Jaak Valge. Eesti suveräänsusest ja provintsistumisest

Kõne Eesti Vabariigi Riigikogus 19. novembril 2015           

Lugupeetud rahvaesindajad. Olen oma elukutselt ajaloolane, ning minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et 15 minutiks teie kõrge kogu tähelepanu pälvida. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates. Tänases poliitikas mängib ajalugu aga kummaliselt ambivalentset rolli – ühelt poolt tundub, et minevik pole olnud kunagi nii poliitiline ja kirgi kiskuv kui tänapäeval, teisalt aga peetakse Läänemaid kogu Lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemateks.

               On loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt veidraid vorme. Me kaldume kohati täiesti meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Olen ajaloolase, kodaniku ja valijana selle sõnumiga nõus niikaua, kui see ei laiene mõttekäiguks, et meil, eestlastel, ei tohiks nüüdsel globaliseerunud ajal olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke – justkui kõik sõnastataks meile kusagilt mujalt ette ära. Kõigepealt tuleks märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla midagi uut – I maailmasõja eelne maailm oli paljude näitajate poolest globaliseerunum kui tänane maailm. See on lihtsalt tehnoloogia, aga võib-olla osalt ka poliittehnoloogia, tegelikult igatahes pealispind, mis eksitab meid mõtlema, et oleme jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Rahvad on alati või vähemalt alates rahvuslikust ärkamisest püüelnud suveräänsusele. Suveräänsus on õigus otsustada ja lahendada poliitilisi küsimusi teatud lõplikkusastmega, on iseotsustusõigus. Ka globaliseerumisajal pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud, vaid vastupidi, suurenenud, ning ka siinsamas, meie vanas Euroopas, võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvusele püüelnud ning kelle eesmärgid just meie ajal täide minna võivad.

               Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteedi üks olulisem osa, selle puudumine tähendaks pikemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ning riigi puhul suveräänsuse kaotust. Lühemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga üha uute ja uute õigusaktide vajadust, sest ühtse identiteedita ühiskonna liikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas erinevates olukordades käituda.

               Kuid tõsi on, et raamid, milles oma eesmärke ellu viia, on erinevatel aegadel erinevad. Ent raamid saavad mõjutada meetodeid, mitte eesmärke endid. Ning kui raamid on kitsad, tähendab eesmärgistatus neiski raamides maksimumi saavutamist. Oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ise, oma eeltingimustest, potentsiaalist ja iseloomust lähtudes, aga kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni ning ka mingi valdkonna otseseid eeskujusid nii kaasegsest vertikaalsest kui ka ajaloolisest horisontaalsest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest, teise teisest kohast.

               Meie riigi ajaülene üldine eesmärk on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis ja selleks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See, kõigis meie neljas põhiseaduses fikseeritud eesmärk on sõnastatud juba peaaegu 100 aastat tagasi. Loomulikult ei arva ma, et kirjatäht tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussiooni meie põhiseaduse üle ning kui ühiskonna enamus leiab, et seda on vaja muuta, siis tuleb ka muuta. Kuni see kehtib, tuleb seda aga järgida, sest tahame ju elada euroopalikus seadusriigis ning lisaks kas või sellepärast, et suur osa meie inimestest on elanud ja elavad oma elu teadmises, et nad ehitavad Eesti tulevikku ning on selle nimel olevikus nõus millestki loobuma. Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevaid soovitusi, on see kõigi nende inimeste petmine. Aga mitte ainult. See on ka provintsistumine.

               Provintsistumist võiks pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esimeseks faasiks. Provintsistumist ei saa mõõta metropoli suunduvate raudtee- või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino seda tabavalt on kirjeldanud, tsiteerin: “...vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse „maakas“, tuntakse alaväärsust.” Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt, kas riiklikust metropolist või vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse. Tihti on selle vaimse metropoli nimi meie provintslase suus Euroopa, aga sisult ei tähenda see provintslase Euroopa rikast vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri, vaid ühte, rahvuslusevastast poliitilist suunda. Eriti halenaljakas on aga see, kui võimule tullakse loosungiga “Uhke Eesti üle”, võimul olles aga teatatakse, et oma eesti rahva pärast on häbi.  Minu arvates võib tihendada sidet võimuolijate ja ühiskonna vahel rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuste korraldamiseks. Kahe maailmasõja vahel oli meil see õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ma ei usu, et meie ühiskond oleks otsedemokraatiaks täna vähem küps kui tol ajal.

               Kui aga mingi poliitilise sammu ainsaks argumendiks on see, et kusagil mujal ehk vaimses metropolis on niimoodi, ning meie peame ka samamoodi välja nägema –  hoolimata oma eeltingimustest ja võimalustest – või siis jätma mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et mujal nii ei tehta, et see pole euroopalik, et meie maine kellegi silmis langeb jne. – siis need ongi provintslase argumendid. Provintsistumise korral püütakse tihti olla veel palju n.-ö. progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropol ise. Näiteks välispäritolu rahvastiku integratsioonikogemust võiksime tegelikult hoopis meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meile algas massiimmigratsioon varem ning välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Immigratsiooni plusside ja miinuste üle diskuteerimine on kindlasti teretulnud, ning selles diskussioonis on vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta, aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal, kujuteldavas metropolis, on palju teise nahavärviga uusimmigrante.

               Eesti ajaloost on niisugune hoiak ja käitumine, kus imetletakse teisi ja tahetakse ise olla keegi teine, tuntud kadakasakslusena. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja. Nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi oli kadakasakslane mitte ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu, kui tunda nostalgiat selle järele, mida kunagi pole olnud, see tähendab, oma ajalugu idealiseerida, sama mõttetu on meie juunikommunistide kombel idealiseerida teisi ühiskondi, olgu need siis idas või läänes, s. t. tunda nostalgiat selle järele, mida ei ole olemas. Kadakasakslusest kasvab välja ka tunne, mida Indrek Hargla on kirjeldanud omarahvavihana.

               Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvusaja parlamendi ajalugu. See oli väga dünaamiline aeg, mil rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Ning uskuge mind – tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis teiega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, ajaproovile vastupidanud täpseid hinnanguid, aga – mis seal salata – ka enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist. Tänast ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad paljud ühiskonna tahud omavahel raskesti võrreldavateks. Või kui need võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena – nii, et võrdleme omaaegset Eestit tollaste teiste riikidega ja tänast Eestit praeguste teiste riikidega. Valdkondades, kus seda võrdlust teha annab, just majanduse- või rahvastikunäitajatega, selgub, et omaaegne Eesti oli – edukam. Ning ma küll ei arva, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine tänasel päeval oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või tühi nostalgitsemine.

               Üks asi on veel otse võrreldav, ehkki mitte arvunäitajatega. See on mentaliteet. Väidan, et täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus järsult suurem, ühiskonna, eriti aga just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem. Me oleme harjunud väitega, et meil puudub ühe või teise küsimuse lahendamiseks või mingis valdkonnas seisukoha võtmiseks pädevus. Mina ajaloolasena tahaksin siis alati küsida: kuhu see pädevus meil küll kadus, meie Eestis, kus on kõrgharidusega inimesi sadu kordi rohkem kui toona? Omaaegne Eesti Pank näiteks viis oma paarikümne töötajaga läbi väga keerukat rahapoliitikat, miks meie arvame, et me täna sellega hakkama ei saaks? Ning usun ka seda, et just provintsistumine on üheks põhjuseks, miks tänase iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui kahe maailmasõja vahelise Eesti omad. Sest provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsust, toodab omarahvapõlgust ja -viha, aga teeb ka teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise, võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab viljaka analüüsi.

               Austatud rahvaesindajad! Ajaloolasena võin deklareerida, et ühiskonnad, erinevalt poliitilistest või majandusmudelitest, on pikaealised. Ma ei usu, et ma liialdan. kui väidan, et tänane maailm on ebastabiilsem. kui ta seda kunagi viimaste kümnendite vältel on olnud, ning ebastabiilsus ei näita kahanemise, vaid kasvamise märke. Seega vajame täna kainet otsustusvõimet ja provintslikkusest kammitsemata mõtte vabadust rohkem kui lähiminevikus. Me vajame ühiseid eesmärke ka seepärast, et poliitikute puhul tähendab ühise eesmärgi puudumine võimetust diskussiooni kaudu paremate tulemusteni jõuda. Aga kui kellelgi tekib meie riigi peaeesmärgi osas kahtlusi, tuleb taas lugeda meie põhiseadust. Ma usun, et eesti rahvus, kultuur ja keel on vajalikud ka Euroopale, sest Euroopa jõud on mitmekesisuses. Jäägemgi siis eestlasteks siin Eestis, ärme muuda oma maad identiteedita provintsiks. Ma olen veendunud, et ka tuleviku ajaloolased kirjutavad teie tegevusest eesti keeles ja loodan, et nad saavad oma objekti hinnata vähemalt sama positiivselt, kui mina kahe maailmasõja vahelist Eesti parlamenti.