Katrin Laur. Parem hilja kui mitte kunagi

Olen nüüd jälle Kölnis, kus ma elan ja töötan üle poole aastast. Üldse olen ma Saksamaal elanud üle kolmekümne aasta. Õpetan väga rahvusvahelises kõrgkoolis. See on huvitav distants Eesti elu ja ajakirjanduse jälgimiseks ja, nagu inimene ikka teeb, siinsega võrdlemiseks.

Kui ma mõne kuu eest, põgenikekriisi alguses, oma poliitteadlase haridusega väimehele ütlesin, et selmet võtta kõik Süüria (ja muud) sõjapõgenikud Euroopasse pagulasteks, tuleks sõjaliselt sekkuda, küsis ta targalt muiates, kuidas ma seda endale ette kujutan. Praeguseks on Euroopa poliitikud samale järeldusele jõudnud: tuleb sõjaliselt sekkuda. Maavägesid aga ei taheta saata, ja ilma nendeta vaevalt et sõda võita õnnestub. Poola välisminister Witold Waszczykowski ütles paari päeva eest, et Süüriat tuleb vabastama saata Süüria põgenikest moodustatud armee, mille peale paljud saksa ajakirjanikud nördimust avaldasid. Teised on veendunud, et võtab natuke aega ja seda plaani hakatakse ellu rakendama. On ju absurdne kui noored Süüria mehed õpivad põgenikelaagrites saksa või rootsi keelt, samal ajal kui euroopa? vene? ameerika? mehed nende kodumaal ISISega võitlevad.

Maailm meie ümber muutub päevade ja nädalatega ja poliitikud peavad sellele reageerima. Mis siis, et nad kogu oma senise karjääri ühes hoopis teistsuguses maailmas elanud on.

Angela Merkel ei ole veel reageerinud. Ta on Saksamaad nüüd täpselt 10 aastat juhtinud ja pool aastat tagasi ei oleks keegi aimanud, et ta positsioon nii kiiresti ohtu satub.

Mitte ainult Angela Merkeli poliitiline positsioon ei kõigu. Rohelised, maailmavaateliselt kõigi vaevatute vastuvõtmise poolt, kaotavad kiiresti oma tähendust poliitilisel maastikul. Sotsid ei saa kasu CDU/CSU positsiooni nõrgenemisest ja Alternative für Deutschland, ainus poliitiline partei, mis valitsuse põgenikepoliitikale otsustavalt vastu on, võidab järjest punkte.

Mure sakslaste hulgas on palju suurem kui poliitilisi reitinguid jälgides arvata võiks. Et riik praeguse olukorraga hakkama ei saa, on selge. Varjupaigaseadust on juba karmistatud ja kruvide kinnikeeramine jätkub. Afganistan on kas juba või peatselt järgmine "kindel riik", kuhu varjupaigataotlejaid kiirkorras tagasi saatma hakatakse. Pereliikmete järgitoomine tahetakse kõigi jaoks vähemalt kaheks aastaks võimatuks teha. Lehtedes kirjutatakse suurelt, küllap ka rahva rahustamiseks, kuidas täpselt tagasilükatud varjupaigataotlejate kojuvedu toimub.

Miks ma seda kirjutan? Et öelda eestlastele, et ei Euroopas ega Euroopa Liidus tea praegu keegi, milliseid samme astutakse nädala või kuu aja pärast. Praegu ei ole see aeg, et öelda "mis te pabistate, Euroopas/Euroopa Liidus/Brüsselis on kõik ammu otsutatud, business as business usual. Tehke nii, nagu suured poisid ees, muidu näete ilmaasjata naeruväärsed välja." Nagu tihti vihjavad või ütlevad otse välja Eesti poliitikud ja ajakirjanikud.

Mind teeb kurjaks Lääne-Euroopas, aga samamoodi ka Eestis levinud Ida-Euroopa riikide tänitamine. Nood on nii vähearenenud, ei taha käituda nii, nagu Lääne-Euroopa. Sorry, kui Lääne-Euroopas oli pärast II maailmasõda demokraatia ja arenenud kapitalism, siis Ida-Euroopa oli Moskva käpa all ja keegi Läänes ei tundnud selle pärast ei piinlikkust ega kaastunnet. Eesti president pidas hiljuti rahvusvahelisel foorumil kõne, milles tsiteeris Winston Churchilli 1946. aasta lauset : «Väikeriikide kaal on sama suur kui suurriikidel ja nad pälvivad au oma panuse eest ühise eesmärgi saavutamisse.»  Sel ajal kui Churchill seda ütles, oli Eesti koos paljude teiste väiksemate ja ka suuremate riikidega  raudse eesriide taha surutud ja Läänes ei teatud järgmised 50 aastat isegi meie riigi nime. Miks peavad ohvrid tundma häbi selle pärast, et nad olid ohvrid?

Loomulikult läks Lääne(-Euroopa)  II maailmasõja järgne areng Eestist ja teistest okupeeritud riikidest mööda. Miks ei julge Ida-Euroopa poliitikud öelda, et las meie teistsugusest ajaloost tulenev kogemus rikastab ELi ja kuulake nüüd ka meie mõtteid?

Tehes poliitikast hüppe inimeste igapäevaellu, ei nõuta "ühisliini" mitte ainult Brüsselis, vaid –  ja märksa kirglikumalt –, ka Tallinnas ja Tartus. Paar päeva tagasi kuulasin trenažööri sõtkudes ühe Eesti naiskirjaniku raadiovestet. See on avalikult netis üleval ja kes tahab, leiab üles, kellest ma räägin. Noorem naiskirjanik, tunnustatud, andekas, väga haritud. Jagas väga isiklikke kogemusi, oma valu selle üle, et ta ei saa lapsi, ei saa aga ka lapsesaamise soovist sel määral loobutud, et see teda enam ei vaevaks. Autor jõudis järeldusele, et tema saatust võiks kergendada, tema valu leevendada – rahvusriigi kadumine.

Ma olen pika elu peale palju asju näinud ja kuulnud, aga see hämmastas mind siiski. Et 25 aastat demokraatlikus riigis elanud haritud, täiskasvanud inimene arvab, et riik peaks suutma vastutada tema isikliku elukäigu eest, näiteks hoidma valu temast eemal.

Rahvus on tänapäeva maailmas – ühtki teist me sel määral ei tunne – üks inimese identiteedi talasid. Ma ei ole oma kosmopoliitse elu jooksul näinud mitte kedagi, kelle jaoks ei mängiks mingit rolli ta rahvus, koht ja kultuur, kust ta pärit on. Ma ei kujuta sellist inimest endale ka ette. Oma rahvust ja päritolu võib kas või vihata, aga tähtsuseta ei ole see kunagi. Nii emotsionaalset rahvuse-vastasust kui praegu Eestis, pole ma ka veel näinud.

Kui keegi arvab, et Saksamaa ei ole enam Saksamaa, kuna siin nii palju võõraid elab, siis ta eksib. Sakslasi on palju, nad suudaks ilmselt ka 10 miljonit vastu võtta ilma, et sakslased süürlasteks muutuksid. Ilmselt siiski ei võta, rahvas on piirile üsna lähedale jõunud. Erinevalt eestlastest võib sakslane mingil hetkel ka päris raevukas olla.

Ma olen Saksamaal üle 30 aasta elanud. Tulin siia varjupaigataotlejana. Nagu aru saada võib, siis eesti getot siin ei olnud ega ole ka praegu. Kusjuures pärast II maailmasõda, kui eestlased Läände põgenesid, siis olid küll eesti getod. Mitte eri linnaosadena, eestlasi on ikkagi vähe, aga mentaalse ruumi ja identiteedi selgroona. Eestlased, nagu ka ükski teine inimene, ei läinud välismaale assimileeruma, nad läksid oma elu, aga ka oma kultuuri päästma. Nad kirjutasid oma keeles raamatuid, laulsid koorides, tantsisid rahvatantse, pidasid jumalateenistusi ja korraldasid lastele pühapäevakoole asukohariigi koolihariduse kõrvale. Kui president Ilvese vanemad oleks sulanduda tahtnud, siis poleks nad oma poegadele eesti keelt õpetanud ja Toomas Hendrik Ilves ei oleks praegu Eesti president.

Need on vana aja väärtused, aga meid kutsutakse üles kõike vana üle parda viskama ja uuele julgelt ja kerge pagasiga vastu astuma.

Ma mäletan ühte teist aega ja riiki, kus inimest taheti samuti "vanast" loobuma panna – tol korral peeti vana all silmas eriti eraomandit. Ainult omandist vaba inimene kõlbas bolševistlikku tulevikku.

Nüüd tundub rahvus tuleviku jaoks kõige suuremaks takistuseks olevat.

Olen kindel, et ka mu lapselaste silmad ei näe rahvusteta maailma. Minu arust on see hea.

Inimene on seal kodus, kus surnuaedades on haudu, kuhu lilli viia. Kus on sünnitusmajad, kus on sündinud lapsed ja lapselapsed ja ise ka. Võib küll "lapsendada" mõne teise riigi. Näiteks sinna abielludes. Või kaua elades ja töötades, kui tekivad pikaajalised sõprused. See võtab palju aega, eeldab teatud haridustaset, keelest ma ei räägigi. Takistuseks on see, kui tullakse suure hulgaga. Need välismaalased, kes seni Saksamaal elavad, on tulnud ühekaupa, või siis võõrtöölisteks –  mis tähendab, et nad hakkasid kohe tööle ja teenima. Sulandunud nad siiski ei ole, nad ei pea ennast ise sakslasteks ega tee seda ka sakslased. Paari põlvkonna pärast nad sulandunuvad.

Ma olen elanud pika elu välismaalasena. Ma tean, et kohalikud jäävad väljaspoolt tulnute jaoks maailmaks, kuhu ei pääse. Enamasti ka siis, kui nende kõrvalkorteris elada.

Keegi ei saa sundida ei vanu olijaid ega uusi tulijaid neist elu seadusepärasustest loobuma.

Kuni olukord Euroopas ja sellega seotult Lähis-Idas paika loksub –  veel ei oska aimatagi, mis paika – on kõigil hirm ja üks inimlik kogemus hirmuga hakkama saamiseks on toetuda sellele, mida me tunneme. Eestlased on Eestis kodus. Kust on alati teisi rahvaid läbi rännanud ja mõned on ka pidama jäänud. Eestlastele pole nende vihkamine ei omane ega jõukohane olnud. Esimese vabariigi ajal õhutati tõesti üle mõõdu vaenu kohalike sakslaste vastu, mis oletatavasti mängis ka 1940. aasta halbade otuste puhul oma rolli. Me oleks võinud ja võiks sellele nii vaadata, et Eesti ülemkiht oli saksakeelne. Kui Hitler ei oleks neid koju kamandanud, oleks meil täna oma põlisvähemus, nagu Soomes soomerootsalsed ja Eestil oleks neist palju kasu olnud.

Muu vihkamine imbus sisse nõukogude ajaga. Mis ka kuidagi arusaadav on. Musta nahavärviga inimesi on siin vähe olnud, aga need, kes on, saavad vist päris kenasti hakkama? Jim Ashilevi ja tema õde, kes on loomulikult eestlased, Eestis üles kasvanud. Hiljem tulnutest Dave Benton ja Abdul Turay.

Ma saan aru, et tänapäeva Euroopa kontekst ja USA mõju, kus meile surutakse peale seisukohti ja tundeid, millega meil asja ei ole, nagu süü Ameerika orjapidamise või Euroopa riikide koloniaalimpeeriumite eest sunnivad inimesi "kolmandat teed" otsima. Ka mina armastan vene keelt ja kultuuri, aga kui kainet mõistust kuulata, siis pole raske mõista, et Venemaa meile Lääne asemel alternatiiviks ei sobi. Putini Venemaa ei kaitse muid väärtusi kui oma ülakihi kokkuvarastatud rikkust. Olulisem on aga see, et Venemaa kui riigi ajaloost ei ole ühtki perioodi ette tuua, mil seal oleks olnud vähegi mõistlik riik. Vähegi teiste sama aja riikidega võrreldav. Hando Runnelil oli ikka õigus: "Oi-oi-oi vene alamad, küll teil on keisrid kavalad..." Lootust tekitab see, et on üsna palju venelasi, kes eelistavad oma riigi suurmeeste hulgas Stolõpinit Stailinile. See annab lootust, aga vene paremad inimesed on alati elanud opositsioonis oma valitsejatega...

Jääb üle Euroopa. Praegusel hetkel mure Euroopa ja maailma saatuse pärast. Millised on need euroopa(likud) väärtused, mis meile kõigile olulised on? Kas me suudame kaitsta demokraatiat? Oleks aeg, et meie poliitikud teevad Brüsselis oma suu lahti ja räägivad meie kogemusest lähtudes Euroopa poliitikas kaasa.  

Artikkel ilmus lühendatud kujul 1. XII 2015 Eesti Päevalehes