Katrin Laur. Sõnad

Enda peal, enda peal õpin ma maailma ajalugu

algusest lõpuni.

Käes on Rooma langus aeg

ja ma tahan teada,

kas sel ka mõtet oli.

Katrin Lauri luuletus kogust "Sõnad" (kirjastus "Kunst", 1995)

Mu Kölni kodu on väikesel ja vaiksel kesklinna tänaval. Kõik majad meie tänaval on üsna ühesugused, kolmekordsed, ehitatud kiiresti pärast sõda purukspommitatud majade varemetele, samadest kividest. Nüüd kannavad kõik majad arhitektuurimälestise märki.

Peaaegu kõigi majade ees on kõnniteel 10x10 cm messingplaadid, kus on kirjas siin elanud ja siit kinni võetud ning laagritesse surma saadetud juutide nimed, sünni- ja surmakuupäevad. Minu maja ees on neid kaks tükki. Neid nimetatakse saksa keeles komistuskivideks, Stolpersteine ja mul ongi neist raske üle astuda.

Kõrvalmajas on ühe nooremat sorti türgi naise väike õmblusäri. Tema küll rätikut ei kanna, kannab enamasti kootud mütsi ja sõidab iga ilmaga jalgrattaga. Tal on üks kena vanemas klassis käiv poeg ja vaikse moega mees. Ta oskab halvasti saksa keelt, eriti halvasti siis, kui juttu on hinnast. Mida ma talle pahaks ei pane – ta töötab hiliste õhtuteni ja laupäeviti ka.

Paar maja edasi peab nooremapoolne vietnami perekond hästiminevat vegani restorani. Hiljuti kraapisid nad akna pealt maha endise odavaima toidu hinna. Need punaste eest 1970ndatel ja eriti 1980ndatel põgenenud vietnamlased – kokku elab Saksamaal umbes 100 000-125 000 vietnamlast – on Saksamaa kõige edukamad sisserändajad. Nad on kõik kas haritud – mehed arstid ja naised apteekrid – või siis ettevõtjad. Keegi ei ole kunagi sellest rääkinud, mis usku nad on. Võib-olla on kristlased? Viisaka inimese puhul peaks usk niisama kui seksuaalsus isiklik asi olema.

Teisele poole jääb itaalia restoran, mille nimi oleks eesti keeli "Leevike". Selle kinnituseks ripub restorani seinal oskamatu käega joonistatud paks leevike. Seal saab hästi süüa, väga mõistliku hinnaga. Hallipäine baarimees, keda ma alati läbi "Leevikese" akna näen, hilja õhtuni, võib-olla omanik, ütleb igaühele lahkumisel "Arrivederci" ja keegi ei jää tagasi tulemata.

Siis on minu tänaval ühe iraanlase toidupood, keda ma ei salli, aga sellel on isiklikud põhjused, üks vana minu naabrite ja tema vaheline asi. Ning paar India toidupoodi, kes on jälle mu sõbrad. Meie rajoonis on üldse palju India poode.

Veel on meil kaks Kölni õllekõrtsi, üks suur ja esinduslik, teine väiksem, üle tee selle vastas. Selle ees istuvad alati samad inimesed, ma arvan, et nad on seal üles kasvanud. Kaks kõrtsi on erinevate jalgpalliklubide pooldajad ja müüvad eri pruulikodade õlut. Jalgpallist ma suurt ei jaga, ainult kui kuulen möödaminnes kisa ja möllu.

Meie tänaval on üks vanakraamipood ning kaltsukas, kus töötab hulk vanaprouasid, kes seda ilmselt tasuta ja vabatahtlikkuse alusel teevad. Seltskondliku suhtluse mõttes. Sinna astun ma tihti sisse, mõned mu Eesti sõbrannad teavad ka, mis toredaid asju sealt saab osta.

Nädal aega tagasi, kui olin just jälle Eestist saabunud, astusin sinna sisse. Poe juhataja, 50-aastane krapsakas proua, luges oma telefonist müüjatele ette ülemlinnapea juhiseid selle kohta, kuidas peatselt (veebruaris) algava karnevali ajal käituda. Naised liikugu gruppides ja pidagu käevarrepikkust (armlang) vahemaad võõrastega (meestega?). Kes Kölni karnevalil käinud on, teab, kui mõttetu ja võimatu selline soovitus on. Vanaprouad kuulasid murelike nägudega. Nemad ehk ei kavatsenud niigi karnevalinädalal linna rüselema minna, aga lapselapsed? Oma seltskondades võtavad ka vanad inimesed mitmel talvekuul karnevalipidudest osa. Sel ajal kohtad linnas alatihti kostüümides vanu ja vanemaid inimesi, rõõmsalt švipsis ja kõvahäälseid.

Juba on Internetti jõudnud ka Kölni politsei soovitused selle kohta, milliseid kostüüme ei tohiks kanda – näiteks igasugu röövlite omi.

Mina olen karnevalil ühe korra käinud ja see oli ammu, enne kui ma siia tööle ja elama tulin. Ma ei ole suurte rahvakogunemiste inimene, see ei ole minu maailm.

Aga see on nende maailm. Nagu Oktoberfest Münchenis.

Palju vähem kui Kölnist kirjutatakse sellest, et ka uusaastaööl Hamburgis Reeperbahnil aset leidnud kallaletungide pärast on naised esitanud politseile üle 200 kaebuse. Reeperbahnist on keerulisem rääkida. Pärismaalaste kombed, ma mõtlen sakslasi. Muidugi ei liigu Reeperbahnil ainult prostituudid ja need, kes nende teenust osta tahavad. Ma lugesin ühe 18-aastase tüdruku õõvastavat kirjeldust sellest, mis temaga sel öösel pärast peolt tulekut Reeperbahnil juhtus. Aga tõsiasi on see, et Saksamaal  on prostitutsioon lubatud, ainult selle äriotstarbeline vahendamine on keelatud, ja lõbumajad tegutsevad, mõnes linnas kesklinnast kaugemal, mõnes linnas aga näiteks Reeperbahnil.

Saksa kultuuri juurde kuulub seega joomine ja prostitutsioon. Ja seda peaks kaitsma? Eestlased oma poole sajandi nõukogude kooliga on üha agaramad kaaskodanikele ette kirjutama, mida nood teha ei tohi, võttes eeskuju Rootsist ja Soomest. Mina, kes ma sotsialismi ei poolda, võin öelda, et nii palju nii ebameeldivaid purjus inimesi, kui Soomes, pole ma maailma üheski teises paigas näinud.

Kölnis, Saksamaa suuruselt neljandas linnas, on võib-olla suurim osa välismaalasi. Numbreid ma ei ole uurinud, aga tunnetuse järgi küll. Osalt on põhjus selles, et Köln on suur kunstielu keskus, ja kunstimaailm on oma olemuselt rahvusvaheline.

Teisalt, kus on, sinna tuleb juurde. Siiani saime me sellega päris kenasti hakkama. Siiani olid juurdetulijad aga tulnud ka üksikisikutena, mitte sajatuhandepealistes hordides.

Minu arust on see hea, et uusaastaööl juhtus Kölnis see, mis siin juhtus. Muidugi on mul kahju neist, kes viga said, surma siiski keegi ei saanud.

Niimoodi sundisid need inimesed – olgu nad muud, mis nad on, aga inimesed on nad igal juhul – meid endi peale mõtlema. Tõepoolest endi peale, ja mitte üha iseenda äraleierdatud tõdede ringis sonkima.

Siiamaani võeti põgenikke vastu ja arutati tõsise näoga nende edasise käekäigu üle inimeste poolt, kes nendega igapäevaelus kokku ei puutu. Pahempoolsed haritlased, kõrgem- ja keskklass, kas sakslased või ennast hästi sisse seadnud sisserännanud. Kes saatsid ja saadavad oma lapsi, kui vaja, siis raha eest, koolidesse, kus sisserändajate ja alamklassi sakslaste lapsi ei käi. Angela Merkel ei saa 100% sattuda pimedal tänaval silmitsi kamba taevas-teab-kust tulnud sulidega, kes ka tema vanusest ei hooliks. Hirmu saaks talle ikka enda lõbustamiseks nahka ajada!

Meie sõbralikud inimesed ei kujuta endid abivajaja olukorras, vaid ikka õpetajana, ja nimelt oma maa madalamal arengutasemel (?) inimeste suhtes.

Saksamaal ei ole üleöö nüüd kõik Saulused Paulusteks saanud. Ometi on käimas maalihe.

Mitte, et abivalmis sakslased oleks tahtlikult silmakirjalikud olnud. Nad olid lihtsalt harjunud, et nende riigi kaks põhiomadust on rikkus ja halb südametunnistus. Kui ikka riigi juht kinnitab, et me saame sellega hakkama, siis oli hea uskuda, et küllap saamegi. Viime oma vanad riided põgenikele. Jõukad ja haritud kodused prouad käivad pagulaste eest hoolitsemas. Aga muidu läheb meie elu kenasti vanaviisi edasi.

Pärast uusaastaööd on selge, et ei lähe. "Nemad" ei püsi vagusi oma põgenike-jagamispunktides. Või kahtlastes linnaosades, kuhu politsei enam ammu ei minna ei julenud, kuna politseil napib juba aastaid töötajaid. Ideoloogilistel põhjustel, mitte majanduslikel.

Sel nädalal on Saksamaa juhtiva poliitikaajakirja "Spiegel" kaanelugu "StaatsOHNMacht". Staatsmacht tähendab riigivõimu. Ohnmacht minestust või teadvuseta olekut. Selles "Spiegelis" kirjutab ajakirja ammune juhtfiguur (arvamusliider...) Dirk Kurbjuweit vajadusest rohkema rahvusriigi järgi. Eelmise aasta viimastel päevadel oleks selline teemapüstitus veel võimatu olnud. 

                                                                      ***

Kuni uusaastaööni oli põgenikest rääkimine tabu. See tähendab, räägiti küll, aga ainult ühes kindlas võtmes. Ainult ühtede inimeste poolt, nagu ei puudutaks see teisi. Käsk selleks ei tulnud ülevalt, käsk tuli enda seest. "Nii" pole justkui viisakas. Ka minu keel tõrgub eesti keeles näiteks "pätt" ütlemast. On korrektsemaid sõnu ja ma tunnen neid piisavalt, et väljendada seda, mida tahan, kui tahan. Kui ma ütlen "pätt", siis ma justkui olen ka ise natuke samasugune.

Et aga terve hulk täiesti asjalikke ja viisakaid sõnu on keelatud, kui nad sisserändajate, põgenike, migrantidega on seotud, ei ole muud kui variserlik. Ja tulemus on vastupidine. Neid ei saagi nimetada. Ja seetõttu ei ole neist võimalik rääkida ja seetõttu sai igaühe, kes nende kohta mõtteid avaldada tahtis, automaatselt "pahade" hulka liigitada. Jäi järele mingi hulk ise-endid-äravalinud inimesi, kes teistest automaatselt paremad olid ja ainsana rääkida tohtisid. Sama automaatselt sai vastupanuvõitleja aura juba selle eest, kui neid nimetada juleti. Saksamaal Pegida, meil EKRE.

Konservatiivid on meid reetnud. Nad võtsid üle sotside ja roheliste teemad – ma räägin nüüd Saksamaast. Angela Merkel otsustas Saksamaa riikliku tuumaenergiast loobumise, küsimata selle otsuse majanduslikest tagajärgedest. Paljude arust populistlik ja majanduslikult läbimõtlemata otsus. 

Mis tuli kiiresti ära teha, kui Saksamaad valdas kollektiivne hüsteeria pärast Fukushima tuumaõnnetust, et sotsid punkte ei saaks. Tehtigi kohe ära ja see tõi Merkelile palju sümpaatiapunkte.

Ka põgenikud olid emotsionaalne teema. Nii väga ihkas saksa hing olla teistest parem ja inimlikum. Aga riiginaine oleks pidanud kaugemale mõtlema. Teisalt, mõtles ju ka - sakslased on siiamaani olnud kategooriliselt vastu oma sõdurite osalusele ükskõik mis konfliktides, ükskõik kus kohas maailmas.

Nüüd on küsimus juba selles, kes ja mis tuleb pärast Merkelit. Sotsid nõuavad energiliselt piiride sulgemist ja heidavad Merkelile ette, et ta põgenikepoliitika on olnud algusest peale vastutus- ja perspektiivitundetu.

Head asendajat Merkelile ei ole. Ka Saksa poliitikud suudavad peaasjalikult valimistele mõelda, ja neid on peatselt tulemas kolmel liidumaal.

Nüüd, just nüüd aga muutuvad paradigmad. Me peame mõtlema ja rääkima kiiremini ja ausamalt, kui see seni heaks tooniks või üldse võimalik on olnud.

Nii kiiresti pole Euroopas asjad 1989. aastast alates muutunud. Aga ka siis ei teadnud keegi kaks nädalat enne Berliini müüri langemist, et ta langeb.

Artikkel on algselt ilmunud Eesti Päevalehe 25. jaanuari paberväljaandes.