Maarja Vaino. Sümbolitest loobumise talumatu kergus

Artikkel ilmus algselt ajalehes Postimees 10. XI 2015.

Torkab silma, et Estonia Airi kadumisega seoses ei räägita millegi sümboolsest lõpust. Fookuses on pigem praktilised probleemid, millega oleks hea kiiresti ühele poole saada. Moka otsast mööndakse, et kuna tegime bürokraatlikke vigu, siis pole midagi parata. Sümboolset tasandit justkui ei olegi olemas ning seda rõhutab omakorda uue lennufirma puhul loobumine viitest Eestile. Nordic Aviation on nii ilmetu nimi kui üldse võib ette kujutada. Aga ta on kindlasti ratsionaalne. Põhjamaade heaoluühiskond seostub turvalisusega ja turvalisus on lennunduses kõige olulisem.

Ei hakka siinkohal peatuma küsimusel, kas kilplase järjekindlus tasub alati vaeva. Alles loodi meil ETV2, et parandada venekeelse elanikkonna lõimumist, aga kui sellest asja ei saanud, loodi asemele ETV+. Nüüd tehti Estonian Airi asemele Nordic Aviation. Muidugi, nimel on mütoloogiates oluline roll, see võib saatust muuta. Kummatigi ei liigu nimemuutjad mütoloogiliste sfääride läheduseski. Eesti riigi paigaltammumise ja enese saba tagaajamise üheks põhjuseks ongi just see, et sümboolne tasand ja ideeline sfäär on välja lülitatud, off-mode’is.  Valitseb mõtteviis, mille jaoks on olulised konkreetsed juhtumid, mitte laiem pilt. See on omakorda toonud kaasa meeletu bürokratiseerumise, mis ei aita, vaid aina enam segab nii äri, teadust kui üldse igasugust loome- ja arendustööd.

Just see takerdumine väikestesse (bürokraatlikesse) probleemidesse on uue ajavaimu tunnusjoon. See ei lase ära teha paljusid vajalikke asju. Aastaid ei ole suudetud käima lükata haldusreformi, sest on nii palju väikseid tülikaid probleeme, mis ei lase üldriikliku mõttega edasi minna. Või teisalt: piirilepingu puhul keskendutakse ainult konkreetsetele piiripisiasjadele ega taheta rääkida laiemast kontekstist ning Tartu rahust.

Värske näide on Konstatin Pätsi monumenti puudutav diskussioon. Idee, mis oma olemuselt on suurem kui üks mees – Konstantin Päts –, suubus kiiresti aruteludeks Pätsi isiku üle, ignoreerides ettevõtmise sümboolset väärtust. Ega Pätsi monument ei ole ju ood Konstantin Pätsi isikuomadustele. Ükski monument ei ole ega saagi seda olla, sest ükski inimene pole täiuslik.

Monumendi mõte on siiski muus. Meenutagem, et ladinakeelne moneo, monere tähendab „mäletama“, „nõu andma“, „hoiatama“. Teiste sõnadega – monumendi mõte on olla ajaülene meenutus, objekt, mis kõneleb meile minevikust ja paneb mõtlema tulevikule, olles ühtlasi kinnitus selle kohta, et me oleme olemas, kogu oma ajalooga, ja et meil on, mida sealt esile tõsta. Konstantin Päts, meeldib see kellelegi või mitte, on üks Eesti riigi loojaid ning sõjaeelse Eesti sümbolkuju. Kui me räägime „heast Eesti ajast“, siis me mõtleme 1930. aastate Pätsi aega. Alati võib olla kriitiline, kuid näiteks rahvuskultuuri vaatenurgast nimetas Karl Ristikivi Pätsi aega „seitsmeks vilja-aastaks“. Päts on ennekõike sümbol. Ja rahvas ilma sümboliteta vajub ära, sest sümboltasand on see nähtamatu ühendaja, mis seob üksikindiviide kokku millekski enamaks: kultuuriks, rahvaks, riigiks.

Seetõttu on loobumine sümbolsfäärist ohtlik kogu riigi eksistentsile. Ometi näeme seda ikka ja jälle. Olgu näiteks lahtiütlemised olulist tähendust kandvatest nimetustest. Eesti Postist sai sujuvalt ilmetu Omniva. Või teine näide – mõnda aega tagasi otsustas Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land muuta trammipeatuse nime „Fr. R. Kreutzwald“ ära „Tallinna Ülikooli“ peatuseks. Ratsionaalselt võttes oli see justkui põhjendatud, ehkki ei näita kuigi head suhtumist oma üliõpilastesse – eeldades, et nad ei suuda ülikooli juures trammist maha tulla ilma, et peatuse nimi seda neile ütleks. Sümboolsel tasandil loobus aga rektor rahvuseepose autori (ja meenutagem, et just eepos on üks neist asjadest, mis teeb rahvast kultuurrahva) auväärsest nimest, lükkas selle ebaolulisena kõrvale ning kehtestas midagi hästi tavalist.

Kuna üha asisemaks muutuvas Eestis sümboltasandi olulisust tihti enam ei tajuta, siis on riigil läinud kaduma ka see elegantne boheemlik vaim, mis paarkümmend aastat tagasi veel lehvis. Selline, kus särk ei ole alati võib-olla piinlikult hästi triigitud, aga see-eest mõte töötab ja on eneseteostuse rõõmu. Just poliitilisel tasandil torkab see eriti silma. Kõik on korrektne ja ratsionaalne, aga küllaltki isikupäratu. Keskendutakse väikestele asjadele antud ajahetkel, sest ei osata näha suurt pilti, ei süveneta tähendustesse ja väärtustesse – nii ajalugu, tulevikuvisioone kui ka tänaste otsuste mõju silmas pidades. Seetõttu on ka Eesti huvide esindamine ja edukas kaitsmine raskendatud, sest ei tajuta õieti seda terviklikku sisu (ajaloolis-kultuurilist dimensiooni, Eesti identiteeti), mida esindama peaks. Eesti ei ole sellest vaatepunktist sümbol, vaid rida juriidilisi pabereid.

Nii puutuvad ka kõik need elualade esindajad, kes tahavad teha sisulist tööd, kokku aina laieneva nürimeelse paberimajandusega, mis ei arvesta neid väärtusi, mida ei ole võimalik paigutada ettenähtud vormis ankeetidele. Suured mõtted manduvad bürokraatiamasinasse ning igaüks püüab keskenduda ainult „oma reale“, sest nii on kõige kindlam. Kas keegi neid „oma ridu“ (kujundlikult võttes) ka ühtse tekstina näeb ja mis on selle teksti sisu ja mõte, see ei paista tihti enam eriti oluline olevat.

Päts jäi ajaloos paljudele sümboliseerima peaaegu müütilist Eesti aega. Millist aega hakkavad tulevikus kehastama tänased tegijad? Muide, Tallinna Mööblimaja juures asub üks kauplus nimetusega „Rõivaste hulgimüük“. Praegu mulle tundub, et see on päris sobiv kujund meie päevade kokkuvõtmiseks sümboltasandil. Ajalugu võib teha korrektiive.