaliste olukord halvenenud ja keskmises segmendis pole palgad tõusnud, küll aga hinnad. Selle eest, eriti mis madalaid palku puudutab, tuleb tänada Agenda 2010-t: katsler Schröderi ja Roheliste valitsemisajal ette võetud sotsiaalsüsteemi ja tööturu reformi. Selle järgi on suurem enamus koristajaid näiteks seotud ajaliselt piiratud töölepingutega, renditööjõuga firmades. Selle kohta on kasutusel uus termin: “prekariaat”.

Olemata jalgpallifänn julgen väita, et hiljutisi Baieri valimisi ja Saksa jalgpalli saab omavahel siduda küll, seda enam ei FC Bayern München ja TSV 1860 München, mõlemad üle Saksamaa piiride kuulsad klubid, on etendanud olulist rolli Baieri ja Saksamaa maine kujundamisel.

Mida keskmine inimene veel Baierist teab? BMW-d, Oktoberfesti. Baier on talupoeglik, põllumajanduslik, katoliiklik. Baierlased kannavad igapäevases elus ikka veel uhkusega rahvarõivaid ja räägivad baieri murrakut, millest võõral on võimatu aru saada. Kohalikes õllekõrtsides on naisettekandjad (needsamad, kes Oktoberfesti ajal kummaski käes kaheksa liitrist õllekappa lauale toovad) külastajatega peaaegu jõhkrad, eriti meeskülastajatega. Tegemist on baieri flirdi erivormiga – meeskülastajad ütlevad selle kohta hellitavalt “grantln”.  

Neile, kes Saksamaad ei tunne, meenutan, et Saksamaa on liitriik, föderatiivne riik ja seda mitte suusoojaks, mitte vähem kui USA, vaid isegi rohkem, Saksamaa riikide erinevus on kujunenud sajandite jooksul. Enne Saksa Keisririigi loomist 1871 oli hulk erinevaid vürstiriike. Esimene samm ühtlustatud saksa keele suunas oli Martin Lutheri Uue Testamendi tõlge. Seda on kasulik teada, kui tahta endale ette kujutada suhteid erinevate liidumaade vahel. München on Berliinist vaadates kaugel. Pärast II maailmasõda, kui Saksamaal Wirtschaftswunder oli, sai Baier rikkaks ja on olnud üks rikkamatest liidumaadest. Põhjapoolsel protestantlikul Saksamaal peetakse baierlasi tagurlikeks, lihtsameelseteks maakateks. Nende rumaluse üheks näiteks peavad progessiivsed sakslased CSU (Kristlik-Sotsiaalne unioon, CDU Baieri “õde”) aastakümneid kõigutamatut ainuvõimu. Pikka aega oli CSU eesotsas Franz Josef Strauss. Strauss kindlasti ei olnud rumal, aga rahvapartei juhina kehastas ta tüüpilise baierlase rolli ja kahtlemata tegi seda südamest. Neil “vanadel headel aegadel” sai CSU valimistel mõnel korral koguni 60%, viimati, 2013, veel 47 %. Valitsemine oli selge ja lihtne: Baierit valitses CSU, Münchenit aga SPD.

See kõik oli enne 2015. aastat. Tänaseks on kolm aastat möödas sügisest, kui miljon inimest üle Euroopa Saksa piiri poole marssis ja sellest üle tuli, politsei vaatas pealt, kui neid üldse näha oli.  

Sellest sügisest on palju muutunud. See sügis läheb ajalooraamatutesse ja mitte uue, parema tuleviku stardipauguna.  

Ajakirjanduse roll näiteks. Sellest ajast saadik on ajakirjandus rahva ümberkasvatamise ja kuulmatute rooskamise oma südameasjaks võtnud.

           Sellest ajast on “meie” ja “nemad” ja lõhe nende vahel käriseb üha laiemaks. Kust poolt ka ei vaataks – ikka on “meie” ja meie vastas “nemad”.

Kui ma vaatan ajakirjanduse ja võimu poole pealt, siis on soovitav kirjutada nn. “human interst’i” teemadest. Fotodel on soovitav näidata tumeda nahavärviga inimesi,  eriti kas nutvaid või naervaid lapsi,  vastavalt sellele, millest jutt. Kui on vaja kirjutada mõne uustulnuka poolt sooritatud kuriteost, siis on põhirõhk sellel, et rahvas on vaatamata sellele jäänud endiselt rahulikuks ja avatuks. Rahvast tuleb õpetada, kasvatada ja paljastada neid, kes õppust ei võta. Meil ülikoolis näitasid eile õhtul uued, õpinguid alustavad tudengid oma töid, ja mitmes neis tehti selle sama asja üle nalja. Mu süda läks sellest kohe kergemaks – õnneks on noortel säilinud tundlikkus sotsiaalsete teemade suhtes. Selle üle koguni naerdi südamest! – vahepeal ma kartsin, et enam ei juletagi poliitilise maiguga nalja teha.

Kui ma vaatan vastaspoolelt, siis ei saa pärast 2015. aasta sügist ajakirjandust enam usaldada. TV ja lehed kajastavad ainult neid sündmusi, mis nende maailmapilti passivad. Chemnitz oli eriti raske juhtum. Lääne-Saksa ajakirjanikud sõitsid kohale ja kirjutasid natsidemonstratsioonidest ja sellest, kuidas linnas pagulasi jahiti. Mis ei vastanud päriselt tõele, nagu uskus videolõikude järgi nägevat Hans-Georg Maassen, Saksa Konstitutsioonikaitse Büroo (sisejulgeoleku) juhataja. Mille peale Maassen oma koha kaotas. Suurem osa neist, kes tulid  Chemnitzis tänavatele, olid tavalised linnakodanikud, meedial ei ole aga probleeme kogu Saksimaa natsideks tembeldamisega.  

Teisalt tuleb öelda, et kolme aasta möödudes on Saksa ajakirjanduses siin ja seal  hakanud kostma hääli, kes kahtlevad, kas pole see “õige liini ajamine” liiast? Mõned, tõsi küll, vähesed ajakirjanikud küsivad, kas on veel võimalust taastada rahva usaldus valitsuse vastu? Merkel ise nii ei arva. 17. oktoobril pidas ta Liidupäeva ees kõne, kaks päeva pärast Baieri valimisi. Parlament ootas, mida ütleb kantsler CSU nõrga esinemise kohta Baieris. Suur osa vastutusest selle eest langeb ju temale. Aga ta ei öelnud midagi. See-eest lubas ta, et hakatakse karistama neid parteisid, kes levitavad valet.

Kuidas, palun, sellest aru saada? Kui Alexander Gauland, AfD juht, mõne aja eest ütles, et võrreldes Saksa riigi ajalooga oli 12 aastat Hitleri valitsemist linnus...t (s. t. väike hunnik) ja kõik korralikud inimesed olid  nördinud  ja ütlesid, et Gauland pisendab sel moel Saksa süüd, kas saab teda siis edaspidi selle kui vale levitamise eest vastutusele võtta?

Baieri valimiste kohta kirjutatakse, et CSU oli suurim kaotaja ja Rohelised suurim võitja. CSU sai 37% häälest, 10% võrra vähem kui viie aasta eest. See 10%, võib arvata, läks AfD-le, parteile, kes on Angela Merkeli 2015. aasta tegutsemise tulemus. Siiski jäi AfD Baieris allapoole seda, mis ta Liidupäeva valimistel saavutas (12%) ja seda tänu CSU-le.  

Baieri ministerpresident Markus Söder ja CSU juht, siseminister Horst Seehofer, on ajakirjanduse lemmik-peksupoisid. Nad on algusest peale olnud vastu Merkeli avatud piiride poliitikale ja lubanud hullemal juhul Baieri piiri kinnipanemist. Selle aasta alguses otsustas Baieri valitsus Söderi initsiatiivil igasse Baieri ametiasutusse ja klassituppa jälle krutsifiksi, ristitlöödud Jeesuse kuju, ristiusu sümboli, üles riputada. Nagu öeldud on Baier traditsiooniliselt katoliiklik maa, Söder ise küll luterlane. Progressiivse ajakirjanduse pahameelt sellise tagurliku otsuse peale võib igaüks endale ise ette kujutada.

Parteipoliitilisest seisukohast ma koguni ütleks, et Söder ja CSU saavutasid valimistel väga hea tulemuse. Koos Vabade Valijatega (Freie Wähler), kellega nad on juba alustanud koalitsiooniläbirääkimisi, on nende käes parlamendi enamus.

Vabad Valijad on aga põnev nähtus. Midagi sellist, mis Artur Talvikule terendab:  rahvaliikumine ja survegrupp lokaalpoliitika jõustamiseks, mitte partei. Vabad Valijad on nimelt parteide vastu. Üldriiklikult on neil vaevalt mingit tähtsust, ainult Baieris. Mis ütleb midagi olulist Baieri kohta. Baieris juhib neid Hubert Aiwanger. 48-aastane põllumees, kes tõepoolest on talupidaja ja mitte poliitbroiler. Üks neist asjadest, mida nad tingimata tahavad on see, et kohalikes omavalitsustes hakatakse AfD esindajatega normaalselt ja konstruktiivselt koos töötama, lõpetatakse rituaalne poriloopimine.

           Nii saab Baier Issanda abiga jälle stabiilse konservatiivse valitsuse, mille üle Saksamaa kaugemates paikades kurbust tuntakse. Võimalus tõsisteks muudatusteks lastakse jälle käest... Nii arvavad eelkõige Rohelised. Kes tõepoolest on muutunud, keskkonnateemad agendast maha võtnud, sest see võiks rikkuda nende valijate tuju. Rohelised on pärit enamasti nendest piirkondadest, kus raiutakse maha suuri metsi, et sinna asemele tuuleparke püstitada. Tuulepargid on ju nii progressiivsed (ja neid toetatakse priskelt maksumaksja rahast, mis on Saksa riigi üks suuri kuluartikleid).

Enne kui Rohelisi valimiste võitjateks tituleerida, oleks vaja rääkida SPD-st, Saksamaa vanimast parteist. Neil valimistel jäi ta alla 10%. Seni oli Baieris tavaliselt nii, et liidumaad valitses CSU, Müncheni aga SPD. Linnapea oli sots. Nüüd saab vast linnapeaks roheline?

Miks sotsid lagunevad? Kaks põhjust: agenda 2010, mis tõepoolest töötavale, eriti rasket madalapalgalist tööd tegevale rahvale kasuks ei tulnud. Teine põhjus – 2015. SPD valijad, nii palju kui neid veel järele on jäänud, on need inimesed, kellel sissetoodavast odavast tööjõust (pagulased loodetakse ju ühel päeval ikkagi tööle panna) on karta kõige suuremat ohtu. Madalad palgad jäävad edasi madalaks, odavat korterit on veelgi raskem leida, tahtjaid on nüüd rohkem.

SPD seisab kindlalt Angela Merkeli põgenikepoliitika selja taga. Toetab praegugi veel Merkeli “Me saame sellega hakkama’t”, kuigi enam ei varja ajakirjanduski, et tegelikult ei tea keegi, vist ka mitte Merkel, mis see “see” on, millega me oleme lubanud hakkama saada. Peale selle, et Merkel jätkab valitsemist. See on ainus siht, mis silma hakkab.

Roheliste juurde läksid need SPD-st, kes ei läinud AfD juurde. Roheliste partei on muutnud oma agregaatolekut. Keskkonnateemad on jäänud teisele, kui mitte kolmandale plaanile. Nende poolt ei ole olnud kuulda protesti näiteks unikaalse Hambachi metsa maharaiumise vastu, et selle alt kivisütt kätte saada. Praegu oldaks seal juba lageraidega peale hakanud, kui mitte meie kooli, Kunshochschule für Medien üliõpilane Steffen Meyn ei oleks seal septembris oma dokumentaalprojekti filminud, kõrgelt puu otsast alla kukkunud ja surma saanud. Ma tundsin Steffenit hästi, ta oli minu seminaris. Ta oli 25-aastane. Raie on praeguse seisuga peatatud 2020. aastani.

Saksamaa rohelised ei ole enam kuigi rohelised. Pigem on see “nooreks jäänud”, haritud, heal järjel hipsterite partei. Ma ütleks, et Rohelised on lifestyle’i  erakond. Nad ütlevad, et on liberaalsed (kas ka siis, kui see neilt endilt mingit loobumist või pingutust nõuaks?). Nad tahavad, et piirid oleksid lahti ja tahavad kangesti head teha, küsimata, kas see nende heateo objektidele ka pikemas perspektiivis hea on. Nende põhiline veendumus on, et Saksamaa on väga rikas ja ükskõik kui palju nad aitavad, nemad sellest vaeseks ei jää. Nad elavad sellistes linnaosades, kus üür on kõrge (enamik linna-sakslasi elab üürikorterites). Tööl nad pagulastega arusaadavalt kokku ei puutu ja kui vaja, panevad oma lapsed erakooli, mitte sinna, kus on kõrge välismaalaste osakaal.

Peale Roheliste,  elustiili-vasakpoolsete, on veel ühed vasakpoolsed, kes neil valimistel üles ei astunud. Mitu inimest minu üliõpilastest toetavad neid ja ma saan sellest ka aru. See on Sahra Wagenknechti “Tõuse üles!” liikumine. Mis nõuab kontrolli piiridel ja et võetakse vastu ainult neid, kes abi tõesti vajavad ja mitte rohkem, kui riik suudab. Muus suhtes on Wagenknecht vasakpoolne nagu vasakpoolsed ikka. Ta süüdistab Merkelit selles, et tema poliitikast on olnud kasu vaid eksporditöötstuse  suurkontsernidele, ja kes saaks sellele vastu vaielda? Siiani on Wagenknecht veel olemasoleva Vasakpoolse (Linke) partei üks kahest juhist, kuigi ülejäänud osa parteist Merkeli pagulaspoliitikat toetab. Wagenknechti küll kritiseeritakse, aga kaugeltki mitte nii vihaselt kui AfD-d. Püütakse sellest pigem mitte rääkida, et ei peaks tunnistama: vastuseis Merkelile ulatub üle kogu poliitlise spektri, vasakult paremale.

28. oktoobril on valimised järgmisel liidumaal, Hessenis. Baieris elab 12,6 miljonit inimest, Hessenis poole vähem. Hesseni ministerpresident ja CDU esimees Wolfgang Bouffier on öelnud, et tema erakonnale oleks parem  minna opositsiooni. Õige. Aga kes siis valitseb Saksamaad?
             Kui Baieri valimistulemused kokku lugeda, said AfD ja Rohelised, need erakonnad, kes tahaksid Baierit oluliselt muuta, 27 %. Sellest võib järeldada, et rahva enamus ei ole andnud mandaati enda ümberkasvatamiseks ja uue elu ehitamiseks.

             Peatreener Löw võidakse välja vahetada, aga ma kardan, et see oleks sama sorti muutus, nagu me teame Krõlovi valmist “Kvartett”. Paremat jalgpalli mängitakse jälle siis, kui riiki haaranud stagnatsioon lõpeb. Kas selle jaoks aitab Angela Merkeli väljavahetamisest?