Toomas Haug. Poliitiline déjà-vu uues kuues. Repliik

 

Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel ei lõppenud diktatuur üleöö. Diktatuuri ja demokraatia vahel oli omalaadne hübriidne periood, mil diktatuuri kõik elemendid olid veel olemas, aga ei töötanud enam korralikult, vaid vastupidi –  toimisid üha ebaefektiivsemalt. Diktatuuri teostamiseks loodud asutuste süsteem (kompartei, julgeolek, Ülemnõukogu, tsensuur jne) oli vormiliselt veel endine, aga nende tegelik teovõime ja neile omane moraal nõrgenes iga päevaga. Kitsamast vaatenurgast olen seda hübriidset, nii diktatuurseid kui ka demokraatlikke elemente sisaldavat perioodi aastail 1987–1988 kirjeldanud publikatsioonis „Viimast korda tsensuurist?“ (Looming 2023, nr 2). Selle protsessi käigus vähenes järjest valitsejate omavoli ning kasvas avaliku arvamuse jõud ühiskondlike arengute mõjutamisel ja suunamisel. See oli hübriidse perioodi põhiolemus. Ja see lõppes teatavasti ehtsa demokraatliku põhiseaduse kehtestamisega.

Teoreetiliselt peaks aga olema võimalik ka vastupidine areng, teistmoodi hübriidne periood. Kui kõik demokraatliku ühiskonna institutsioonid eesotsas parlamendiga on küll olemas, aga millegipärast ei tööta enam korralikult, vaid on hakanud tegutsema üha kõikuvamalt ja ebaefektiivsemalt. Selle protsessi käigus kasvaks ühelt poolt pidevalt valitsejate suva ning teiselt poolt väheneks avaliku arvamuse ja vaba ajakirjanduse jõud ühiskondlike protsesside mõjutamisel. Kõige aluseks olev demokraatliku ühiskonnakorralduse moraal hägustuks.

Eesti vaatenurgast on praegu, 2023. aasta hilissuvel, küsimus, kas oleme jõudnud seesuguse hübriidse perioodi algusesse või mahub kõik toimuv siiski veel n-ö normaalse demokraatliku ühiskonna toimimise raamidesse. See küsimus on püstitunud alates räigest eksitamisest valimiskampaanias ning tipneb nüüd peaministri isikliku Vene-kriisi väljaelamisega. Miski pole ühiskonnas tekkinud iseenesest ega antud igaveseks, kõige eest tuleb hoolt kanda. Kui demokraatlikud asutused ja nende tegevuse aluseks olev moraal enam hästi ei tööta ja rahva teenrid hakkavad muutuma tähtsateks ning iseteadvateks ülemusteks, siis on põhjust karta, et demokraatlik süsteem ei ole enam täiesti ehtne, vaid on juba mõnevõrra hübriidne. Nakatunud, toksiline. Nakatunud teadagi millest. Mida kiiremini õnnestub selline areng tuvastada ja resoluutselt peatada, allakäigu kahtlused hajutada, seda kindlam on, et me ei hakka libisema tagasi sellesse amoraalsesse jõledusse, kust oleme tulnud.