Katrin Laur. Mida teha lihtsate inimestega?

22. mail olid Austrias presidendivalimised, mille, nagu me teame, võitsid õhkõrnalt vanad poliitilised jõud, kes olid kogunenud Alexander Van der Belleni selja taha. Roheliste partei kandidaadi olid valinud endid esindama seni Austria riigi rooliratast keeranud suured parteid - Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPÖ) ja Austria Rahvapartei, Österreichische Volkspartei (ÖVP) ehk kodanlik-konservatiivne partei. Neil kummalgi ei olnud mõtet oma kandidaate enam esitada, nagu valijad esimeses voorus näidanud olid. Esimeses voorus sai Norber Hofer FPÖst 35% hääli, talle järgnes Van der Bellen 21%ga, kaugemal taga valitseva koalitsiooni kandidaadid.

FPÖ on rahvuslik-liberaalne partei, loodud 1955. Ta on esindatud kohalikes valitsustes ja paaril korral on ta olnud, koalitsioonis SPÖga, ka liiduvalitsuses. FPÖ on vanem kui enamik neist parteidest, teistes Euroopa riikides, mida populistlikeks nimetatakse.

Miks siis kõik teised parteid seljad FPÖ vastu kokku panid ja milles seisneb see populism, milles teda süüdistatakse? Populistid on need, kes apelleerivad rahvale. Rahvuslus on vanade ehk valitsevate parteide silmis nende suurim patt. Nii halba valgusse on rahvuslus ja rahvused aga alles viimasel kümnel aastal sattunud, ehk on see aeg veelgi lühem. Rahvaga, olgu see siis jutumärkidega või ilma, sel teemal nõu peetud ei ole. Samal ajal pole kerge leida ratsionaalseid põhjuseid, mis rahvuste vastu räägiks. Ikka ja jälle esitatakse väidet, et globaliseerunud majandus ei talu piire ja rahvusi. Ammu on aga selge ka see, et lihtsad inimesed ei Saksamaal, Austrias ega Eestis ei saa globaliseerunud majandusest kasu.

Populistlikele parteidele heidetakse ette, et nad ei paku maailma probleemidele lahendusi. Olen nõus, aga seda ei paku ka valitsevad ja vanad parteid. Ei majandusprobleemidele, rändekriisile, väärtuste kriisile ega kriisile sisejulgeolekus. Olles ühendanud jõud populistide ja neid toetava rahva vastu, on vanad parteid kaotanud oma erinevused sel määral, et ei ole enam vahet, kas valida sotse või konservatiive või rohelisi. Kindlasti ei ole populistlike parteide poliitikud targemad või kõrgema IQga kui vanade parteide juhid, kusjuures viimastel on aastakümnete kogemus riigi valitsemisel. Aga valitsemiseks peab neid legitimeerima rahvas ja demokraatia ei ole selline kord, kus valida ja oma arvamust omada tohiks vaid parimad.

Selsamal pühapäeva õhtul, kui Saksamaal oodati hinge kinni pidades Austria valimistulemusi, oli riiklikul ARD  telekanalil Anne Willi iganädalane vestlusring. Teemaks "Rahvaparteide kriis". Rahvaparteid, need on (seni) Saksamaal SPD (sotsiaaldemokraadid) ja CDU/CSU (kristlikud demokraadid ehk siis algselt konservatiivid), suured parteid. Juba üsna pikka aega on nende mõlema toetus iga järgmise küsitlusega langenud, kusjuures tabelist, mida saates näidati, selgus, et SPD populaarsus on vähenenud kaks korda alates 1998. aastast, kui Schröder kantsleriks sai. SPDd toetab praegu pisut üle 20% valijatest, CDU/CSU liitu pisut üle 30%. SPDl on kandadel Alternative für Deutschland - AfD.

Sellest parteist ei olnud Anne Willi vestlusringi kedagi kutsutud, aga jutt oli muidugi nendest. Murelike nägudega arutati, mida rahvaparteid peaks teisiti tegema. Lisaks rahvaparteide esindajatele olid kutsutud ajakirjanik Dirk Schümer ja politoloog  Karl-Rudolf Korte. Üks neist meenutas, illustreerimaks SPD olukorda, kuidas hiljuti esines talkshows Susanne Neumann, kõvasti keskealine naine, koristaja Berliinist, SPDst. Partei juhid vaatasid  tema esinemist kaamerate ees ammuli sui, suutmata uskuda, et see Saksamaal võimalik on - inimene teeb tööd, aga suudab vaevalt eluks vajaliku teenida ja töölepingut ka õieti ei ole, sest koristajad on kõik tööl laenutööjõu firmade kaudu, mis oma töötajatele praktiliselt mingit kaitset ei paku.

Igal juhul ei ole Susanne Neumann õige Berliini naisena suu peale kukkunud. Ta räägib sellest, mida tööinimese jaoks nii kõrgelt hinnatud Agenda 2010, mille eest Schröderit siiamaani kiidetakse, tähendab - viletsamaid töötingimusi ja vähem palka.

Neid, keda Saksamaa majanduse edulugu ei puuduta, on väga palju. Aga seda ei tea SPD. Sest, nagu ajakirjanik saates esile tõi, on parteis varasematel aastatel aktiivsetest töölistest tänaseks saanud kas pensionärid, ametnikud või palgalised ametiühingu funktsionärid.

Nii pole see ainult Saksamaal, ajakirjanik Schümer oli välja uurinud, et Prantsusmaa Sotsialistliku

Partei, praeguse presidendi partei, ridades ei ole mitte ühtegi töölist. Töölised, kui nad Prantsusmaal parteis on, siis Front National's. Marine Le Peni parteis.

Kui ma mõtlen Eesti erakondadele, siis kui palju nende ridades lihtsa töö tegijaid on? Igaüks teab ise, mis parteides neid on - EKREs ja Keskerakonnas. Kuigi viimast minu arust levinud demokraatlikus mõttes parteiks pidada ei saa, liiga eriline on tema esimehe roll selle jaoks. ERSPs oli palju lihtsaid inimesed, Isamaaliidus veel ka, IRLis enam ei ole.

Lihtne ja rumal eestlane elab tihti Soomes ja kirjutab tihti anonüümseid kommentaare. Arvamusliidrid ja need, kes selleks püüdlevad, avaldavad lootust, et varsti on Eestis majandus nii kõrgele arenenud, et lihtsaid töökohti ei ole ja loodetavasti siis ka mitte rumalaid inimesi. Muide, Van der Bellenit valisid Viini jõukate rajoonide elanikud, lihtne rahvas ja maakad aga FPÖ kandidaati Hoferit. Ja veel - Hofer on 45 aastat vana, Van der Bellen aga 72 ja ei jäta isegi oma vanus kohta kuigi krapsakat muljet.

Viimastel Euroopa Parlamendi valimistel olin mina üks nendest, kes ehmatas, vaadates kui palju kohti said juurde need, kes poliitilisel spektril rahvaparteidest paremal või vasakul on. Need, keda kas populistideks, või koguni ekstremistideks nimetatakse. Meenutan, Euroopa Parlamendi valimised olid täpselt kaks aastat tagasi, mais 2014.

Järgneva kahe aastaga olen ma nii Saksamaal kui Eestis rahvaparteides pettunud. Kõlab lapsikult, aga hetkel ei leia ma täpsemat sõnastust.

Neil kahel aastal on rahvaparteide poliitika ja poliitikud "keskmisest kodanikust" üha kaugenenud. Mina tunnen, nagu oleks poliitilised otsusetegijad äärmusluse suunas liikunud. Nemad muidugi ütlevad, et rahvas.

Saksamaal sai praegu käimasolev paradigma nihe eriti tuntavaks eelmisel aastal, pagulaskriisi epitsentris. Siis, kui Merkel tegi piirid lahti ja osa inimesi võttis põgenikke Müncheni raudteejaamas plaksutades vastu.

Nad ei mõelnud sellega kindlasti midagi kurja, aga teisalt ei kujutanud need plaksutajad endale ka ette, mis tunne on inimesel oma elu ja kodu maha jätta, isegi kui kõigil tulijatel selleks piisavat põhjust ei olnud, vaid naiivne lootus Euroopa pudrumägedele ja piimajõgedele. Saksamaa on suur ja rikas ning seni ei olnud Saksamaal ka välismaalastega suuremaid raskusi olnud. Aga nüüd tuli neid nii üle mõistuse palju... Ajakirjanikud, poliitikud, need, kes on harjunud sõna võtma, rääkisid, kuidas me kõigega hakkama saame. Rahvas vaikis ja vaatas õhtustes uudistes, kuidas need hordid - just nii ähvardav nägi see välja -  autobahni pidi Saksa piiri poole liikusid. Mul ei lähe kunagi meelest see varane õhtu ühes Kölni kesklinna õllekõrtsis, kui uudised jooksid ja ruumis valitses haudvaikus. Midagi oli sellel pildil ilmselt valesti, aga kui Merkel kinnitas, et me saame hakkama?

AfD oli ainus erakond, kes selle välja ütles.

Ma ei süüdista riigi juhte liiast. Ka Angela Merkel ei olnud varem sellises olukorras olnud. Mida ta olekski saanud öelda - "Mul on ka hirm"? Poleks hästi sobinud. Pealegi ei tunne ei tema ega need inimesed, kellega ta kokku puutub, seda elu, mida keskmised ja viletsamad saksalased elavad, need, kes põgenike ja teiste siin elavate arvukate välismaalastega kokku puutuvad. Nad ei sõida trammi ega elektrirongiga, ei käi odavates poodides ega nädalavahetusel linna keskuse jalakäijatetsoonides poes. Nad ei tea, kui tihti sakslane seal vähemuses on.

Kui Saksa poliitikud on reaalsusekauged, siis Eesti poliitikud on oma rahvaga hulga karmimad. Ei Angela Merkel ega Joachim Gauck ole öelnud, et neil on sakslaste pärast häbi, vaatamata sellele, et Saksamaal sadu põgenike majutamiseks mõeldud hooneid maha on põletatud. Siin suhtutakse valijasse suurema lugupidamisega. "Saksa idiootidest" ei kujuta ei saksa ega türgi päritolu poliitikut rääkimas.

Mida ma kuulen ja tunnen nii Saksamaal kui Eestis - lõhestunud ühiskonna osad ei saa teineteisest aru. Usutakse ja loodetakse, et kui rääkida ja selgitada, siis saavad AfD valijad aru, et nad on eksinud, et seda parteid ei saa usaldada. Eestis, pisut rämedamal tasandil, EKRE valijatest suurt head enam ei loodeta.

Selles mõttes on olukord Eestis ja Saksamaal võrreldav, et need, kes endid headeks ja progressiivseteks peavad, on kindlad, et vastaspoole teistsugused arvamused tulevad rumalusest ja vähesest informatsioonist. Eestis ei peeta paljuks ka kinnitada, et vanadusest. Et kes pole maailma näinud, see ei tea ka uue aja kombeid. Ei tunne Euroopa väärtusi, mis tunduvad sel moel ka justkui uue aja kombed olevat. Minu kohta seda öelda ei saa, ma tunnen seda Euroopat seestpoolt ja tean, et kõigil neil inimestel siin on oma kodumaa ja keel ja isegi murrak ja jutt sellest, nagu teeks nad oma kodu- ja südameukse igaühele lahti, ei vasta tõele.

Räniorus, mida eestlastele on asutud eeskujuks tooma, elab väga väike osa inimkonnast. Ka USA jaoks on see teatud mõttes eksterritoriaalne paik. Inkubaator, kuhu on tulnud kokku nutikaimad tehnoloogiaspetsialistid kogu maailmast inglise keeles äri ja tööd tegema. Proportsionaalselt USAga on see ilmselt väiksem kui üks Tartu Ülikooli labor võrreldes ülejäänud Eestiga. Kellelgi pole probleemi sellega, et Tartus elab ja töötab välismaiseid teadlasi, see on väga vahva.

Presidendil oligi õigus, see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Ei saa nõuda, et see ei tohi hirmu nahka ajada. Ajab küll. Ka siis, kui Eestis on veel väga vähe pagulasi. Seda enam on leppimatust ühiskonna sees. Kusjuures võib väga hästi olla, et rändekriis alles võtab tuure üles - Liibüas arvatakse praegu vähemalt miljon inimest Euroopasse sõitu ootavat, seekord Saharast lõuna poole jäävatest Aafrika riikidest. Samal ajal nõutakse inimestelt Eestis - Saksamaal need teemad nii kõvasti üleval ei ole - et nad muudaks oma maailmapilti ka paljudes teistes olulistes küsimustes. Seksuaalsus, sugu, perekond. Aga ennekõike rahvus. Ja veel kord - et ainult rumal kardab, tark astub rõõmsal meelel tulevikule vastu.

Marx definieeris revolutsioonilist situatsiooni nii, et ülemkihid ei saa ja alamkihid ei taha enam vanaviisi edasi elada.

Kindlasti tahaks ülemkihid ja sinna hulka püüdlevad või kuuluvad rahvaparteide juhtivad poliitikud endist viisi edasi elada. Samas pole ükski inimgrupp, vältimaks sõna "klass", ajalooareenilt veel vabatahtlikutl lahkunud.

Igatahes ei saa nad aru, et ei Austrias ega Saksamaal ega Eestis ole alamklassil tänases maailmas, kus on ohtu sattunud kõik, mis nende jaoks seni kindel ja oluline on olnud, usku sellesse tulevikku. Kus globaliseerunud kapitalismist saavad kasu üha vähemad ülirikkad. No öelge, mille eeskuju on Mark Zuckerberg?

Ei tasu palun nüüd öelda, et võrreldes nõukogude ajaga on me elu suurepärane. Muidugi on. Aga nõukogude võimu vastandiks oli demokraatia,  kuid tänapäeva arenenud maailmas, kus üha suurem osa inimestest on muutunud prekariaadiks ja keskklass on kadumas, ei ole demokraatial enam kohta. Ei tasu ka meenutada Putini Venemaad, et seal on veel halvem. Muidugi on, neil on veel hullem mõrtsukkapitalism, aga meid see ei aita. Meie peame võitlema koos teiste eurooplastega euroopalike väärtuste eest ja need pole kaugeltki mitte, vähemalt mitte eelkõige, need, mida meile nende pähe müüa püütakse. 

Katrin Laur on režissöör, Kölni Meediakunsti Ülikooli professor