Toomas Haug. Kajast ja massiimmigratsioonist

Kaja Kallas on hiljuti öelnud, et Eestis massiimmigratsiooniga probleemi ei ole. See ei ole niisama ütlus. Selles võib peegelduda Eesti tulevase valitsuse seisukoht.

Minul oleks Kaja Kallasele küsimus: kuidas defineerida massiimmigratsiooni Eesti oludes? Millal üks „tavaline“ immigratsioon muutub massiimmigratsiooniks?

Mõtleme läbi. Kas on tegu massiimmigratsiooniga, kui riigi igast kümnest elanikust üks on välispäritolu?

Ilmselt mitte.

Kui kümnest kaks?

Ei… ei ole.

Kümnest kolm?

Nojah, ei tea…, nii ja naa.

Kümnest neli?

No nüüd ikka juba kindlasti on. Sest kümnest viis ei oleks enam massiimmigratsioon, vaid põliselanike väljavahetamise reaalne algus, mida tuleks käsitleda juba teistes terminites.

Niisiis, kümnest neli. Usun, et Kaja Kallas oleks siin minuga nõus.

Nüüd aga on mul talle teade: enam-vähem selles proportsioonis ongi Eesti immigreeritud nõukogudeaegse massirände ajal. Eestis on toimunud Euroopa üks kõige rängemaid massiimmigratsioone, mille tulemusel põliselanike osakaal on kahanenud radikaalselt. Eesti on massiimmigratsiooni äärmuslik näide. Selle käigus vahetati välja näiteks tervete linnade elanikkond. Ja Eestis ongi massiimmigratsiooniga igapäevaselt suur probleem. Alates Maxima umbkeelsetest kassiiridest kuni võimetuseni riigikeelset haridussüsteemi kehtestada. On ilmne, et igasugune vähegi märkimisväärne uus sisseränne ja ümberasumine ainult süvendab ja komplitseerib seda probleemi. Sest „tavaline“ immigratsioon Eestis langeb ettevalmistatud pinnasele, kus kvoodid on pilgeni täis, ja osutub tahes ehk tahtmata senise massiimmigratsiooni jätkuosaks.

Seepärast tahaksin Kaja Kallasele öelda: Eesti puhul ei saa immigratsiooni lahutada massiimmigratsioonist. Igasugune sisseränne toimib siin olemasolevas ajaloolises massiimmigratsiooni kontekstis.

On väga kahju, et peale EKRE pole sellest aru saanud (või ei julge seda esile tuua) ükski erakond. Üks põhjus on see, et erakonnad ei vaatle ega hinda Eestis toimuvat enam põlisrahva – eestlaste – vaatenurgast, vaid poliitkorrektsete ja mujalt ette kirjutatud kriteeriumide järgi. (Siit võiksid nad otsida ka EKRE edu ja enda allakäigu põhjusi gallupites.) Kes veel Nõukogude aega mäletab, sellele tuleb olukord tuttav ette. Nii nagu tol ajal polnud „peavoolus“ olemas okupatsiooni, nii pole nüüd olemas massiimmigratsiooni problemaatikat. Selline uussovetiseerumine rahvuslikult olulise teema mahasalgamisel  ja eitamisel on praeguste erakondade tõsine häda. See paneb kummaliselt vingerdama ja takistab mõtestatud tegevust oma kodumaa ja oma rahva hüvanguks.