Toomas Haug. Häda sõnavabaduse pärast

Üks parlamendierakond süüdistab kohtunikke seaduserikkumises ja otsuste tegemises mitte Eesti seaduste, vaid ideoloogiliste eelistuste põhjal.

See on raske süüdistus, üks raskemaid kujutletavaid süüdistusi üldse, kui süüdistus otseses riigireetmises kõrvale jätta. Seetõttu peaksid need, kes muretsevad Eesti õigusriikluse pärast, tegema kõik vajaliku selleks, et süüdistuse sisu analüüsida ja asi võimalikult selgeks teha.

Kui süüdistus vastab tõele, on asjalood väga halvad, tegemist on õigusriigi kriisinähtudega. Kui süüdistus on alusetu, siis jääb poliitiline vastutus süüdistava erakonna õlgadele.

Kuid pole näha mingeid märke sellisest lähenemisest. Riigi kõrgemate tegelaste reaktsioon on ühemõtteline: riigikogus sellist juttu rääkida ei tohi, kohtuid ega kohtunikke milleski süüdistada ei tohi.

On loomulik, et kohtunikud asuvad oma tsunfti kaitsele. Vabariigi president võiks aga selles olukorras olla tasakaalustav jõud, kes aitab luua selgust. Paraku andis ka president kiirelt märku, et on asju, millest parlamendis rääkida ei kõlba.

President Kaljulaid on ennast distantseerinud president Pätsist, kuna too ei suhtunud lugupidavalt rahvaesindusse. Ometi – nüüd tahaks juba ka Kaljulaid kellelgi parlamendis pool suud kinni panna. Eks ikka samal põhjusel kui Päts – rahvaesinduses väljendatakse „valesid“ mõtteid.

Ja selles õieti ongi asi. Kui riigikogu liige oleks kohtunikele peale käratanud mis tahes muus tsiviilasjas, näiteks, et kohtunikud rikuvad oma otsustes liiklusseadust, siis vaevalt oleks sellele järgnenud üleriiklikku taunimiskampaaniat.

Asja tuum paistab olevat selles, et rahvaesindaja kriitika puudutas homoteemat, mille n-ö lahendamine on takerdunud. President Kaljulaid on välismaal vabandavalt selgitanud, et Eesti liigub selles asjas edasi oma ajagraafiku järgi. Nüüd sai just tunda rahulolu, et kohtunikud leidsid võimaluse tunnustada välismaal sõlmitud samasooliste abielu ka Eestis ja sellega sai ka Eesti astuda sammukese progressi teel, kui parlamendis ilmuvad välja kõvasõnalised tujurikkujad. Kiire, närviline, ja ülepingutatud reaktsioon oli siis ka vastav.

Tahaksin kõigiti nõustuda Eerik-Niiles Krossi sotsiaalmeedias väljendatud hoiakuga, et sõltumata sellest, kuidas suhtuda mõnda riigikogu liikmesse või tema väljendatud mõtetesse, tuleb respekteerida rahvaesindajate immuniteediga kaitstud vabadust teha kriitikat ja avaldada seisukohti mis tahes teemal. Lisaksin, et parlamendi olukord ja suhtumine parlamenti on riigi demokraatia ja vabadusastme katalüsaator. Ja sellest järeldub, et rahvaesindajate sidumine „poliitilise korrektsuse“ või muude kõrvalt peale pandavate „normidega“ tähendab katset riigi vabadusastet korrigeerida kellelegi sobivas suunas. Kõik see aga, mis puudutab rahvaesindajate käitumise esteetilisi või eetilisi aspekte, viisakuse piire ületavate saadikute korralekutsumist jms., peaks kuuluma riigikogu enda pädevusse.

Vasakliberaalne maailmavaade (nimetatud ka progessivistlikuks, globalistlikuks jne., nõukogude ajal oleks seda nimetatud lihtsalt internatsionaalseks) lähtub ohtlikust illusioonist, et tema ise ongi demokraatia ja vabadus. Kõik, mis toimub tema sees, on vastavalt ka demokraatia ja vabaduse ilmingud. Kõik, mis jääb aga temast välja, on kahtlane, demokraatiale ohtlik ning tuleks võimalust mööda maha suruda. Rahvaesindus, mis veel ei vasta täielikult vasakliberaalse demokraatiamudeli ideaalile ja kus esineb elemente väljast, tekitab paratamatult ärritusi. See on äsjase juhtumi üldisem taust.