Lii Unt. Multikulti idaeurooplase silmade läbi
Üks prantslane rääkis mulle, et aastal 1789, kui nad võtsid vastu inimõiguste deklaratsiooni, loeti teenijad asumaades mööbli hulka kuuluvaks. 227 aastat hiljem pole olukord palju muutunud. Üleliigsed pagulased, kes pärinevad endistest kolooniatest, tahetakse mööblitükkide kombel Ida-Euroopasse lükata, olgugi, et nad vastu punnivad.
Probleem on selles, et Ida-Euroopa on ise vana koloniaalpiirkond. Kokku tahetakse panna kaks komplekti mööblit. Et asi maitsetu välja näeb, sellest pole sooja ega külma. Erinevus rikastab. Kui ühes ruumis on mitut tüüpi mööblit, siis erinevus rikastab neid, kes mööblit kasutavad. Mööbli perspektiiv nii roosiline ei ole, sest paratamatult valitakse kasutamiseks parimad esemed ja muu komplekti juurde kuuluv heidetakse kõrvale. Arvates, et mööblil pole hinge, ta ei tunne valu ega vaja omasuguste toetust. Parimad palad tõmmatakse kodusest keskkonnast välja ja pannakse võistlema teisest komplektist pärit tippudega. Selle nimi on multikulti.
Ma tean, millest räägin, sest ka mina rühin võõral kultuuripõllul, ihuüksi, ilma kodu kaitseta.* See on väga raske ja kohati talumatult raske. Te imestate, miks Euroopasse saabuvad sõjapõgenikud on noored tugevad mehed. Sest nad on kõige tugevamad. Nad jõudsid kohale. Erinevalt paljudest nõrgematest, kes teele jäid. Eurooplastele näidatakse suurt multikulti kampaaniat sellest hetkest alates, kui inimesed päästetakse Vahemerest. Nemad on võitjad.
Võit ei tähenda seda, et oled kõige parem. Multikulti on kestvusala. Minuga ühel ajal alustasid palju paremad lauljad, ent kõik nad on loobunud. Ma ulpisin kaua üksinda selles vahemeres, mis mind india klassikalisest muusikast lahutas. Ehkki mind päästeti, hoitakse ikka veel "põgenikelaagris", mind ei ole päriselt omaks võetud. See teeb haiget. Aga tagasi minna on juba väga raske. Multikultis on hetk, kus pole enam tagasiteed. Olete ju märganud, et just multikulti aladel nagu pangandus ja showbusiness toimub üllatavalt palju müstilisi enesetappe. Islami taustaga tegijatel on veidi teistsugune suitsiidimeetod, nad lasevad end avalikus kohas õhku. Tiibetlased panevad end põlema.
Multikulti maailmas käib karm olelusvõitlus. Ei ole kaugeltki nii nagu Euroopas, et hädasolijale peab kaasa tundma ja abi andma. Multikulti ei ole heategevus. Kristlik kaastundeõpetus ei ole multikulti. Kui te tahate olla kristlikult head ja hoolivad, siis hoidke kokku. Päästke kristlikku kultuuri. Sest suurem osa maailmast järgib teistsuguseid ideaale ja pole kindel, et multikulti pingelises õhkkonnas euroopalikud väärtused peale jäävad.
Mis on üldse euroopalikud väärtused? Endised kolonisaatorid on harjunud, et asumaadest pärit võõrad nende eest musta töö ära teevad. Idaeurooplased näevad sissesõitnutes võistlejaid tööturul. See on väga suur olemuslik vahe, seda ei tohi alahinnata. Kolonisaatori-pärismaalase suhe asendub pärismaalase-sisserändaja suhtega. Esmapilgul tundub, nagu oleks lihtsalt rollid vahetunud. Kolonisaator = edukas sisserändaja. Jah, aga seekord on sisserändajateks endised mööblitükid koloniaalmaadest. Koos selle juurde kuuluva alateadvusega. Või arvate, et nad ei saanud haiget, kui neid koloniseeriti? Et nad olidki algusest peale mööblitükid? Et nad ei tundnud midagi?
Suurim viga, mida võõramaalasega suheldes tehakse, on kujutlus, et kui inimene ei väljenda oma tundeid, siis tal neid ei olegi. Et kui pärismaalane vahib sulle tuima näoga otsa, siis ta ei saa millestki aru.
Ma ei arva, et idaeurooplased peaksid aitama kolonisaatorite mööblit ladustada. See teeb asja ainult halvemaks. Olles elanud väljaspool Euroopat, olen kogenud, et endised kolonisaatorid ja koloniseeritud mõistavad teineteist suurepäraselt, nende kultuurid on segunenud, rollid on paigas. Idaeurooplastega on palju enam probleeme, sest see on tundmatu ala. Eurooplaste jaoks on idaeurooplased libahundid, kes murravad, varastavad ja vaatavad alati metsa poole. Samal ajal lõunamaalased ei tee vahet, nende jaoks on kõik valgenahalised kolonisaatorite järeltulijad, ülekohtuselt ülbed ja rikkad. Idaeurooplane oma muserdatud hinge ja õhukese rahakotiga jääb lihtsalt lollilt kahe maailma vahele. Ma tegelikult mõistan venelasi, kes teevad meeleheitlikke pingutusi, et sellest positsioonist väljuda. Mis siis, et see neil ei hästi õnnestu, pole kunagi õnnestunud. Ka eestlaste hulgas on alati olnud neid, kes loodavad pärismaalase rollist välja murda, vastandades end eesti rahvale. Ent "oma rahvust maha salata on sama ränk nagu orjaks müüa end". Isegi kui sul õnnestub teha multikultis peadpööritavat karjääri, hüppab su rahvuslik omapära kõige ebasobivavamal hetkel välja ja teeb sulle: häbi-häbi!
Teine asi, mida olen tähele pannud - rikkuseteadvusega inimesed ja vaesuseteadvusega inimesed sobivad väga hästi kokku. Pole üldse tähtis, milline on tegelik majanduslik seis, üks mõtleb end rikkaks, teine vaeseks, ja mõlemad saavad teineteiselt toetust oma mugavustsoonis elamiseks. Kui aga panna kokku kaks vaesuseteadvust, siis kukub väga halvasti välja, sest mõlemad hakkavad alateadlikult võistlema vaesuses. Pole mõtet Ida-Euroopasse vaesust eksportida. Isegi kui uued vaesed on eurorahadega rikastatud, mõtlevad nad nagu vaesed. Vaestel puudub initsiatiiv oma olukorda muuta, nad ootavad abi väljapoolt. Kui vastas on ka vaesed, kes abi ootavad, siis vaesus ainult süveneb. Eestit saaksid aidata rikkad sõjapõgenikud, kes lööksid siin oma raha laiaks, ehitaksid uued hiilgavad linnad, aga rikkad pagulased lahkuvad isegi Soomest, sest elustandard ei vasta nende nõudmistele. Liinitöölistele pole Eestil midagi pakkuda, kõrged hinnad ja kehv kliima ei hoia kinni isegi põliselanikke. Kui palju kirjaoskamatuid jõuab Tallinna Ülikool koolitada, enne kui ühikate vahel hakkab tantsima must surm?
Eestlased ei ole multikultiks valmis. Seda näitas ilmekalt Eesti Televisiooni aastalõpushow, kus kohalik mustanahaline oli pandud hüüdma: "Neegri koht on Aafrikas!" See orjalik-rassistlik etteaste solvas mind isiklikult ja väga sügavalt. Je suis miljonid afroameeriklased, keda orjakauplejad kodumaalt lahkuma sundisid ja kelle mitmesaja aastane vabadusvõitlus on mulle hinge läinud. Ma olen osalenud New Orleansis mustade kirikus jutlusel ja saanud osa nende valust. Pastor kirjeldas ööd orjalaeva pardal, nad ei ole seda unustanud, see lõikab ikka veel hinge. Selle üle ei sobi nalja teha. Ent Eesti peaminister säutsus empaatiavõimetult:"Aitäh, Tujurikkuja, tõeliselt tabav lõpuakord!"
Endistele kolonisaatoritele võib paljugi ette heita, kuid nad on õppinud oma asumaade elanikke tundma. Nad teavad, kuidas neid kohelda. Nad austavad inimõigusi. Kes on käinud Gibraltaril, see on kogenud, et Lõuna-Euroopa on Põhja-Aafrikaga energeetiliselt ühendatud. See on üks kultuuriruum. Islam on sealt ennegi üle piiride käinud, nad saavad hakkama. Praegune olukord on rohkem nagu peretüli. Ärge sekkuge vahele.
Lõpetuseks hea uudis multikulti sõpradele: hiinlased loobusid oma ühe lapse poliitikast. Ka nemad vajavad varsti teie abi.
* Lii Unt elab alates 2006. aastast Indias
Probleem on selles, et Ida-Euroopa on ise vana koloniaalpiirkond. Kokku tahetakse panna kaks komplekti mööblit. Et asi maitsetu välja näeb, sellest pole sooja ega külma. Erinevus rikastab. Kui ühes ruumis on mitut tüüpi mööblit, siis erinevus rikastab neid, kes mööblit kasutavad. Mööbli perspektiiv nii roosiline ei ole, sest paratamatult valitakse kasutamiseks parimad esemed ja muu komplekti juurde kuuluv heidetakse kõrvale. Arvates, et mööblil pole hinge, ta ei tunne valu ega vaja omasuguste toetust. Parimad palad tõmmatakse kodusest keskkonnast välja ja pannakse võistlema teisest komplektist pärit tippudega. Selle nimi on multikulti.
Ma tean, millest räägin, sest ka mina rühin võõral kultuuripõllul, ihuüksi, ilma kodu kaitseta.* See on väga raske ja kohati talumatult raske. Te imestate, miks Euroopasse saabuvad sõjapõgenikud on noored tugevad mehed. Sest nad on kõige tugevamad. Nad jõudsid kohale. Erinevalt paljudest nõrgematest, kes teele jäid. Eurooplastele näidatakse suurt multikulti kampaaniat sellest hetkest alates, kui inimesed päästetakse Vahemerest. Nemad on võitjad.
Võit ei tähenda seda, et oled kõige parem. Multikulti on kestvusala. Minuga ühel ajal alustasid palju paremad lauljad, ent kõik nad on loobunud. Ma ulpisin kaua üksinda selles vahemeres, mis mind india klassikalisest muusikast lahutas. Ehkki mind päästeti, hoitakse ikka veel "põgenikelaagris", mind ei ole päriselt omaks võetud. See teeb haiget. Aga tagasi minna on juba väga raske. Multikultis on hetk, kus pole enam tagasiteed. Olete ju märganud, et just multikulti aladel nagu pangandus ja showbusiness toimub üllatavalt palju müstilisi enesetappe. Islami taustaga tegijatel on veidi teistsugune suitsiidimeetod, nad lasevad end avalikus kohas õhku. Tiibetlased panevad end põlema.
Multikulti maailmas käib karm olelusvõitlus. Ei ole kaugeltki nii nagu Euroopas, et hädasolijale peab kaasa tundma ja abi andma. Multikulti ei ole heategevus. Kristlik kaastundeõpetus ei ole multikulti. Kui te tahate olla kristlikult head ja hoolivad, siis hoidke kokku. Päästke kristlikku kultuuri. Sest suurem osa maailmast järgib teistsuguseid ideaale ja pole kindel, et multikulti pingelises õhkkonnas euroopalikud väärtused peale jäävad.
Mis on üldse euroopalikud väärtused? Endised kolonisaatorid on harjunud, et asumaadest pärit võõrad nende eest musta töö ära teevad. Idaeurooplased näevad sissesõitnutes võistlejaid tööturul. See on väga suur olemuslik vahe, seda ei tohi alahinnata. Kolonisaatori-pärismaalase suhe asendub pärismaalase-sisserändaja suhtega. Esmapilgul tundub, nagu oleks lihtsalt rollid vahetunud. Kolonisaator = edukas sisserändaja. Jah, aga seekord on sisserändajateks endised mööblitükid koloniaalmaadest. Koos selle juurde kuuluva alateadvusega. Või arvate, et nad ei saanud haiget, kui neid koloniseeriti? Et nad olidki algusest peale mööblitükid? Et nad ei tundnud midagi?
Suurim viga, mida võõramaalasega suheldes tehakse, on kujutlus, et kui inimene ei väljenda oma tundeid, siis tal neid ei olegi. Et kui pärismaalane vahib sulle tuima näoga otsa, siis ta ei saa millestki aru.
Ma ei arva, et idaeurooplased peaksid aitama kolonisaatorite mööblit ladustada. See teeb asja ainult halvemaks. Olles elanud väljaspool Euroopat, olen kogenud, et endised kolonisaatorid ja koloniseeritud mõistavad teineteist suurepäraselt, nende kultuurid on segunenud, rollid on paigas. Idaeurooplastega on palju enam probleeme, sest see on tundmatu ala. Eurooplaste jaoks on idaeurooplased libahundid, kes murravad, varastavad ja vaatavad alati metsa poole. Samal ajal lõunamaalased ei tee vahet, nende jaoks on kõik valgenahalised kolonisaatorite järeltulijad, ülekohtuselt ülbed ja rikkad. Idaeurooplane oma muserdatud hinge ja õhukese rahakotiga jääb lihtsalt lollilt kahe maailma vahele. Ma tegelikult mõistan venelasi, kes teevad meeleheitlikke pingutusi, et sellest positsioonist väljuda. Mis siis, et see neil ei hästi õnnestu, pole kunagi õnnestunud. Ka eestlaste hulgas on alati olnud neid, kes loodavad pärismaalase rollist välja murda, vastandades end eesti rahvale. Ent "oma rahvust maha salata on sama ränk nagu orjaks müüa end". Isegi kui sul õnnestub teha multikultis peadpööritavat karjääri, hüppab su rahvuslik omapära kõige ebasobivavamal hetkel välja ja teeb sulle: häbi-häbi!
Teine asi, mida olen tähele pannud - rikkuseteadvusega inimesed ja vaesuseteadvusega inimesed sobivad väga hästi kokku. Pole üldse tähtis, milline on tegelik majanduslik seis, üks mõtleb end rikkaks, teine vaeseks, ja mõlemad saavad teineteiselt toetust oma mugavustsoonis elamiseks. Kui aga panna kokku kaks vaesuseteadvust, siis kukub väga halvasti välja, sest mõlemad hakkavad alateadlikult võistlema vaesuses. Pole mõtet Ida-Euroopasse vaesust eksportida. Isegi kui uued vaesed on eurorahadega rikastatud, mõtlevad nad nagu vaesed. Vaestel puudub initsiatiiv oma olukorda muuta, nad ootavad abi väljapoolt. Kui vastas on ka vaesed, kes abi ootavad, siis vaesus ainult süveneb. Eestit saaksid aidata rikkad sõjapõgenikud, kes lööksid siin oma raha laiaks, ehitaksid uued hiilgavad linnad, aga rikkad pagulased lahkuvad isegi Soomest, sest elustandard ei vasta nende nõudmistele. Liinitöölistele pole Eestil midagi pakkuda, kõrged hinnad ja kehv kliima ei hoia kinni isegi põliselanikke. Kui palju kirjaoskamatuid jõuab Tallinna Ülikool koolitada, enne kui ühikate vahel hakkab tantsima must surm?
Eestlased ei ole multikultiks valmis. Seda näitas ilmekalt Eesti Televisiooni aastalõpushow, kus kohalik mustanahaline oli pandud hüüdma: "Neegri koht on Aafrikas!" See orjalik-rassistlik etteaste solvas mind isiklikult ja väga sügavalt. Je suis miljonid afroameeriklased, keda orjakauplejad kodumaalt lahkuma sundisid ja kelle mitmesaja aastane vabadusvõitlus on mulle hinge läinud. Ma olen osalenud New Orleansis mustade kirikus jutlusel ja saanud osa nende valust. Pastor kirjeldas ööd orjalaeva pardal, nad ei ole seda unustanud, see lõikab ikka veel hinge. Selle üle ei sobi nalja teha. Ent Eesti peaminister säutsus empaatiavõimetult:"Aitäh, Tujurikkuja, tõeliselt tabav lõpuakord!"
Endistele kolonisaatoritele võib paljugi ette heita, kuid nad on õppinud oma asumaade elanikke tundma. Nad teavad, kuidas neid kohelda. Nad austavad inimõigusi. Kes on käinud Gibraltaril, see on kogenud, et Lõuna-Euroopa on Põhja-Aafrikaga energeetiliselt ühendatud. See on üks kultuuriruum. Islam on sealt ennegi üle piiride käinud, nad saavad hakkama. Praegune olukord on rohkem nagu peretüli. Ärge sekkuge vahele.
Lõpetuseks hea uudis multikulti sõpradele: hiinlased loobusid oma ühe lapse poliitikast. Ka nemad vajavad varsti teie abi.
* Lii Unt elab alates 2006. aastast Indias
Kommentaarid