Olavi Pesti. Mäluvärskendus: ENSV viimane kümnend

1982.–83. aasta „Kommunismiehitajaid“ lehitseda on äärmiselt igav. Isegi näiteks märksa varasemad, 1960.–61. aastakäigud, millega viimati tutvusin, on sisukamad ja huvitavamad. Helju Pärt, kes 16 aastat tagasi sellest ajast kirjutas, on tabavalt kokku võtnud: „Ka 1983. aasta Saaremaal on päris kahvatu: peetakse ühtseid poliitpäevi, täidetakse toitlusprogrammi. Tähistatakse mai- ja oktoobripühi ning Teises maailmasõjas saavutatud võitude ümmargusi aastapäevi.“ Eks seegi ole Brežnevi võimuperioodil valitsenud kurikuulsa sotsiaalse stagnatsiooni üks avaldusi…

Laias maailmas toimus samal ajal mitmesuguseid ärevaid sündmusi. 1983. aasta kujunes Kuuba raketikriisi järel kogu külma sõja üheks pingelisemaks aastaks, mil kaks blokki olid vaid kukesammu kaugusel katastroofilisest kokkupõrkest.

Balti rahvastele nõuti vabadust

14. juunil 1982 kuulutas USA president Ronald Reagan 14. juuni Balti vabaduse päevaks. President kirjutas alla toetusavaldusele, milles kutsus Ühendriikide rahvast kinnitama oma usku ja lootust, et Läti, Leedu ja Eesti kodanikud ning kõik rahvad saavutavad kord rahumeelsete vahenditega enesemääramisõiguse.

28. juulil saatsid 99 USA Kongressi Esindajatekoja ja Senati liiget iseseisva Eesti, Läti ja Leedu riigi USA-poolse de jure tunnustamise 60. aastapäeva puhul Leonid Brežnevile kirja, milles kinnitati Ameerika rahva toetust vabale Eestile, Lätile ja Leedule ning kutsuti NSV Liitu üles otsekohe lõpetama Baltimaade ebaseaduslik okupeerimine.

1. oktoobril saatsid 15 eesti vabadusvõitlejat maailma avalikkusele kirja, milles palusid aidata kaasa Mart Nikluse ja teiste poliitvangide vabastamisele.

13. jaanuaril 1983 võttis Euroopa Parlament ertshertsog Otto von Habsburgi algatusel vastu resolutsiooni Eesti, Läti ja Leedu juriidilise staatuse ning Balti riikides valitseva olukorra kohta. Euroopa riikide valitsustel ja välisministeeriumidel soovitati reageerida positiivselt Balti rahvuslaste üleskutsetele esitada Balti küsimus arutamiseks ÜRO dekoloniseerimiskomiteele.

29. juulil andis USA alaline esindaja ÜRO-s Jeane J. Kirkpatrick seoses Balti riikide USA-poolse diplomaatilise tunnustamise 61. aastapäevaga ÜRO peasekretärile üle president R. Reagani avalduse, milles kinnitati, et USA pole kunagi tunnustanud Baltimaade vägivaldset inkorporeerimist NSV Liitu.

Külm sõda jõuab haripunkti

Kogu selle diplomaatilise aktiivsuse taga oli suurel määral Balti pagulaste aastatepikkune selgitustöö ja okupeeritud riikides elanud vabadusvõitlejate ennastohverdav võitlus. Kuid muidugi mõistsid vaba maailma liidrid, et sellised avaldused kommunistliku impeeriumi poliitikat ei muuda. 8. märtsil 1983 Floridas Orlandos peetud kõnes nimetas Ronald Reagan NSV Liitu kurjuse impeeriumiks. Oma kahe nädala pärast peetud kuulsas raadiokõnes kuulutas ta välja strateegilise kaitsealgatuse kava, mille eesmärk oli luua USA-le ja tema liitlastele Maa orbiidile paigutatud relvasüsteemide abil kosmiline kaitsekilp, mis oleks muutnud nad strateegiliste ründerelvade jaoks tabamatuks. „Tähesõdade programmi“ nime saanud algatusel oli kahtlemata suur osa peatses N. Liidu lagunemises, ilma et seda kuigivõrd ellu oleks rakendatudki. Aasta lõpus paigutas USA Lääne-Euroopasse 572 ülimoodsat keskmaaraketti, venelased vastasid oma lühimaarakettide ümberpaigutamise ja Ameerikale sihitud tuumarakettide arvu suurendamisega.

Moskva ja Washingtoni pinged jõudsid haripunkti sügisel, kui Nõukogude hävitajad tulistasid 1. septembril Sahhalinist läände jääva Moneroni saare lähistel kahe õhk–õhk tüüpi raketiga alla Lõuna-Korea reisilennuki, mis oli teel New Yorgist Seouli. Boeing-747 pardal oli 269 reisijat ja meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Moskva põhjendas oma mõrvarlikku sammu sellega, et lennuk olla olnud hoopiski luureretkel, mitte aga juhuslikult Nõukogude õhuruumi eksinud.

Poola võimud keelustasid 8. oktoobril 1982 ametiühinguliikumise „Solidaarsus“, kuid olid massirahutuste tõttu sunnitud 12. novembril vanglast vabastama selle juhi Lech Wałęsa. Järgmisel sügisel omistati tulevasele Poola presidendile Nobeli rahupreemia. Kommunistliku Hiina rahvaarv ületas samal ajal ühe miljardi piiri…

Reaktsionääride pealetung

Kommunistlikus Nõukogude impeeriumis olid need ühed kõige süngemad aastad pärast Stalini surma. 6. aprillil 1982 võttis EKP Keskkomitee vastu otsuse “Kodanliku televisiooni poolt vabariigi elanikkonnale avaldatava mõju tõkestamise abinõudest”. Parteiametnikele ja KGB töötajatele seati ülesandeks välja selgitada Soome televisiooni vaatajad Põhja-Eestis. Töökodades ja kauplustes keelustati Soome televisiooni heliplokkide teleritesse panek. 23. septembril esitati saarlasest tehnikateadlasele Johannes Hindile (1914–1985) süüdistus mitmesugustes majanduskuritegudes, tegelikuks peapõhjuseks tema poliitiline tegevus. 22. detsembril 1983 mõisteti talle 15 aastat vangistust. 4. jaanuaril 1983 eksmatrikuleeriti julgeolekuorganite nõudel grupp Tartu ülikooli üliõpilasi, sh. Indrek Tarand, kes 24. detsembril 1982 olid süüdanud mälestusküünlad ja seisnud auvalves Julius Kuperjanovi haual Raadi kalmistul. 6. aprillil eksmatrikuleeriti „Noor-Tartu“ liikumise aktivist Lauri Vahtre koguni vaid kolm kuud enne ülikooli lõpetamist. 28. aprillil astuti järjekordne samm plaanipärase venestamispoliitika elluviimisel: haridusministeeriumi kolleegium võttis vastu otsuse vene keele õpetamise ja õppimise tõhustamise kohta.

10. novembril 1982 suri tolleaegne anekdootide lemmikkangelane Leonid Brežnev. Tema järeltulijaks sai Juri Andropov (1914–1984), kes enne seda oli olnud 15 aastat KGB eesotsas ja kurikuulus eelkõige 1956. a. Ungari ülestõusu mahasurujana. Rahvale ilmutas ta end eelkõige miilitsale antud korraldusega hakata tööajal kinos või poes viibivate või tänaval jalutavate inimeste dokumente kontrollima.

Vabadusvõitluse mahasurumine

1. märtsil 1983  algas Eestis KGB ulatuslik „Nõukogude-vastase agitatsiooni ja propagandaga“ tegelejate vahistamis- ja läbiotsimiskampaania. 5. märtsil arreteeriti Lagle Parek, 13. aprillil Heiki Ahonen ja Arvo Pesti, 13. septembril Enn Tarto. 13. detsembril (taas 13. – kas KGB omapärane „must huumor“?!) algas Eesti NSV Ülemkohtus kohtuprotsess H. Ahoneni, L. Pareki ja A. Pesti üle, keda kõiki süüdistati Eesti NSV KrK § 68 lg. 1 alusel. Perekondlikel põhjustel „õnnestus“ seal kohal viibida ka mul ja tuleb tunnistada, et see oli üks kõige veidramaid üritusi, millest oma elu jooksul olen osa võtnud.

Kuna „nõukogude demokraatia“ tingimustes olid sellised protsessid näiliselt avalikud, valiti ette teada tulemusega tseremoonia läbiviimiseks võimalikult väike saal, kuhu peale otseste asjaosaliste lasti ainult KGB-ga seotud inimesi ja kohtualuste esimese astme sugulasi. Süüdistuskokkuvõte oli väga pikk ja üksikasjalik, põhisisuks mitmesuguste avalike protestikirjade ja käsikirjalise ajakirja „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ koostamine ning kodu- ja välismaal levitamine, aga ka „nõukogudevastase“ kirjanduse paljundamine ja levitamine. Esitatud süüdistuste hulgas oli ka täiesti veidraid, näiteks koos leedulastega Lech Wałęsale 1980. aastal õnnitlustelegrammi saatmine tema „Solidaarsuse“ juhiks valimise puhul. Ühe konfiskeeritud kuritegeliku raamatu pealkiri oli aga „… jõud ja jõuetus“ – Brežnevi nimi oli niivõrd püha, et seda ei tohtinud kohtuprotokollis rüvetada…

Kriminaalasja uurimise käigus kuulati ametlikult üle 105 inimest, mitteametlikult ilmselt poole rohkem. Kuna ükski kohtualune tunnistusi ei andnud, siis jäid paljud seigad, mis julgeolekul operatiivtöö tulemusena teada olid, tõestamata.  16. detsembril karistati Parekit 6-aastase vabadusekaotusega range režiimiga vangilaagris koos sellele järgneva kolmeks aastaks asumisele saatmisega, Ahoneni ja Pestit vastavalt 5+2-aastase karistusega. (Tänu Gorbatšovi perestroika’le vabanesid A. Pesti ja L. Parek poliitvangistusest 1986. aasta lõpus, H. Ahonen 1987. algul.)

Nende jt. repressioonidega lõppes Eesti dissidentliku liikumise avaliku vastupanu periood. Edaspidi keskenduti vangistatud kaaslaste ja nende perekondade toetamisele. Kuid see vastupanu kandis lopsakat vilja juba sama kümnendi lõpus.

Kuidas Teder Austraaliasse ujus

Aga eks nalja saa ka kõige karmimal ajal. Selles kriminaalasjas kuulati üle ka minu ja mu venna hea sõber, praegune tuntud kirjanik Tarmo Teder. 21. juunil 1983 tunnistas ta KGB eriti tähtsate asjade vanemuurijale major Kruusmaale muuhulgas järgmist: „Pestilt on läbiotsimisel ära võetud kolm minu kirja, mis ma temale posti teel olen saatnud. Ühes kirjas [---] ma kirjutasin, et tahaksin lestadega ujuda Stokholmist Austraaliasse. Seda kirjutasin sellepärast, et mõte kaugujumisest mul oli, kuid saan aru, et see ei ole reaalne.“ Heino Kruusmaa – üks inimsõbralikumaid kagebiite, kellega on tulnud kokku puutuda ja kes mindki korrakohaselt üle kuulas – pani  huumorisoont omades kõik selle protokolli kirja.

Omakäeliselt on Tarmo lisanud: „Protokolli lugesin läbi. Täpsustan, et Stockholmist Sidneysse võiks ju lennatagi (lennukiga), kuid sinna ujuda on küll võimatu. Kirjas oli 80 000 m – 80 km, aastas läbi ujutud ja summeeritud distantsid.“

Mis Saaremaal uudist?

Vahetus kohalik võim. EKP Kingissepa Rajoonikomitee I sekretäriks sai 1982. a. suvel muhulane Jüri Räim (1933–1995), tema senisele tööpostile asus RSN Täitevkomitee esimehena Ants Tammleht. Viimane paistis peagi silma oma asjaliku ja konkreetse tööstiiliga, millest rajoonile nii mõndagi majanduslikult kasulikku kasvas. Nimeliselt vabariigi kõrgeimale ametikohale, Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks määrati aga 8. aprillil 1983 saarlane Arnold Rüütel.

1982. a. sügisel ahistas saarlasi ja muhulasi sea- ja sõrataud, nüüdse sigade aafrika katku mahedamas vormis eelkäija. Oktoobris ja novembris võttis täitevkomitee vastu rea otsuseid taudiohu vältimiseks. Keelati siinsete individuaalliiklusvahendite väljasõit Saaremaalt, ülevabariigiliste ja ülerajooniliste ürituste läbiviimine ning ekskursioonide organiseerimine. Kõik veised ja lambad kuulusid kohustuslikule vaktsineerimisele. Nagu nüüdki, oldi hädas ka metssigade liiga suure arvuga. Seetõttu lubati Saaremaal ainsa Eesti rajoonina alustada nende küttimist juba 30. aprillist 1982, mitte 1. juulist, ning suurendati küttimislimiiti 1200-ni.

1983. aasta piima riiklik varumisplaan olevat täidetud juba novembrikuus. Tublisti aitasid sellele kaasa Orissaare kolhoosi lüpsjad Adeele Kraaner ja Viivi Köster, kes said esmakordselt Saaremaal igalt oma lehmalt üle 5000 kg piima.

Valmis mitu olulist uusehitust. 16. detsembril 1982 avati Kuressaares Rehe tänavas uus saunahoone, mis oli tollal ainus omataoline kogu Eestis. Külastajad said kasutada tunnisaunu, basseini, üldsauna ning juuksuri, pediküüri-maniküüri, massööri, rõivaste puhastuse ja pisiparanduse teenuseid. Järgmisel aastal avati Tallinna t. 61 EPT peahoone juurdeehitusena klubihoone, mida Ain Padriku projekteerituna võib isegi eesti arhitektuuriklassika hulka kuuluvaks lugeda. 1982. a. algul lõpetati kindluse kirderaveliinil asuva endise Ekesparre aadlielamu restaureerimine, mis alates 1979. aastast oli Saarte jahindusklubi käsutuses. Järgmisel aastal renoveerisid remondi- ja ehitusvalitsuse töömehed selle vastas asuva hoone, kus tollal asus linna ainuke avalik võõrastemaja. Maja tagaküljele anti vanade fotode järgi algne ilme.

1982. a. naistepäeva eel jõudis poodidesse esimene partii “Kuressaare” õlut, mille kangus (3,6°)  jäi “Žiguli” ja “Saaremaa” vahepeale.

Peeti mitmesuguseid plaane

Väikese väina saatuse pärast muretseb „Kommunismiehitajas“ (25.06.1983) orissaarlasest ehitustehnik Rafael Pallas. Ta on välja arvutanud, et kalanduse huvidest lähtuvalt ja väina saastumise vältimiseks tuleks tammisse rajada vähemalt üks suurem läbijooks umbes 20-meetrise avaga ja nii sügav, et vesi võiks vahetuda ka talvel jää all.

1982. aastal valmis vanalinna detailplaneerimise projekt, mida ajalehes tutvustas üks selle autoreid, arhitekt Kristin Looveer. Rõõm on tõdeda, et selle põhimõtteid on suures osas järgitud ja enamik kavandatust nüüdseks ellu viidud.

Julge ettepaneku taastada vanalinnas ajaloolised tänavanimed Lossi, Garnisoni, Kohtu jt. tegi 28.08.1982 ajalehenumbris tollane piirivalveohvitser Tõnu Prei. Teatavasti jõuti sellega alustamiseni alles 4,5 aastat hiljem. Kunstiajaloolane Juhan Maiste aga kutsus üles päästma mõisaarhitektuuri pärleid – Kasti härrastemaja ja Baltimaade üheks kaunimaks mõisahooneks peetud Kellamäe mõisa aita, mis kahjuks ei ole õnnestunud. Paremini on läinud tema poolt samuti esile tõstetud Tõlluste mõisakompleksil.

Mõnda kultuurielust

Eesti kultuurielu tähtsündmused leidsid aset Tartus: 5. märtsil 1982 avati aastakümneid oodatud ülikooli teadusliku raamatukogu hoone, septembris peeti suure pidulikkusega ülikooli enda 350. aastapäeva. Maailmakultuuri mõjutas oluliselt CD-de (laserheliplaatide) masstootmise alustamine 1982. a. sügisel Saksamaal ning „Microsofti“ Word-programmi turuletulek aasta hiljem USA-s. Yale’i ülikool viis samal ajal lõpule Mustjala mehe Paul Friedrich Saagpaku (1910–1996) elutöö, mahuka eesti–inglise sõnaraamatu väljaandmise.

Saaremaal tähistati üsna suurejooneliselt 1963. a. asutatud Rahvateatri 20. sünnipäeva. Pärast pikemat vaheaega tuli jaanuaris 1983 taas kokku „Kommunismiehitaja“ kirjandusring ja hakati avaldama selle liikmete loomingu erilehekülgi. Veebruaris 1982 toimusid rajooni kultuurimajas Saaremaa IV diskopäevad, kus kohal olid sellised nüüdsed kuulsused nagu Allan Roosileht, Einar Kapp, Sulev Ulp, Riho Baumann, Tõnis Erilaid jt. Suvel toimusid taas kord rajooni komsomolikomitee poolt 1977. a. algatatud Saaremaa muusikapäevad, kus esinesid mitmed tollase eesti rock-muusika avangardi kuulunud lauljad ja muusikud. (Kurb küll, et nüüd pakutakse meile selle asemel mingeid „fantoomsauruseid“ à la „Smokie“.)

30. jaanuaril 1983 avati helilooja 100. sünniaastapäeva puhul Kuressaare muusikakooli õues Peeter Süda mälestussammas (skulptor Aime Kuulbusch), mis jäi tervelt  32 aastaks meie linna ainsaks isikumonumendiks (kui õnnetut Viktorit mitte arvestada). Raamatukauplus „Meelika“ korraldas aga sellise väärt ettevõtmise nagu pruugitud raamatute ostu ja müügi konkursi.

 Artikkel on algselt ilmunud ajalehes Meie Maa