Toomas Haug. Raudtee ja rahvusriik

Kui Eesti oleks päriselt iseseisev riik ja asju aetakse eesti rahva ning riigi huvidest lähtuvalt, siis ei saaks Rail Balticu plaan tulla ju kõne allagi. Siis oleksime usinalt ametis oma praeguse raudteevõrgu renoveerimisega ja osalt ka taastamisega, mõtleksime oma inimeste igapäevastele vajadustele ja elukeskkonna hoidmisele ning koostöös lõunanaabritega parandaksime kindlasti ka oma raudteeühendust Euroopa kaugemate maadega. Kuid paraku on Eesti iseseisvusmõte hakanud ohtlikult tuhmuma, mis kajastub ilmekalt otsuses rajada Rail Balticu joonlauatrass, kuulamata mingeid terve mõistuse hääle vastuargumente.

Mõnedelegi Rail Balticu vastasele tundub niisugune otsus seetõttu irreaalne või rumal, aga tuleb meenutada, et seda on see üksnes kohalikust vaatenurgast. Euroopa Liidu geopoliitilisest vaatenurgast, n-ö üleliidulisest aspektist on sellise joonsirgelt kihutava kalli kiirraudtee rajamine tõenäoliselt põhjendatum. Praegune vastasseis Venemaaga ei kesta kindlasti igavesti ja tulevikus on kaupade liikumine põhja ja ida suunal arvatavasti suurem kui praegu. Ehk kulub siis ka niisugune raudteeühendus marjaks ära. Niisamuti nagu kõik strateegilised torujuhtmedki Läänemere põhjas, mida samuti juurde tuleb. Euroopa Liidu föderaliseerimise vaatevinklist tuleb aga rõhutada, et efektiivsed raudteed, mis kõik suunduvad ühe keskuse nagu mesipuu poole, aitavad luua impeeriumitunnet ja tugevdada suurriiklikku moodustist. Juba praegu on raudtee-debattides süvenenud Berliini kui „kodumaa pealinna“ kuvand.

Meil tuleb aru saada ka Riigikogu hääletamise loogikast. Esinduskogu on hääletanud üleliidulistest huvidest lähtuvalt. Tõsirahvuslastele tundub see võib-olla reetmisena, aga jällegi, meil tuleb mõista, et Riigikogu enamus tajub ennast juba üleliidulisuse orgaanilise osana ja nii mõnigi kindlasti ka arvab, et just see ongi Eestile kasulik. Perestroika ajal oli alguses küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et päris ilma liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa oma ajaloost ikka mingi „liidu“ tiiva all olnud. Rangelt võttes – ja ma vastutan nende sõnade eest – on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne II maailmasõda. Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad. Ja sõnad nagu Euroopa raha või Euroopa huvides asja ära otsustavad.

Ma ei tahaks olla üleliia irooniline ega ka äärmuslik. Kui juba reaalselt oleme Euroopa Liidus, siis on meie poliitika üleliiduline aspekt paratamatult olemas. Häda on selles, et tasakaal hakkab käest minema ja üleliiduline mõtteviis hakkab tõsiselt varjutama rahvusriiklikke huve, kogu vastavat mõtteviisi. Riigikogu kipub sellises olukorras muutuma kohaliku omavalitsuse volikoguks, millel on pädevus kohalike probleemide, haigekassa, maksumääruste jms otsustamises, „suurtes“ asjades tuleb aga lihtsalt vormistada „õigeid“ otsuseid.

Rail Balticu juhtum ütleb meile siiski veel midagi olulist. Eestis on praegu huvitav aeg. Ühelt poolt ilmselge Eesti-keskne kodanikuaktiivsuse tõus, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub kui toetab; ja teiselt poolt moraalselt tuimenev ning järk-järgult üleliidustuv poliitiline eliit. Kui mõlemad protsessid, kodanikuaktiivsuse tõus ja eliidi tuimenemine jätkavad süvenemist, siis on ees kindlasti rasked, aga mitte tingimata lootusetud ajad.