Katrin Laur. Kui palju maailm on muutunud

Kui George W. Bush, viimane vabariiklasest president enne Trumpi, 2001 USA presidendiks valiti, siis oli Saksamaa kantsleriks sotsiaaldemokraat Gerhard Schröder. Ilmselt ei saanud ta vabariiklase valimist otseselt tervitada, aga teise riigi valitsusse suhtuti nii, nagu teise riigi valitsusse on sobilik suhtuda – ilma liigselt sekkumata.

Kui Obama sai presideniks, 2009, siis oli küll Saksamaal pidu. Obama vastas ideaalselt progressiivse maailma ettekujutusele sellest, milline peaks tulevik olema – ilus, haritud mulatt. Justnagu must, samas piisavalt valge ja vähemalt sama kultiveeritud kui ülejäänud poliitiline ladvik.

Omaba-armastus oli rohkem siiski ideaaliiha kui see politruklik leppimatus, mida tänane maailm näitab üles selle suhtes, mis „ei ole õige.“ Mis ei vasta „läänelikele väärtustele“, nii nagu neid viimasel aastakümnel defineeritud on.

On üsna keeruline pakkuda ennast Trumpi kaitsjaks. Ilmselt meeldib talle palju rohkem rünnak kui kaitse. Tema käitumine on olnud provotseeriv ja polariseeriv valimisvõitluse ajast saati. Selge on aga see, et teda ei oleks valitud, kui ta ei oleks mänginud välja oma „teistsugusust“ võrreldes poliitprofi Clintoniga.

Ma ei taha analüüsida Trumpi. Ma ei tea, kas ta mulle meeldib. Ja pealegi, mida tähendaks meeldimine selliselt distantsilt? Aga kindlasti meeldib mulle, et ta lõhub seda müüri, mille poliitiline klass on ehitanud enda ja valijate vahele. (Ka see on eriti tuntavaks muutunud viimasel kümnel aastal.) Kus jutt on nii lihvitud, sõnad iga nädal nii kokkuleppeliselt uued, et isegi poliitika-huviline kodanik ei suuda aru saada, mida ja miks otsustatakse.

Saksamaa piiridest üle marssiva miljoni vastuvõtmine toimus nominaalselt konservatiivse kantsleri valitsemisajal, kusjuures meedia sättis selle niisugusse valgusse, et inimesed ei julenud tükk aega isegi naabriga oma hirmudest ja kahtlustest rääkida, arvates, et küllap on nemad ainsad „tagurlased“. Ma ei pea olema hull või  vandenõuteooriate uskuja, kui ma sellise kogemuse peale ütlen, et kogu poliiitline klass on ühel pool rindejoont, olenemate nende parteilisest kuuluvusest. Ainsaks erandiks Saksamaal on Alternative für Deutschland, mis tähendab küll, et demokraatia on veel natuke elus – mõttevabadus! – aga mis abi sellest on, kui AfDs on Putini-armastajad, kes kinnitavad ühest suust, et NATO laienemine Venemaa mõjusfääri – need oleme meie, Balti riigid ja Poola – on viga. Mis tuleks parandada.

Seda, mida ma olen näinud Saksamaal iga päev sellest hetkest alates, mil Trump presidendiks valiti, poleks mõni aasta tagasi olnud võimalik uskuda – kõik ajalehed, kõik telekanalid, kogu meedia annab päev-päevalt tema pihta tuld. Mul on tuttavaid, kes kurdavad, et kuna USA- reis oli ammu plaanitud, siis nüüd ei teagi, mida teha? Kuidas sinna veel sõita?

Iga päev, kõik ajakirjanikud. Ka muidu väga tasakaalustatud ja konservatiivne „Frankfurter Allgemeine Zeitung“. Iga päev jälgitakse Saksamaal pöialt pidades, kas on lootust Trump ametist lahti kangutada.

Nüüd, nädalavahetusel, oli Trump visiidil Brüsselis ja pärast seda G8 tippkohtumisel Itaalias.

Mis Saksa meediat jälgides sõelale jäi?

Trump pragas NATO liikmeid, et nad oma 2% kohustust ei täida. Mille peale peab arvama, et eestlased on rumalad – mingit 2% kohustust ei olevatki, on soovitus kümne aasta jooksul läheneda 2%le. Nendest viiest riigist, kes 2% kohustuse täitnud on, nimetatakse nimeliselt ainult Kreekat, ilmselt toonitamaks, kui naeruvääne see jutt on. Nii et paraku peab Eesti riigi juhtidele ütlema, et kui te soovite olla osa Euroopa ühtsest  välis- ja kaitsepoliitikast, siis 2% täitmine teile Brüsselis sõpru ei too.

Siis lugesin ma paljudes artiklites, et üks ELi üks kahest juhist, Donald Tusk, ütles pärast kohtumist Trumpiga, et Venemaa suhtes Euroopal ja USA-l ilmselt ühist seisukohta ei ole. Mida sellega öelda taheti, jääb mulle arusaamatuks, pigem püüti veelgi suurendada usaldamatust Trumpi/USA suhtes.

Palju oli juttu sellest, et ta ei öelnud, et USA toetab § 5-t. Ainult ühe artikli leidsin ma nende päevade Saksa meedias, kus öeldi, Trump kinnitas Venemaa-vastaste sanktsioonide jätkamist ja sooviks neid pigem karmistada.

Neil päevadel mõtlesin ma tõsiselt selle üle, mida tähendab tõejärgne maailm. Trumpi Euroopas-käigu kontekstis vastasin ma endale, et see on propagandasõja termin. Nii kallutatult, kui Saksa ajakirjandus Trumpi kahte visiiti – Brüsselis ja Sitsiilias – kajastas, poleks see mõne aasta eest mõeldav olnud.

Itaaliast, G8 kohtumiselt nii palju, et ma ei tea öelda Pariisi kliimakokkulepete kohta,  kas need on ainult õiged, või on nende kahtluse alla panemises ka mingi ratsionaalne iva. Või peab Trump tõesti silmas ainult oma riigi majanduse huve.

Rääkides Saksamaa väliskaubanduse ülejäägist, mida Trump kritiseerib, võtsin veel kord ette Janar Mihkelsaare eelmise aasta 16. juuni “Sirbis” avaldatud artikli, milles autor ütleb sama. Ja muidugi mitte tema üksi ja ka mitte ainult Trump. Selle teemaga hakkab nüüd, pärast Taorminat, tegelema USA ja Saksamaa töögrupp, nii et sel teemal pole isegi kokkulepe välistatud.

Küll aga võib Eesti ja kogu maailm olla Trumpile tänulik selle eest, et tänu USA-le ei õnnestunud võtta vastu Itaalia poolt ette valmistatud resolutsiooni, milles räägitakse põgenike küsimusest kui millestki, millele ei kavatsetagi kätt ette panna ja mis olevat isegi üsna positiivne. Oleme viimasel ajal korduvalt kuulnud Itaalia maffia osalusest põgenikeäris ja “hea tahte” organisatsioonide koordineerimatust või koguni koordineeritud tegevusest Vahemerel. Samal ajal puuduvad ikka veel teated Euroopa Liidu sammudest põgenikeäri lõpetamiseks ja põgenejate majutamiseks enne, kui nad eluohtlikule merereisile asuvad.

Et G8 võttis vastu resolutsiooni, milles nähakse ette riikide õigust kaitsta oma piire  ja rahvuslikest huvidest lähtumist põgenikega seotud otsuste puhul, selle eest saab Trump paljudelt inimestelt mitu pattu andeks.

Eesti jaoks ei ole valikut. Loomulikult maksame me ka edaspidi NATO-sse just selle summa, mis kirjas on, ka kui ülejäänu EL meile selle eest viltu vaatab. Loomulikult oleme ma EL-is, kas see on hea või halb, ei ole mõtet rääkida, sest meil ei ole teist valikut. Aga kui räägitakse ühisest välis- ja kaitsepoliitikast, siis ei ole täna aeg endile rinna peale lüüa ja kinnitada, et just seda me tahame.  

Artikkel on algselt ilmunud Õhtulehes 2. juunil 2017