Tiit Kärner. Kas kaine arutelu Eesti ajakirjanduses on võimalik?
2010. a paiku kirjutasin artikli. Kirjutama ajendasid mitu enamvähem samaaegset asja: järjekordne palgalõhega seotud ajakirjanduslik lainetus, kusjuures mitte üheski kirjutises ei tulnud jutuks selle võimalik seos meeste ja naiste looduslike erinevustega; asjaolu, et töö juures Eurofondidest teadusaparatuuri (spektromeetri) ostmiseks raha taotledes olin sunnitud põhjendama, kuidas see seade aitab kaasa meeste ja naiste võrdsuse suurendamisele; ja lõpuks, just siis juhtus mulle näppu „Akadeemia“ Leonid Stolovitši humoorikate mälestustega tudengipäevilt. Seal oli juttu kellegi tudengite välja mõeldud Mitrofan Poluportjantsevi retsensioonist niisama müütilise B. Balabolkini väitekirjale pealkirjaga „Mehe ja naise vaheliste oluliste erinevuste edasisest ületamisest“. See peakiri haakus eelnevaga ja lausa kutsus kirjutama. Minu kirjutise pealkirjaks see saigi. Kirjutis kujunes võib-olla õige veidi irooniliseks, kuid põhiosas esitasin kaasaja teaduse arusaama meeste ja naiste evolutsiooni käigus kujunenud erinevustest ning nende võimalikust mõjust jälgitavale palgaerinevusele. Samuti pakkusin võimalikku lahendust.
Minu üllatuseks nõustus „Sirbi“ toimetus (sotsiaalia osa toimetaja Valle-Sten Maiste) kirjutist kohe avaldama. Oma varasemate kogemuste põhjal eeldanuksin kas tagasilükkamist või pikka kauplemist. Nõustumise põhjust taipasin hiljem: toimetusele oli mõte meeste ja naiste erinevuse bioloogilisest tagapõhjast nii ootamatu, et seda kirjutist peeti följetoniks. Mina ei kahtlustanud midagi. Igatahes kui Maiste teatas, et ta kirjutatuga nõus ei ole, ütlesin muretult, et kirjutagu siis oma vastuväidetest, mida ta teha lubaski. Artikkel ilmuski, ehkki mõningate kärbetega, sellega kaasas oli aga Maiste oma pealkirjaga „Kliitoriorgasm kuulutab kommunismi taastulekut“. Sellise hämmastava pealkirja põhjus selgus edasise kirjavahetuse käigus: inimese bioloogiline taust oli toimetuse jaoks täiesti teadmatu ning nad tahtsid vastu seada midagi sama (nende arvates) absurdset. Samas oli Maiste tekst kantud veendumusest, et minu kirjutis kujutab endast äärmuskonservatiivi saamatut rünnakut ühiskonna vastu („Puudulikult toestatud väidetest hullem on see, kui kogu evolutsioonipsühholoogiast tehakse distsipliin, mille abil ideoloogiliselt üht ainuõiget eraelulist mustrit peale suruda“ jne).
Sama arvamust jagasid ka teised minu artikli kohta arvamust avaldanud naiskirjanikud ja kirjandusteadlased, kes „Sirbis“ sõna said, samavõrra jagus neil kiitust Maiste tekstile. Asja võttis kenasti kokku Maarja Kangro, kes kirjutas nii: „Mulle näib Eesti sootsium vägagi konservatiivne, ehkki samal ajal suhteliselt passiivne, nii et latentses olekus konservatiivsus võib vahel tunduda tolerantsusena. Viimasel ajal on mind siiski jahmatanud, et ajakirjanduses on kasvanud selliste mõtteavalduste kontsentratsioon, kus tahetakse soolist võrdsust vaidlustada või kummutada. Ma ei tea, kas see on jõmmihoiaku agoonia, mis ulatub siia-sinna, muu hulgas ka Sirpi, näiteks Tiit Kärneri kirjutises, või siis on mingi konservatiivne mentaalsus avalikult võimendumas. … Arvan, et alati ei pruugi „looduse poolt määratu” ja „hea” vahele võrdusmärki panna.“ See tsitaat oli ära toomist väärt eelkõige selle viimase lause tõttu, milles väljendub vasakpoolsete väärarusaamade põhituum. Ettekujutus, et meil on valida looduse poolt määratu ja inimese poolt soovitu vahel on saatuslik eksitus. Loodus jätab meile harva vabad käed, teadus on oluline just seetõttu, et ta ütleb, kus ja millal selline võimalus avaneb.
Nii see läks, aastad möödusid ja asjad läksid järjest jaburamaks. Üheski reaalses probleemis (palgalõhe, sündimuse langus) mingit edenemist ei olnud, mida aktiivse teadusevastasuse tingimustes oligi raske loota. Tagasivaates jääb mulje, et soolise võrdsuse (õigustatud) nõudmine oli vaid sissejuhatus sooerinevuste eitamise nõudmisele (ebateaduslikule ja absurdsele). Ka viimases palgalõhe-teemalises TV-arutelus ütles Marianne Mikko probleemi bioloogiaga seotuse enda jaoks uudiseks olevat. Kuna ma ei olnud seda teemat aktiivselt jälginud, saatsin oma selle kunagise kirjutise eksperdile, küsides, kas on vahepeal seisukohtades mingit muutust toimunud, millest ma teadlik ei ole. Tsiteerin vastust: „… ütlen, et ma ammu pole lugenud nii head, selget, loogilist ja samas lühidat eestikeelset käsitlust neil teemadel. [---] … ma paluksin, et ma tohiksin seda soovitusliku lugemisvarana anda lugeda oma etoloogia ja käitumisökoloogia tudengitele.“
Ma ei kirjuta seda kiitlemiseks, see olekski nagu kiitlemine korratabeli tundmisega, aga ma tahan, et teatakse, et see pole lihtsalt minu-sõna-toimetuse-sõna-vastu juhtum. Ma tahan, et kõik tunnetaksid selle olukorra absurdsust: meie ja eelkõige meie noorte vaateid, meie mõtteruumi kujundavad inimesed, kelle arusaamad on puhas rumalus ja kes samas on absurdselt veendunud oma õigsuses ja õiguses oma dogmasid teisele peale suruda. Eriti käib see meie humanitaarintelligentsi kohta. Näib, et reaalse maailma kohta pole nad kunagi mingeid teadmisi saanud. Ja selle inforuumi vahendusel see seltskond taastoodab end üha laienevalt. Aga see pole ainult isiklik asi. Ühiskonda ei saa mõista inimese olemust mõistmata. Inimese mõistmine puht sotsiaalse olendina on lahutamatult seotud ettekujutusega inimese juhitud maailmast, see tähendab aga usku utoopiate reaalsusse ning vastutusse nende mittetäitumise korral. Seetõttu on selliste ettekujutustega alati kaasas käinud despootia ja vägivald. Oleks see probleem Eesti-sisene, poleks asi nii hull. Aga nii see pole, see Istanbuli kaasus on üks väike näide sellest. See, et mõttetusi soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist levitatakse Euroliidu vahendusel, Ameerikas aga sunnitakse inimesi selle järgi käituma, ja see, et nii palju inimesi sellesse usuvad ja heaks kiidavad, näitab millises hullumeelses maailmas me elame. Kuidas oleme me selleni jõudnud?
Daniel Kahnemani „Aeglase ja kiire mõtlemise“ tüüpi uurimused on näidanud, et inimene on üpris rumal ja mõttelaisk olend, kes oma ratsionaalse mõtlemisvõime (teiste loomadega võrreldes) eeliseid ei oska ja viitsi ära kasutada. Järelemõtlemise asemel eelistab ta pealiskaudsetel sarnasustel põhinevaid lihtsaid seletusi, mis kaasmõtlejate olemasolul muutuvad kõigutamatuks veendumuseks ja maailmavaateks. Sellise kaaskonna olulisus on see, mis annab massimeediale reaalse viienda võimu jõu. Ajal, mil inimesed puutusid harva teistega kokku ja elatusid lihtsast tööst, polnud mõtlemisvõime piiratusel olulist tähtsust. Kuid piisas juba raamatutrüki avastamisest, et üle-Euroopaline nõiajaht lahti päästa (selle käsiraamatuks kujunenud „Nõiavasar“ oli trükiarvult piibli järgmine). Meedia tehniliste vahendite areng ja meediaruumi laienemine on sellistele irratsionaalsusepuhangutele lisanud vaid uut hoogu (suurriiklik või rahvuslik šovinism, kommunistlik ideoloogia, kui vaid olulisemaid näiteid tuua). Kahneman oma eelmainitud raamatus kirjeldab nähtust, mida ta nimetab „availability cascade“ ja mis seisneb tähtsusetu sündmuse või väärarvamuse paisu(ta)misel üleüldiseks hüsteeriaks meedia aktiivsel osavõtul. See on just see, mida me „soopoliitika“ kujul praegu maailmas näeme. Aga see on ainult üks näide. On ainult kaks võimalust: kas me suudame sellele arutusele ise lõpu teha ning ratsionaalselt mõtlema hakata, või teeb see arutus meile lõpu peale. Isegi see esimene, ellu jäämise variant ei pruugi kuigi positiivne välja näha. Tõenäoliselt tähendab see praeguse demokraatia lõppu.
Minu üllatuseks nõustus „Sirbi“ toimetus (sotsiaalia osa toimetaja Valle-Sten Maiste) kirjutist kohe avaldama. Oma varasemate kogemuste põhjal eeldanuksin kas tagasilükkamist või pikka kauplemist. Nõustumise põhjust taipasin hiljem: toimetusele oli mõte meeste ja naiste erinevuse bioloogilisest tagapõhjast nii ootamatu, et seda kirjutist peeti följetoniks. Mina ei kahtlustanud midagi. Igatahes kui Maiste teatas, et ta kirjutatuga nõus ei ole, ütlesin muretult, et kirjutagu siis oma vastuväidetest, mida ta teha lubaski. Artikkel ilmuski, ehkki mõningate kärbetega, sellega kaasas oli aga Maiste oma pealkirjaga „Kliitoriorgasm kuulutab kommunismi taastulekut“. Sellise hämmastava pealkirja põhjus selgus edasise kirjavahetuse käigus: inimese bioloogiline taust oli toimetuse jaoks täiesti teadmatu ning nad tahtsid vastu seada midagi sama (nende arvates) absurdset. Samas oli Maiste tekst kantud veendumusest, et minu kirjutis kujutab endast äärmuskonservatiivi saamatut rünnakut ühiskonna vastu („Puudulikult toestatud väidetest hullem on see, kui kogu evolutsioonipsühholoogiast tehakse distsipliin, mille abil ideoloogiliselt üht ainuõiget eraelulist mustrit peale suruda“ jne).
Sama arvamust jagasid ka teised minu artikli kohta arvamust avaldanud naiskirjanikud ja kirjandusteadlased, kes „Sirbis“ sõna said, samavõrra jagus neil kiitust Maiste tekstile. Asja võttis kenasti kokku Maarja Kangro, kes kirjutas nii: „Mulle näib Eesti sootsium vägagi konservatiivne, ehkki samal ajal suhteliselt passiivne, nii et latentses olekus konservatiivsus võib vahel tunduda tolerantsusena. Viimasel ajal on mind siiski jahmatanud, et ajakirjanduses on kasvanud selliste mõtteavalduste kontsentratsioon, kus tahetakse soolist võrdsust vaidlustada või kummutada. Ma ei tea, kas see on jõmmihoiaku agoonia, mis ulatub siia-sinna, muu hulgas ka Sirpi, näiteks Tiit Kärneri kirjutises, või siis on mingi konservatiivne mentaalsus avalikult võimendumas. … Arvan, et alati ei pruugi „looduse poolt määratu” ja „hea” vahele võrdusmärki panna.“ See tsitaat oli ära toomist väärt eelkõige selle viimase lause tõttu, milles väljendub vasakpoolsete väärarusaamade põhituum. Ettekujutus, et meil on valida looduse poolt määratu ja inimese poolt soovitu vahel on saatuslik eksitus. Loodus jätab meile harva vabad käed, teadus on oluline just seetõttu, et ta ütleb, kus ja millal selline võimalus avaneb.
Nii see läks, aastad möödusid ja asjad läksid järjest jaburamaks. Üheski reaalses probleemis (palgalõhe, sündimuse langus) mingit edenemist ei olnud, mida aktiivse teadusevastasuse tingimustes oligi raske loota. Tagasivaates jääb mulje, et soolise võrdsuse (õigustatud) nõudmine oli vaid sissejuhatus sooerinevuste eitamise nõudmisele (ebateaduslikule ja absurdsele). Ka viimases palgalõhe-teemalises TV-arutelus ütles Marianne Mikko probleemi bioloogiaga seotuse enda jaoks uudiseks olevat. Kuna ma ei olnud seda teemat aktiivselt jälginud, saatsin oma selle kunagise kirjutise eksperdile, küsides, kas on vahepeal seisukohtades mingit muutust toimunud, millest ma teadlik ei ole. Tsiteerin vastust: „… ütlen, et ma ammu pole lugenud nii head, selget, loogilist ja samas lühidat eestikeelset käsitlust neil teemadel. [---] … ma paluksin, et ma tohiksin seda soovitusliku lugemisvarana anda lugeda oma etoloogia ja käitumisökoloogia tudengitele.“
Ma ei kirjuta seda kiitlemiseks, see olekski nagu kiitlemine korratabeli tundmisega, aga ma tahan, et teatakse, et see pole lihtsalt minu-sõna-toimetuse-sõna-vastu juhtum. Ma tahan, et kõik tunnetaksid selle olukorra absurdsust: meie ja eelkõige meie noorte vaateid, meie mõtteruumi kujundavad inimesed, kelle arusaamad on puhas rumalus ja kes samas on absurdselt veendunud oma õigsuses ja õiguses oma dogmasid teisele peale suruda. Eriti käib see meie humanitaarintelligentsi kohta. Näib, et reaalse maailma kohta pole nad kunagi mingeid teadmisi saanud. Ja selle inforuumi vahendusel see seltskond taastoodab end üha laienevalt. Aga see pole ainult isiklik asi. Ühiskonda ei saa mõista inimese olemust mõistmata. Inimese mõistmine puht sotsiaalse olendina on lahutamatult seotud ettekujutusega inimese juhitud maailmast, see tähendab aga usku utoopiate reaalsusse ning vastutusse nende mittetäitumise korral. Seetõttu on selliste ettekujutustega alati kaasas käinud despootia ja vägivald. Oleks see probleem Eesti-sisene, poleks asi nii hull. Aga nii see pole, see Istanbuli kaasus on üks väike näide sellest. See, et mõttetusi soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist levitatakse Euroliidu vahendusel, Ameerikas aga sunnitakse inimesi selle järgi käituma, ja see, et nii palju inimesi sellesse usuvad ja heaks kiidavad, näitab millises hullumeelses maailmas me elame. Kuidas oleme me selleni jõudnud?
Daniel Kahnemani „Aeglase ja kiire mõtlemise“ tüüpi uurimused on näidanud, et inimene on üpris rumal ja mõttelaisk olend, kes oma ratsionaalse mõtlemisvõime (teiste loomadega võrreldes) eeliseid ei oska ja viitsi ära kasutada. Järelemõtlemise asemel eelistab ta pealiskaudsetel sarnasustel põhinevaid lihtsaid seletusi, mis kaasmõtlejate olemasolul muutuvad kõigutamatuks veendumuseks ja maailmavaateks. Sellise kaaskonna olulisus on see, mis annab massimeediale reaalse viienda võimu jõu. Ajal, mil inimesed puutusid harva teistega kokku ja elatusid lihtsast tööst, polnud mõtlemisvõime piiratusel olulist tähtsust. Kuid piisas juba raamatutrüki avastamisest, et üle-Euroopaline nõiajaht lahti päästa (selle käsiraamatuks kujunenud „Nõiavasar“ oli trükiarvult piibli järgmine). Meedia tehniliste vahendite areng ja meediaruumi laienemine on sellistele irratsionaalsusepuhangutele lisanud vaid uut hoogu (suurriiklik või rahvuslik šovinism, kommunistlik ideoloogia, kui vaid olulisemaid näiteid tuua). Kahneman oma eelmainitud raamatus kirjeldab nähtust, mida ta nimetab „availability cascade“ ja mis seisneb tähtsusetu sündmuse või väärarvamuse paisu(ta)misel üleüldiseks hüsteeriaks meedia aktiivsel osavõtul. See on just see, mida me „soopoliitika“ kujul praegu maailmas näeme. Aga see on ainult üks näide. On ainult kaks võimalust: kas me suudame sellele arutusele ise lõpu teha ning ratsionaalselt mõtlema hakata, või teeb see arutus meile lõpu peale. Isegi see esimene, ellu jäämise variant ei pruugi kuigi positiivne välja näha. Tõenäoliselt tähendab see praeguse demokraatia lõppu.
Kommentaarid
--
Massimeedia-eelsel ajastul, st ajal, mil (kahnemanlikult mõeldes) „polnud mõtlemisvõime piiratusel olulist tähtsust“, ehitas üks osa inimkonnast – europiidne, valgenahaline – üles suurejoonelise ja väga kompleksse tsivilisatsioonitüübi: sellesama, mille lammutamisega massimeediaajastu parasjagu maha saamas on (NB! Vaid sellessamas valges ilmas ja EI mitte üheski teises, valge tsivilisatsiooniga konkureerivas tsivilisatsionitüübis domineerib loodusseadusi ja inimolemust radikaalselt tõrjuv mõtteviis domineeriva peavooluna!).
Kahnemanlik talmudistika iseenesest „ei seleta midagi“, st „seletab kõike“ - olenevalt sellest, KES ja MISSUGUSE agendaga kahnemanliku intellektualistiku retoorika käiku laseb. Ja minu meelest on siinkohal eelis pigem Kangrol, Maistel ja ülejäänud uusmarksistlikel ideoloogia-aktivistidel, kes oma karjääri ja staatuse huvides „kiirelt mõeldes“ ära taibanud, et just uusmarksistlik ideoloogiatöö kingib neile personaalse rõemu, rahulduse ja üleolekutunde „rumalast eestlaskonnast“. Ja kes „aeglaselt“, st vastavaks ideoloogiatööks nõutava järjekindlusega ONGI just nii mõtlema hakanud nagu nad on. Sest ilma vähimagi kahtluseta ON kogu kultuurimarksistlik ideoloogiatöö intellektuaalselt äärmiselt ressursimahukas. Nii mastaapne ja efektiivne võitlus (kahnemanliku põlgusega kirjeldet) „kiire mõtlemise“ (fast, automatic, frequent, emotional, stereotypic, subconscious) vastu nõuab vaieldamatult „aeglast“ (slow, effortful, infrequent, logical, calculating, conscious) ja väga ressursimahukat intellektuaalset pingutust – et saavutada „vanade stereotüüpide“ (tegelikult: lugematute põlvkondade poolt akumuleeritud tarkuste) asendamine uute, „progressiivsete“ („sooneutraalsete“ jne jne jne) stereotüüpidega, millistele sünteetistele stereotüüpidele siis nn progressiivne „kiire mõtlemine“ rünnatavasse ühiskonda istutada.
Et tegu EI ole vastandusega „rumalus versus intellekt“, tõestab minu meelest väga ilmekas näide Postimehe viimaselt arvamusliiderdajate pidusöömaajalt, kus peakõnelejateks lavadiiva Evelin Võigemast ja professor Jüri Allik. Esimene kõnelemas „kapist, kus kolli ei ole“ ja teine „Eestimaa kurjadest koertest“. Samahästi oleks haukuvaid penisid „tänase Eesti põletavaima probleemina“ kirjeldada näitlejanna ja psühhologiaprofessorile „kapis kolli puudumise tõestamise“ jätta.
Intellektuaalset AGRESSIOONI inimloomuse ja looduse tõsiasju tunnistava ühiskonnakorralduse vastu ei saa seletada vaid rumalusega. Ehkki seesinane agressioon apelleerib „masside“ rumalusele/mõttelaiskusele (veel enam aga „masside“ loomuliku tervemõistuslikkuse kustutamisele!), on tegemist kompleksse ja seejuures väga sihipärase intellektuaalse pingutusega.
Riigiraadio portaali Novaatorist, pealkirja all „Parasiitherilane muudab ämblikud zombiks“, võib lugeda, et
„Jaapani bioloogid on leidnud ämblikke zombi-laadsesse seisundisse viiva parasiiherilase, kes paneb neid sobilikul hetkel punuma tema vastsete kaitseks sobilikku võrku. /.../ Kobe'i ülikooli teadlased otsustasid ajakirjas Journal of Expiremental Biologyilmunud töös tuua selgust herilase Reclinervellus nielseni ja võrku punuva ämbliku Cyclosa argenteoalba vahelistesse suhetesse.
Ämbliku paratamatu hukuni viiv suhe saab alguse, kui täiskasvanud herilane muneb sunniviisiliselt ämbliku kõhtu oma muna. Esialgne rünnak ei lõpe looma surmaga. Munetud muna areneb ajapikku ämbliku siseelunditest toituvaks vastseks, mis ämbliku viimaks hukutab
Teadlased panid tähele, et enne seda hakkab ämblik punuma teistsugust võrku kui saagi püüdmiseks. Vana süüakse ära või hüljatakse täielikult. Üldplaanilt meenutas uus võrk ämblike nn puhkevõrku, mis leiab rakendust kesta vahetamise ajal. Sellel olid isegi ultraviolettvalgust peegeldavad tillukesed niidukesed, mis peletavad teisi putukaid ja loomi.
Tugevuselt oli aga parasiidiga nakatanud ämblike võrk tavapärasest 2,7 korda tugevam. Kahe päeva asemel peab see kestma kuni kümme päeva. Uue võrgu valmimise järel jääb ämblik selle keskele oma lõppu ootama, et anda elu järgmisele parasiitherilasele, kes oma muna omakorda mõnda tema liigikaaslasse muneb.“
Neurotoksiinid, mis parasiitherilase poolt ämblikusse süstitud, mõjutavad ohvriks langenud ämbliku „mõtlemist“ nii, et ta ei tajugi seda, et teda ära kasutatakse, vaid usub isegi veel innukamalt, et toimib vastavuses „oma“ (liigi)huviga: punub parasiidi järglaste kaitseks veel tugevama võrgu, „mille keskele oma lõppu ootama jääb“ - uskudes, et teeb seda omaenda järglaste huvides. Neorotoksiin, mis kõnealuse ohverämbliku „mõtlemist“ juhib, petab teda jultunult, ometi usub ämblik, et kõik on kõige paremas korras ja just nõnda see va eluke veerema peabki.
Neuroparasitoloogia paralleelvorm inimühiskondades on parasiit-ideoloogia, „verbal venom“, intellektuaalne parasiitlus, mis suudab ohverühiskonna parasiidi huvides „altruistlikult“ käituma panna. Nn kultuurimarksism kõigis oma mutatsioonides ongi seesama sotsiaalne neurotoksiin, mis kunagise õitsva Õhtumaa zombistamisega juba samahästi kui lõpusirgel on.