Jaan Kross. Eneseunustamisest ja laadavaimust

Aktuaalseid mõtteid Voldemar Milleri sünnipäeval peetud kõnest a. 2001

Mõned aastad tagasi kutsus Voldemar Miller mu osa võtma noorte kodu-uurijate kahekümneviiendast kokkutulekust. Seal kuuldu, nähtu ja mõeldu avas mulle vastava liikumise täiesti uues reaalsuses.

Siis oli kahekümnele viiele kokkutulekule – veerand sajandi jooksul – esitatud 320-st koolist ühtekokku 2510 kodu-uurimuslikku tööd. Kui iga töö oli umbes 20 lehekülge pikk, tähendab see viitkümmet tuhandet lehekülge. Meenutagem: Jakob Hurda poolt 1888 alustatud suure rahvaluulekogumise tulemus oli 120 000 lehekülge. Mahukam kui noorte kodu-uurijate töö, seda küll – aga suurusjärk ikkagi seesama.

Ma kuulsin sel kokkutulekul, Voldemar Milleri eesistumisel, öeldavat – ja ütlesin ise: Me oleme praegu Eesti lähiajaloo uustõlgenduse otsingul ja keskne mõiste, mis viimase poolsajandi ajaloos esile tõuseb, on vastupanuliikumise mõiste. See tähendab liikumist – aga teinekord ka nimelt liikumatust – mille abil eesti rahvas püüdis nende aastakümnete jooksul säilitada oma olemust. Meie noorte kodu-uurijate tegevus oli aastakümnete jooksul vastupanuliikumise oluline osa. Sest ta suundus kõige otsesemalt eneseunustuse- ja eneseloovutamisõpetuse vastu. Mida kõik ametlikud kõnetorud jutlustasid. Sel ajal, kui teile miljonist kõnetorust lauldi „Moi adres Sovetskij Sojuz“ – kirjutasite teie – Voldemar Milleri juhendamisel – vanavanaisa suust üles oma kodunurga toponüümikat ja vanavanaema suust omaenese suguvõsa traditsiooni või uurisite muid tuhandeid väikesi asju, mis andsid teile ametliku mälukaotamislaine mühinas pidet. Sest lausa kõrvu Voldemar Milleri tasaste sisendustega vastupidiseks – rääkis teile ajalehtedes kas või akadeemik Gustav Naan sellest, kui mõistlik on mõtelda ratsionaalselt ja loobuda rahvuslikust nartsissismist (sest juured on ju üksnes umbrohul, aga mitte ometi inimesel!) ja kui tark on loobuda rahvuslikust pisiprahist ja lõpuks ka rahvuslikust edasikestmisest ülepea – –

Jaa, seal kokkutulekusaalis istudes ja sõnavõtte kuulates sain ma äkitselt aru,  k u i  suur asi see oli, et Voldemar Miller rääkis seal ise või kutsus oma kutsutuid rääkima noortele inimestele selliseid asju:

Eesti identiteet on endiselt ohus. Ainult et seni ohustas seda nõukoguliku pihustuse hall teerull, aga nüüd Euroopa kirev ja rahajanune laadavaim. Ja viimane on ohtlikum kui näib. Sest hallile rullile panime me sisemiselt vastu, aga kireva plärtsu võtame vabatahtlikult omaks. Võtame omaks peamiselt oma süvenematuse ja harimatuse tõttu, selle tõttu, et meis pole kujunenud välja vastavaid kriitilisi kaitsereflekse, mis läänlastes endis, vähemalt nende haritumas osas, ammu olemas. Rämpsu, nn. euroopaliku rämpsu vastu suunatud enesekaitsehoiaku teke rahva ja eriti noorsoo seas on meie uues olukorras otsustavalt tähtis.